Avalike suhete osakond aastal 2019

Kus on tasakaalupunkt?

Riigiasutuste töö on sel aastal olnud avalikkuse pideva tähelepanu all, mistõttu on arvamused, kriitika ning vastandumised palju nähtavamad kui varem. Ühe riigiasutuse otsus või tegu võib vallandada olukorra, kus avalikkusel tekivad sajad küsimused. Lisaks ei tohi unustada sotsiaalmeediat, kus suhteliselt kiiresti hakkavad levima teooriad sellest, „mis ikkagi päriselt juhtus“.

Õiguskaitseasutuste ja prokuratuuri ametnike tegevus on üldjuhul seotud kriminaalmenetlusega, ja sel juhul seab asutuste avatusele oma piiri süütuse presumptsiooni põhimõte, mida me ei tohi kunagi unustada. Süütuse presumptsioon oligi üks peamine väljakutse eelmise aasta avalike suhete osakonnale.

Süütuse presumptsioonist armastavad rääkida kõik – juristid, prokurörid, kohtunikud, poliitikud, ajakirjanikud, kommunikatsioonieksperdid. Igaühel on oma vaatenurk, kuidas võiks kriminaalmenetlustest rääkida või kuidas peaks seda tegema, ning debatt sellel teemal on alati väga intensiivne.  

Seisukohad selle osas, kas nimede avalikustamine selles olukorras on põhjendatud, olid vastandlikud.

Süütuse presumptsiooni põhimõte ei ole mitte lihtsalt see, et me ei tohi rääkida enne, kui inimese suhtes on kohus oma otsuse teinud. See on meie jaoks midagi palju enamat. Süütuse presumptsioon ei tähenda ainult kahtlustatavate õiguste kaitset, peame arvestama ka teistega, keda kriminaalasi puudutab. Näiteks: suures rahapesu kriminaalasjas oli meedial olemas 25 võimalikku nime, keda võis kahtlustatavaks tituleerida, kuigi kahtlustatavaid oli tegelikult kümme. Seisukohad selle osas, kas nimede avalikustamine selles olukorras on põhjendatud, olid vastandlikud. Oli neid, kes arvasid, et kahtlustuse saanud inimeste nimed tuleb kahtlusest vaba 15 inimese kaitseks välja öelda, ning oli ka neid, kes ütlesid, et seda ei saa teha. Tõtt öeldes tundus otsus sellel hetkel natuke nagu Pandora laeka avamine – kui ühel korral ütled nimed välja, siis hakatakse neid kindlasti ka edaspidi küsima ja nõudma. Kuid tegelikkuses oli see juhtum üks nendest eranditest, kus riik pidi kriminaalasjaga mitteseotud inimeste eest seisma, et nad ei peaks edaspidi kahtluse varjus elama.

Võib veel tekkida küsimus, miks peaks ajakirjandusele ütlema, kes on need kümme kahtlustatavat. Võimalik on ju alati öelda, et uurige ise välja. Aga kas see on aus nende 15 inimese suhtes, kellel ei lasu kuriteokahtlust? Riigiasutuse roll ei ole kaitsta ainult menetlusosaliste õigusi, sh kahtlustatava õigusi, vaid teha kõik selleks, et õigused oleksid kaitstud ka neil, kelle suhtes ei ole meil ühtegi pretensiooni.

Teine analoogne olukord on näiteks kõrge ametniku kinnipidamine kohalikus omavalitsuses. Ka sellises olukorras on riik asunud seisukohale, et tuleb öelda välja, kes ja miks on saanud kahtlustuse. Eesmärk on vältida olukorda, kus kogu asutuse koosseis peaks taluma kahtluste varju ja sellest tulenevat avalikku survet.

Olukorrad, kus nimede väljaandmist kaalutakse, on tegelikult pigem väga harvad erandjuhtumid, kus teisiti toimetamine võiks tekitada kahju kannatanutele, tunnistajatele või lihtsalt kolmandatele isikutele, kes ei ole üldse asjaga seotud. Need on alati otsused, kus pikalt kaalutakse, mida öelda ja kuidas seda teha. Otsuse tegemisel lähtutakse siiski alati põhimõttest, et tõenditest ei räägita ning tehakse kõik selleks, et menetlusosaliste – kannatanute, tunnistajate ning ka kahtlustatavate ning süüdistatavate – õigusi kaitsta.

Avaliku huvi seisukohalt olulised asjad leiaksid kindlasti kajastuse igal juhul, kuid ilma riigi selgituseta.

Väga suurte kriminaalasjade korral on üldjuhul jõutud tõdemuseni, et avalikkusel on õigus saada riigilt teatud mahus infot. Räägime siis võimalikust rahapesust, altkäemaksust või soodustuskelmusest. Ühiskonnal on õigus teada, et riik uurib võimalikku kuritegu, ning teatud juhtudel on õigustatud ootus ka selleks, et öelda, kas ja kes on esialgne kahtlustatav. Küll tuleb seda aga alati teha väga läbimõeldult ning rõhutades seda, et tegemist on esialgsete kahtlustustega.

Kui suurte ja mahukate juhtumite korral on esimese info avalikustamine mõistlik, et vältida alusetuid spekulatsioone, vandenõuteooriaid või valeinfo levikut, siis hoopiski teine seis on kriminaalasjade korral, kus „avalikkuse õigustatud ootus“ ei pruugi olla päris selge. Nendel hetkedel ei ole prokuratuur kunagi huvitatud esimesena infot avalikustama, kuid paraku on ajakirjanikel ka muid infoallikad, kes on valmis rääkima. Mõningate juhtumite korral saab prokuratuur anda lühikese juhtumikirjelduse, väga delikaatsete kriminaalasjade korral peavad ajakirjanikud tihtipeale leppima vastusega „me ei kinnita ega lükka ümber“. Kui aga järgmisel hetkel on kahtlustuse saanud inimene ise valmis avalikkusele rääkima, et talle esitati kahtlustus, või räägib hoopiski tema kaitsja, siis oleme hoopis uues olukorras, kus peame arvestama sellega, et menetlusinfo on juba muutunud avalikuks.

Eelmine aasta oli pressinõunike jaoks aasta, kus sai pandud proovile meie oskus valida sõnu selliselt, et ükski kriminaalasi ei leiaks kallutatud kajastust ning oleks faktitäpne. Alati leidub aga neid, kes ütlevad, et oleks võinud jätta rääkimata või kommenteerimata. Kuid tahaksin vastu küsida – kas ajakirjanikud oleksid jätnud siis kirjutamata? Avaliku huvi seisukohalt olulised asjad leiaksid kindlasti kajastuse igal juhul, kuid ilma riigi selgituseta.

Eelmisest aastast pärinevad mitmed õppetunnid, kuidas teha asju veelgi paremini. Me peame arvestama sellega, et mõningate lugude korral võime üle- või alahinnata avalikkuse tähelepanu. Kindlasti ei tohi unustada seda, et peame olema valmis oma tööd kriitilistel hetkedel selgitama ning vajadusel tegema seda rohkem kui üks-kaks korda. Tihti võib ununeda see asjaolu, et meil on rohkem infot kui teistel, ning selliste juhtumite korral peame olema valmis rohkem selgitama, et ka avalikkus saaks aru, miks tegime üht- või teistpidi.  

Kui me ei räägi oma tööst, tulemustest ja kaotustest, siis ei ole inimestel võimalik meid ka usaldada – nad lihtsalt ei tea meist midagi.

Prokuratuuri kommunikatsioon on aastatega muutunud järjest proaktiivsemaks ja avatumaks. See annab meile suurepärase võimaluse rääkida muutustest ja trendidest kuritegelikus maailmas ning selgitada seda kõike koos meie koostööpartneritega.

Prokuratuur peab olema näoga inimeste poole, sest vaid nii on võimalik saavutada suur usaldus asutuse vastu. Olles võimalikult palju avatud, on meil võimalik luua turvatunnet ja tekitada usaldust. Kui me ei räägi oma tööst, tulemustest ja kaotustest, siis ei ole inimestel võimalik meid ka usaldada – nad lihtsalt ei tea meist midagi. Kommunikatsioon ongi üks nendest vahenditest, millega saame tagada avatud riigi põhimõtte ning luua ja hoida usaldust riigi ja inimeste vahel.