Jälituse järelevalvest

Riigiprokurör: lausjälitamise müüt on absurd, selleks puudub ressurss

Seaduse järgi valvavad jälitustoimingute seaduslikkuse üle prokuratuur, Riigikogu komisjon, Justiitsministeerium, kohus ja õiguskantsler. Kord aastas teostab jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolli Riigiprokuratuuri järelevalveosakond. Jälitusteemade eest vastutava riigiprokuröri Andres Ülviste käest päris vastuseid avalike suhete osakonna juhataja Kaarel Kallas.

Alustame kõige põnevamast – kui mitut inimest siis praegu jälitatakse?

Erinevaid jälitustoiminguid tehti 2020. aastal 729 inimese suhtes. Neile lisandub riivatud inimeste arv – 747. Kusjuures võrreldes 2019. aastaga on need arvud vähenenud. Need niinimetatud riivatud isikud on siis need, kelle eraelu puutumatust jälitustoiminguga oluliselt häiriti ja kes on menetluse käigus tuvastatud. See tähendab, et riivatud isikute hulka ei loeta näiteks toidukullerit, kes annab teada, et on kohale jõudnud, või sugulasele sünnipäevaõnnitlusi saatnud inimest, sest nende isikute eraelu puutumatust pole oluliselt riivatud.

Kui palju on inimese kohta võimalik jälitusega infot koguda?

Sellele küsimusele universaalset vastust anda ei saa. Üldiselt saame teada, kellega ja kus isik suhtleb, ning muidugi õnnestub tänu jälitusega saadud infole leida tõendeid, mis aitavad kriminaalmenetluses kahtlustatavate süüd tõendada.

Ütleksin, et kogutakse üksnes vajalikku ja kuriteo tõendamise seisukohast olulist teavet. Ja seda nii palju, kui on võimalik. Ebavajalikku teavet ei koguta ja kuigi seda jookseb paratamatult sisse, siis seda kindlasti ei talletata. Kui oleks võimalus koguda vaid olulist infot ega tuleks aega kulutada ebaolulise väljasorteerimisele, oleksime õnnelikud, kuid paraku praegu selliseid võimalusi ei ole – võimatu on ette teada, et homme helistab arvatav kurjategija oma „kolleegile“, et „tööasju“ ajada, kuid pärast seda plaanib ta telefonis vaid isiklike kõnesid teha. Aga kui palju on võimalik mingil konkreetsel juhtumil seda olulist ja vajalikku teavet koguda, sõltub juba sellest konkreetsest juhtumist.

Kui palju juhtub, et kedagi jälitatakse ja jälitatakse ning lõpuks selgub, et mingit kuritegu ei olegi? Ehk siis kui palju jälitatakse n-ö süütuid inimesi?

Sellist statistikat riik ei kogu. Järelevalveosakonna kontrollimiste pinnalt võib öelda, et vähemalt 70% jälitustoimikute lõppresultaat on tõendi saamine kriminaalmenetluses. Siiski iga kord ei õnnestu ka jälitustegevusega koguda küllaldaselt süütõendeid inimesele süüdistuse esitamiseks ja kriminaalasja kohtusse saatmiseks.

Seega 30% jälitustegevusest tulemuseni ei vii, mis siiski ei tähenda alati, et jälitati süütuid inimesi. Sageli juhtub, et samu isikuid hakatakse jälitama mõni aasta hiljem, kui laekub tema kohta uut infot, või tabatakse ta hoopis mõne teise kuriteo toimepanemiselt. Ühtlasi eeldab kellegi jälitama hakkamine ikkagi vastavaid lubasid ning nende saamiseks on vaja näidata, et on piisav alus arvata, et inimene võib panna toime kuritegusid.

Ebavajalikku teavet ei koguta ja kuigi seda jookseb paratamatult sisse, siis seda kindlasti ei talletata.

Mida üldse on vaja selleks, et kedagi jälitada? Kas luba saada on keeruline?

Loomulikult on kellegi jälitamiseks vaja küllaldaselt eelteavet selle kohta, et inimene pani või paneb toime kuriteo. See eelteave peab olema usaldusväärne ja pärinema soovitatavalt võimalikult mitmest allikast. Õiguskaitseasutustele laekunud kaastööteave on tõenduslikus mõttes kasutu, sest selle kasutamine tõendina on lubamatu – sellistel juhtudel kasutataksegi info kontrollimiseks jälitustoiminguid.

Ütleksin, et jälitusluba saada ei ole kunagi lihtne, ei tohigi olla. Alati tuleb oma taotlust korralikult põhjendada. 
Tuleb pidada silmas, et jälitustoiming olgu kriminaalmenetluse seadustiku järgi tõendite kogumise viimane vahend. Jälituses kasutatakse ladinakeelset mõistet ultima ratio, maakeeli võiks seda tõlkida kui „äärmisel juhul“ või „viimase võimalusena“.

Jälitustoiminguks luba andes või taotlust tehes tuleb küllaldaselt põhjendada, miks just selle konkreetse inimese suhtes on vaja teostada jälitustoimingut, ja kindlasti ära näidata, et muul viisil on vajaliku tõendusteabe kogumine välistatud või oluliselt raskendatud või võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. Näiteks ei ole isikuid, kes tahaks tunnistusi anda, või pole kannatanut ja kui ongi, siis ta kindlasti ei taha ütlusi anda või näiteks läbiotsimistega ei ole võimalik saavutada eesmärki, sest ei teagi, kust otsida – arvatav kurjategija ei hoia otsitavat ju tavaliselt enda juures ega enda elukohas jne.

Järelevalveosakonna kontrollimiste pinnalt võib öelda, et vähemalt 70% jälitustoimikute lõppresultaat on tõendi saamine.

Kas need nõuded on kuidagi ajas muutunud?

Võib küll öelda, et pärast nn maadevahetuse otsust muutusid nõuded jälituslubade põhistamisele rangemaks. Seda eriti just prokuröri koostatud lubade osas. Varem ju oli seisukoht, et prokuröri luba ei ole samaväärne kohtu määrusega, mistõttu nende põhistamisnõuded olid väiksemad. Nüüd peavad nii prokurörid kui kohtunikud koostama väga põhistatud load ning tuleb veenvalt põhjendada nn ultima ratio põhimõtet – miks ilma jälituseta on tõendite kogumine võimatu. Võrreldes varasemaga on kindlasti tõhustunud ka kontroll jälituslubade üle, neid kontrollitakse ühtaegu nii sagedamini kui põhjalikumalt

Siiski paistab, et jälitustoimingute arv suureneb. Miks? 

See mulje on ekslik ning ilmselt ajendatud sellest, et jälitusest lihtsalt räägitakse rohkem. Jälitustoimingute arv ei ole märkimisväärselt suurenenud. Tegelikult on kriminaalasjade arv, kus jälitustoiminguid kasutatakse, viimastel aastatel hoopis vähenenud. 

Kriminaalasjade arv, kus jälitustoiminguid kasutatakse, on viimastel aastatel vähenenud. 

Miks on ühe jälitusloa taga terve hulk inimesi ja toiminguid? Kas ei tuleks kaaluda iga toimingut ja iga inimese õiguste riivet eraldi? 

Iga inimest ning iga toimingut kaalutaksegi eraldi, kuid on ökonoomne koondada ühe jälitusloa sisse mitu inimest, keda konkreetse kuriteokahtlusega seonduvalt jälitatakse. Samuti on otstarbekas koondada samas loas ühe inimese juurde kõik tema suhtes teostatavad jälitustoimingud. Seesugustes taotlustes ja lubades pole midagi ebaseaduslikku, kui taotluste koostamisel ning lubade andmisel järgitakse põhjendamiskohustust iga inimese ja tema suhtes taotletava toimingu osas.

Rõhutan, et ühes jälitustoimingute loas olevate inimeste arv ega nende suhtes lubatud toimingute arv ei ole põhimõtteliselt oluline, kuna põhjendamiskohustust see ei vähenda. Olenemata inimeste ja lubatud toimingute arvust on mõistagi vajadus ja kohustus iga inimese osas motiveerida, miks on just tema suhtes kindlasti vaja teostada just seda jälitustoimingut, põhjendused peavad olema alati isikupõhised.

Loomulikult tuleb kaaluda iga toimingut ja iga inimese õiguste riivet eraldi, aga seda võib ja on kindlasti otstarbekam-ökonoomsem teha ühes dokumendis. Sel viisil on võimalik järgida ju täpselt samasugust nõutavat põhjendamiskohustust, kuid teha seda märksa ökonoomsemalt, vältides tarbetuid kordusi ja liigset bürokraatiat. Pealegi teeb täpselt sama konkreetse teemaga seotud inimeste ringi ja nende suhtes teostatavate jälitustoimingute ühe ja sama dokumendi sisse koondamine kogu vastava jälitustegevuse märksa kompaktsemaks ja ülevaatlikumaks. Näiteks on tunduvalt parem jälgida jälitustoiminguteks antud tähtaegu ning nendest tähtaegadest kinnipidamine on vaieldamatult jälituse seaduslikkuse tagamise ja ka jälitatava enese huvides.

Väiksema riivega jälitustoiminguteks annab loa prokuratuur ja suurema riivega toiminguteks kohus.

Prokuratuur annab rohkem jälituslubasid kui kohus. Kuidas ma saan kindel olla, et prokuratuuris antud load on seaduslikud ja põhjendatud, ning millal keeldub prokuratuur loa andmisest?

Seadus paneb paika, et väiksema riivega jälitustoiminguteks annab loa prokuratuur ja suurema riivega toiminguteks kohus. Jälitusload peavad olema alati seaduslikud ja põhjendatud, teisiti ei tohigi see olla ja seda kontrollib nii prokuratuuri enda järelevalveosakond, õiguskantsler kui ka kohus. Parlamentaarne kontroll on ju samuti.
Selle kohta statistikat ei ole, kui palju on prokurörid keeldunud jälituslube andmast. Selline vajadus otsustatakse koos uurimisasutusega ning kui prokurör on toimingu vajalikkuses ja põhjendatuses veendunud, vormistab ta loa. Kohtust loa saamiseks peab prokuratuur sellekohase taotluse esitama ning siis on jah kohtu otsustada, kas taotlus rahuldada või mitte.

Järelevalveosakond on teinud regulaarselt jälitustoimikute kontrollakte. Milliseid vigu on avastatud?

Kokkuvõtlikult võin öelda, et oli mõningaid puudusi ja vajakajäämisi, millele ka viitasin. Näiteks kontrollides arvutisüsteemidesse varjatud sisenemisega seonduvaid jälitustoimikuid, leidsin mõnel korral, et kuigi taotleti ning saadi luba mitmeks toiminguks, siis neid kõiki alati ei teostatud. Siit nähtub minu hinnangul vajadus hoolikamalt läbi mõelda, millises mahus toiminguteks luba taotleda. Samuti täheldasin, et üldjuhul taotleti jälituslube kaheks kuuks, mis on seaduses ette nähtud maksimaalne tähtaeg, kuigi põhjalikuma planeerimise korral oleks minu hinnangul piisanud sellest, kui toimingud teha lühema aja jooksul. Samuti ilmnes, et kui jälitustoiminguga oluliselt riivatud inimesed olid nõuetekohaselt teavitatud, siis neil puhkudel, kus prokurörid olid andnud loa mõnd inimest teavitamata jätta, olid vastavad load küll korrektselt vormistatud, kuid minu hinnangul mõnikord ebapiisavalt põhjendatud.

Mis juhtuks, kui prokurör annaks jälitusloa valedel alustel? 

Tagajärg võib olla see, et jälitustegevusega saadud tõend muutub lubamatuks ja kurjategija süüd ei ole võimalik tõendada. Kuid küsimus on ilmselt suunatud sellele, mis juhtub loa väljastanud prokuröriga. Õnneks ei ole midagi sellist tuvastatud, kuid esimese hooga me vaataksime kindlasti selles suunas, kuidas teda koolitada. Sealt edasi võib prokuröri määrata ka sellise valdkonna peale, kus jälitustegevusega kokkupuudet ei ole.

Teavitatakse neid inimesi, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning neid, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga oluliselt riivati ja kes on menetluse käigus tuvastatud.

Keda teavitatakse sellest, et tema õigusi on jälitusega riivatud?

Seadus näeb ette, et teavitatakse neid inimesi, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning neid, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga oluliselt riivati ja kes on menetluse käigus tuvastatud. Sealjuures tuleb märkida, et teavitamine on toimingupõhine, mitte loapõhine, ehk siis inimest teavitatakse tema suhtes tehtud jälitustoimingu tegemise ajast ja liigist. Seega antakse teada üksnes tegelikult teostatud toimingust, mitte aga lubatud toimingust, mida ei teostatud, sest igakord kõiki toiminguid, mille jaoks luba taotletakse, ei tehta.

Kuid millisel juhul loetakse põhjendatuks see, et inimene ei saagi teada, et teda on jälitatud? Kes selle üle otsustab? 

Jälitusasutus võib prokuratuuri loal jätta jälitustoimingust teavitamata juhul, kui teavitamine võib oluliselt kahjustada kriminaalmenetlust või seada ohtu kas mõne inimese või jälitusmeetodi ja –taktika. Kõik need alused on loetletud kriminaalmenetluse seadustikus.

Prokuratuur saab anda loa jälitustoimingust mitte teavitada kuni aastani ning sealt edasi saab selle loa anda vaid kohus. Mõlemal juhul tuleb loomulikult vaadata seda, et alus teavitamata jätmiseks ei ole vahepeal ära langenud.

Kriminaalmenetluses ebaolulist teavet ei talletata ega kasutata, rääkimata selle avaldamisest kolmandatele isikutele.

Aga kuidas ma saan kindel olla, et riigil pole minu kohta mingi salatoimikut, andmekogu, mis välja võetakse, kui ma tahan poliitikasse minna ja näiteks ministriks hakata?

Kuid millest üldse selline arvamus, et kõigi meie 1,3 miljoni inimese kohta kogutakse infot selleks juhuks, et oleks miskit varnast võtta, kui keegi peaks otsustama poliitikasse minna? Võiks öelda, et selliseks tegevuseks puudub ressurss, võib öelda, et sellise tegevuse kinnituseks pole muud kui vandenõuteooriad, ja võib öelda, et sellist tegevust ei tehta, sest see on ebaseaduslik. Võiks ju ka juhtida tähelepanu sellele, et meil on läbi aastakümnete vahetunud erinevate ametite juhid ning vahetunud valitsused ning võimul olnud poliitikud – minul on keeruline ette kujutada, et keegi suudaks midagi nende kõigi eest varjatult teha. Aga kes tahab uskuda, seda ei veena need argumendid, ja ma kardan, et sellist inimest ei olegi võimalik veenda.

Võib-olla suhtlen ma kellegagi, kes on milleski kahtlustatav. Kas see tähendab, et minu kõnesid võib salvestada, minu liikumist võib positsioneerimise abil jälgida – ja kui ma ise ei ole kahtlustatav, siis ei tule sellest mulle isegi mitte teada anda? 

Seadus lubab teha jälitustoimingut ka selle inimese suhtes, kes eeldatava kuriteo toimepanijaga suhtleb, vahendab talle teavet, osutab kaasabi, võimaldab kasutada oma sidevahendit jne. Seda aga üksnes juhul, kui seesugust asja on põhjendatult alust arvata ning tolle inimese jälitamine võib anda kriminaalmenetluses vajalikke andmeid. Kriminaalmenetluses ebaolulist teavet ei talletata ega kasutata, rääkimata selle avaldamisest kolmandatele isikutele. Jälitustoiminguks loa saamise ning toimingutest teavitamise ja mitteteavitamise osas kehtib juba eelpool nimetatud põhimõte.

Järelevalvet jälitustoimingute seaduslikkuse üle teostavad vanemprokurörid vähemalt kord kvartalis ning Riigiprokuratuuri järelevalveosakond vähemalt kord aastas.

Kes üldse kontrollib, et jälitustegevust ei kasutata kurjasti?

Seaduse järgi teostab järelevalvet selle üle, et  jälitustoiming vastaks väljastatud loale, prokuratuur. Eeskätt konkreetset kriminaalmenetlust juhtiv prokurör. Sama seadusesätte teises lõikes märgitakse, et järelevalvet jälitusasutuste tegevuse üle teostab Riigikogu vastav komisjon. Sama sätte kolmandas lõikes osundatakse Justiitsministeeriumi teostatavale ülevaatusele.

Jälitustegevuse üle toimub lisaks muidugi mõista ka kohtulik kontroll, mis avaldub mitmel moel. Esiteks – osade jälitustoimingute korral annab loa eeluurimiskohtunik, tehes seda prokuröri taotlusel, mis peab olema nõuetekohaselt põhjendatud. Seeläbi kontrollib kohus sisuliselt jälitustegevust konkreetse inimese suhtes. Teiseks – kohtu jälitusluba on vaidlustatav kõrgema astme kohtus. Samuti saab kaevata jälitustoimingu käigu ning jälitustoimingust teavitamata ja seda tutvustamata jätmise peale. Kolmandaks – kui kriminaalasi saadetakse kohtusse, siis kontrollib kohus jälitustegevust kõikides kohtuastmetes, mida kriminaalasi läbib. Andes hinnangut kogutud tõenditele, hindavad kohtud muidugi mõista ka tõendite saamise asjaolusid, tõendite lubatavust. Lisaks teostab jälitustegevuse üle kontrolli õiguskantsler.

Veel märgin, et vastavalt riigi peaprokuröri juhisele peab iga prokurör olema jooksvalt kursis läbiviidavate jälitustoimingute ja nende tulemustega. Sama juhise kohaselt teostavad järelevalvet jälitustoimingute seaduslikkuse üle vanemprokurörid vähemalt kord kvartalis ning Riigiprokuratuuri järelevalveosakond vähemalt kord aastas.

On Sul endal mõni jälitusega seondub „müüt“ silma jäänud, mida tahaksid kommenteerida?

Müüt on selline, et kõiki jälitatakse, pidevalt ja politseiriiklikult. See on ebatõde. 

Jälitustegevuse keskne tunnus on andmete kogumise varjatus ehk salajasus. Nimelt see asjaolu tekitabki sellise usaldamatuse ja vandenõuteoreetilise oreooli jälituse ümber. See salajane ja varjatud toimetamine ning jälitustoimingule allutatud isiku teadmatus sellest riivab mõistagi põhiõigusi, nagu näiteks eraelu puutumatust ja õigust sõnumisaladusele.

Vältimaks põhiõiguste ebaproportsionaalseid riiveid ja hoidmaks tehtavaid riiveid minimaalsel vajalikul tasemel, on tasakaaluks olemas menetlusgarantiid – kohustus küsida kohtu luba õigusi enam riivavateks toiminguteks, määruste ja jälitustoimingute käigu ning mitteteavitamise ja mittetutvustamise vaidlustamise õigus ja võimalus, jälituse kataloog ehk jälitustega võib tõendeid koguda mitte kõigi, vaid ainult teatud kuritegude kohta, seesama eelmärgitud ultima ratio printsiip ja suurem põhjendamiskohustus jne. 

Samuti on vale, justkui jälitustegevust ei ole võimalik kontrollida. On ja seda tehakse ning tehakse palju, kontrollitakse esmalt prokuratuuris, seejärel kohtus, lisaks kontrollivad seda nii õiguskantsler kui parlament.

Jälitatakse ikka neid, kes ise kõvasti vaeva näevad, et õigusemõistmise hammasrataste vahele jääda.

Levib ka müüt, et jälitust tehakse liiga palju, lubamatult palju. See on meelevaldne väide ning kipub tavaliselt pärinema mõnelt korruptiivse käitumisega silma paistnud inimeselt või tema kaitsjatelt, et kuidagiviisi süüdistusi tõrjuda. Parim kaitse on rünnak, seepärast püütaksegi hästi palju vett segada, igasuguseid kahtlusi-kõhklusi tekitada, uputada asi detailidesse sootuks ära. Kes neid loosungeid à la „hästi palju jälitatakse, kõiki jälitatakse, pidevalt jälitatakse, alusetult jälitatakse“ kuulab ja noid hüüdlauseid kriitikavabalt tõe pähe võtab, see eksib kindlasti.

Selle müüdi murdmiseks toon siinkohal kolm vastuargumenti. Esiteks on lausjälitamine absurd, selleks puudub ressurss. Rahaline ressurss, inimressurss (mida maksab ainuüksi näiteks üks varjatud jälgimise teostamise päev).

Teiseks – jälitatakse ikka neid, kes ise kõvasti vaeva näevad, et õigusemõistmise hammasrataste vahele jääda. Ei ole nii, et võtame telefoniraamatust huupi, kuhu sõrm satub, ja seda kuulame; või kõnnib üks suvaline inimene tänaval, tundub põnev ning hakkame teda jälgima – no ei ole nii!

Ei maksa üldse lootagi, et õiguskuulekat inimest keegi kriminaalmenetluslikus mõttes jälitama hakkaks. Selleks pole ressurssi ega vajadust.

Kolmandaks peab prokurör alati põhjendama, miks on üht või teist isikut vaja jälitada. Seda, kui põhjalikult seda kõike hiljem kontrollitakse, oli juttu juba eespool. 

Juba need toodud argumendid peaksid tolle müüdi murdmiseks piisavad olema.