Prokuratuuri poolt kohtusse saadetud kriminaalasjas süüdistatava õigeksmõistmine on õigusriikliku kohtupidamise loomulik osa. Õigeksmõistmine on kinnitus sellest, et süüküsimuse saab lõplikult otsustada vaid objektiivne ja sõltumatu kohus. Asjaolud, mis võivad viia õigeksmõistva kohtuotsuseni (eriarvamused kogutud tõenditele antavates hinnangutes, ütlustest taganemine kohtusaalis, muutused kohtupraktikas ja positiivses õiguses jne), on kriminaalkohtuvaidluste igapäev. Ometi leiame õigeksmõistmiste ja nende hulgaga seonduvalt mitmeid keerulisi vaidluskohti. Nii heidetakse Eesti õigussüsteemile ühest küljest järjepidevalt ette õigeksmõistmiste liiga madalat osakaalu, mis viitavat rusuva sovetiaja jätkumisele, kohtute kummitemplusele ja prokuratuuri näilisele ilmeksimatusele.[1] Samaaegselt rakendatakse aga õigeksmõistmisega päädinud üksikjuhtumeid avalikkuses ka prokuratuuri töö kvaliteedi kritiseerimise kaariku ette.
Niisiis on õigeksmõistmine iseenesest küll juba aastaid saanud järjepidevat, mitmepalgelist ning värvikat tähelepanu, seda sealjuures nii sees- kui väljaspool juristkonda. Sellest huvist hoolimata pole aga Eestis senini tehtud õigeksmõistmise tegeliku osakaalu kohta ühtegi uuringut, õigeksmõistmiste sügavamate põhjuste süvaanalüüsist rääkimata.[2]
Prokuratuuri analüüs
Riigiprokuratuuri järelevalveosakonna (JVO) üheks vastutusvaldkonnaks on prokuratuuri põhitegevuse analüüsimine ja kontrollimine, võimaldamaks anda asutuse töökvaliteedile võimalikult mitmekülgset hinnangut.
Just sellisel eesmärgil viis JVO 2017. aastal läbi üldmenetluses õigeksmõistvate kohtuotsuste analüüsi. Analüüsi peamiseks eesmärgiks oli koguda kokku andmed kõikide täieliku õigeksmõistmisega päädinud kohtuvaidluste kohta ehk koostada terviklik andmekogum, mis võimaldaks lõppeks konkreetselt hinnata, milline on Eestis õigeksmõistvate kohtuotsuste osakaal. Koostöös Registrite ja Infosüsteemide Keskusega kontrollis JVO andmeid kõikide asjassepuutuvate kohtuotsuste kohta, seega ei põhine õigeksmõistvate otsuste osakaalu arvutuskäik mitte valimil, vaid üldkogumil.
Statistika kõrvalt tuleb aga loomulikult otsida ka seda, millised mustrid peituvad arvude taga ehk millised on olnud õigeksmõistmiste põhjused. Õigeksmõistmine kui selline on prokuratuuri jaoks mõneti utreeritult öeldes olemusliku tähendusega küsimus, on ju prokuratuur ellu kutsutud selleks, et tagada mh kohtueelse kriminaalmenetluse tulemuslikkus ning kohtus riikliku süüdistuse edukas esindatus. Seega on õigeksmõistvate otsuste osakaalu ning ka sisu kontekstis paslik küsida, kas need ütlevad meile midagi ka prokuratuuri töö kvaliteedi kohta.
Arvud
Eesti avalikkuses on õigeksmõistmiste osakaalu kontekstis juba aastaid järjepidevalt tiražeeritud üht maagilist numbrit: 1%.[3] Sellele kiputakse viitama mh ka veel pooleliolevate kriminaalkohtumenetluste meediakajastuses, spekuleerimaks hasartselt, millised „võiduvõimalused“ vaidluspooltel on.
Tegelikkuses on see protsent mõneti eksitav, kuna sellele vastanduva süüdimõistmisi hõlmava 99% sees on lisaks sisulist vaidlust hõlmavatele üldmenetlustele ka kokkuleppemenetlused, kus süüdistatav on esitatud süüdistusega juba nõustunud. See, et süüdimõistvate otsuste suure osakaalu taga seisavad lühimenetlused, pole loomulikult kirjanduses seni kajastamata jäänud tõde, kuid sellegipoolest on see tõdemus rõhutamist väärt ka siinses, teatavat värskust taotlevas artiklis.
Eesti õigusemõistmise tänapäeva osas on kõnekas ning mõtlemisainet pakkuv ka lause „Õigeks mõistetakse iga sajas süüdistatav“. Kriminaalkohtumenetlus seisab Eestis aga võistlevuse põhimõttel, mistõttu väärib analüüsi autorite hinnangul eraldi tähelepanu ka küsimus sellest, kui tihti jõutakse õigeksmõistva otsuseni aktiivse ning nt ka mitmeid kohtuastmeid läbiva vaidluse järel ehk juhtudel, kui isik prokuratuuri süüdistusega nõus ei ole. Teisisõnu: analüüsi objektiks olid lahendid, milleni jõuti üldmenetluses.
Kindlasti väärib õigeksmõistva kohtulahendiga päädinud kohtuasjade kogum käesolevalt refereeritavast analüüsist oluliselt sügavamat uuringut. Nii oleks näiteks võimalik põhjalikumalt analüüsida ka osalise õigeksmõistmisega lõppenud kohtumenetlusi, kuna sellised kohtuasjad võivad tihti olla veelgi keerukamad ning kaalukamad kui need, milles isik on täielikult õigeks mõistetud. Osalised õigeksmõistmised saavad palju tähelepanu ka avalikkuses.[4]
Kõnealuse analüüsi lähtepunktiks oli niisiis andmestik, millesse koondati kõik üldmenetluses tehtud kohtuotsused, mis 2015. ja 2016. aastal jõustusid ning milles vähemalt üks isik mõisteti täielikult õigeks. Selliseid otsuseid jõustus 2015. ja 2016. aastal kokku 65 (neist 31 otsust aastal 2015 ning 34 otsust aastal 2016), nendest 11 lihtmenetlustes. Üldmenetluses tehtud otsuseid jõustus samal perioodil kokku 732. Seega moodustasid üldmenetluses tehtud õigeksmõistvad otsused kõikidest üldmenetluses tehtud kohtuotsustest 8%. Üsnagi sarnaseid numbreid leiame ka teistest lääneriikidest (nt Prantsusmaa 5%[5], Ühendkuningriik 20%[6], USA 7%[7]).
Liigkõrge õigeksmõistmiste protsendi varjukülg ei vaja ilmselt kuigi sügavat lahtiseletamist: selline statistika võib olla märgiks järjepidevatest sisulistest probleemidest süüdistuste kvaliteedis. Heaendeline poleks aga ka õigeksmõistmiste liiga väike arv. Jaapani kriminaalkohtusüsteemis, mis mh kokkuleppemenetlust ei tunnista, mõistetakse süüdi peaaegu 99,9% süüdistatavatest. Selle numbri taga on nähtud mh seda, et prokuratuur läheb kohtusse vaid täiesti vaieldamatute kriminaalasjadega, kohtumenetluse poolte õigused on süüdistuse kasuks kaldu ning kohtueelne menetlus on paljuski väga otseselt suunatud puhtsüdamliku ülestunnistuse saamisele.[8] Kuigi kõrge süüdimõistmisprotsent võib paberil küll uhke tunduda, on ka prokuratuur kui riiklik süüdistaja huvitatud õiglasest, iga kodanikuni jõudvast õigusemõistmisest.
Niisiis leiavad analüüsi autorid, et Eesti vastav näitaja, 8%, on Euroopa õigusruumi riikidega igati võrreldav.
Õigeksmõistmiste põhjused
Õigeksmõistvate kohtuotsuste põhjuste liigitus ja seetõttu ka nende arvuline määratlemine ning gruppidesse jaotamine on tinglik. Üldistades võib aga öelda, et peamisteks põhjusteks on kohtumenetluses tõenditele antavate hinnangute lahknevused (sh nii prokuratuuri ja kohtute vahel kui ka eri kohtuastmete vahel) ja isikuliste tõendite äralangemine või ütluste muutumine kohtus. Loetletud elementides tunneb iga kohtus käiv jurist koheselt ära kohtumõistmise argipäeva. Analüüsi autorite hinnangul räägivad sellised õigeksmõistmised tegelikult hea tervise juures olevast võistlevast kohtumenetlusest.
Kriminaalasju, mille lahendis tõi kohus eraldi välja puudused kohtueelses menetluses tõendite kogumisel või süüdistuse koostamisel, oli vähe: puudusi tõendite kogumisel toodi välja kahel juhul, samuti heitsid kahel juhul kohtud ette ka süüdistuse puudulikkust.
Ühe sellise näitena võib tuua kohtuasja nr 1-13-6083, milles süüdistati isikut X selles, et ta oli astunud korduvalt sugulisse vahekorda oma lapseealise tütrega, kasutades ära tütre lapseealisusest tulenevat arusaamisvõimetust. Isiku X süüditunnistamine kahes esimeses kohtuastmes rajanes määravas ulatuses alaealise kannatanu ütlustele. Lõpliku lahendi teinud Riigikohus leidis esiteks, et kohtutel ei olnud alust käsitada iseseisva tõendina tunnistajate ütlusi selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel. Tunnistajate ütlused on sel juhul käsitatavad vaid kaudse tõendina, mis kinnitab kannatanu ütluste usaldusväärsust. Teiseks leidis Riigikohus, et kohtueelses menetluses ei selgitatud kannatanule ülekuulamisel nõuetekohaselt tema õigusi ja kohustusi. Selliselt saadud ütlused ei ole käsitatavad seadusliku tõendina ja kohtud on rikkunud oluliselt menetlusõigust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viis omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni ning süüdistatava õigeksmõistmiseni.
Analüüsitud perioodil esinesid ka mõned juhtumid, mil õigeksmõistmise põhjuseks olid muutused karistusseadustikus või Riigikohtu praktikas. Just Riigikohtu praktika muutumisest tingitult loobus nt kohtuasjas 1-14-6150 prokurör süüdistusest, viidates pärast kriminaalasja kohtusse saatmist jõustunud Riigikohtu otsusele 3-1-1-52-14. Kõnealuse otsusega oli kriminaalkolleegiumi kogu koosseis pidanud vajalikuks senist praktikat muuta, leides, et osaühingu ainuosaniku süüditunnistamine ühingu vara omastamises ei ole võimalik.
Karistusseadustiku muudatustest tulenevalt tegi õigeksmõistva lahendi ringkonnakohus asjas 1-11-11572, kus süüdistatav mõisteti KarS §-s 3851 järgi esitatud süüdistuses 03.02.2015 tehtud otsusega õigeks tulenevalt asjaolust, et alates 01.01.2015 kehtima hakanud karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt ei olnud pankrotiavalduse esitamata jätmine enam kriminaalkorras karistatav.
Kokkuvõte
Nagu öeldud, oli analüüs kõikne, käsitledes kõiki kahe aasta jooksul jõustunud ning üldmenetluses arutatud kohtuotsuseid. Analüüsi aluseks olevad andmed ning käsitletud kriminaalasjade väike arv ei võimaldanud sellegipoolest anda prokuröride töö kvaliteedile kriminaalasjade kohtusse saatmisel kõikehõlmavat hinnangut. Autorid rõhutavad, et valdkond ootab oluliselt sügavamat ning põhjalikumat, sh suuremal andmekogul põhinevat, analüüsi. Kokkuvõtvalt võib aga ka kõnealuse analüüsi põhjal siiski järeldada, et kohtueelse menetluse sisuline kvaliteet on olnud hea ning naaberriikidegi poole vaadates pole prokuratuuril häbenemiseks põhjust. Õigeksmõistvatest otsustest vaid üksikud lahendid sisaldasid otseseid kohtupoolseid etteheiteid prokuratuuri töö kvaliteedile, valdavas osas kinnitasid uuritud lahendid aga seda, et kuuldused kafkalikult vankumatust süüdistuskonveierist on liialdatud: arvud kinnitavad seda, et süüdistatavatele on tagatud õigusriiklik kohtumenetlus.
Kaspar Urmas Oja, järelevalveosakonna konsultant
Laura Vaik, järelevalveosakonna riigiprokurör
[1] Õigusriik Eesti moodi ehk Riigil on alati õigus. L. Glikman. 2016.
[2] Kohtupidamine Eesti moodi - 99% kohtualustest mõistetakse süüdi. T. Teder. 2016.
[3] Õigusriik Eesti moodi ehk Riigil on alati õigus. L. Glikman. 2016.
[4] 4 tapmist, 4 süütut kohtualust: advokaadid päästsid kliendid väga halvast olukorrast. T. Vahter. 2018.
[5] Our corrupt legal system: why everyone is a victim (except rich criminals). E. Whitton. 2009. lk 208.
[6] Is CPS on 'brink of collapse'? D. Shaw. 2015.
[7] United States Attorneys' Annual Statistical Report for Fiscal Year 2012. Ameerika Ühendriikide Justiitsministeerium. 2012. lk 8.
[8] Kultuuri ja ühiskondlike tavade mõju Jaapani kriminaalõigussüsteemile. R. Jaagant. 2015. Magistritöö. Tartu Ülikool. lk 61.