Aastaraamatu toimetuskolleegium jõudis tänavu seisukohale, et prokuratuuri eelmine aasta tuleb kokku võtta kõige olulisemat silmas pidades. Seetõttu panime digitaalsele paberile kirja kümme küsimust.
- Kui peaksid iseloomustama enda ringkonna/osakonna möödunud aastat ühe muusikapala, raamatu või filmiga, siis millisega ja miks?
- Millise superkangelase võime kuluks prokurörile korruptsiooniasjade menetluste juhtimisel enim ära?
- Kuidas selgitada kolmeaastasele lapsele, mis tööd prokurör teeb?
- Millal on prokurör õnnelik?
- Milline on parim (tõsieluline) anekdoot, mida prokuröritööst tead?
- Kui peaksid enda ringkonnale/osakonnale mõtlema tunnuslause (või valima selle olemasolevate tuntud brändide tunnuslausete seast), siis mis see olla võiks?
- Milline kehaosa on prokuratuur ühiskonnas?
- Kuidas iseloomustaksid oma ringkonna/osakonna eelmist aastat ilmateatena?
- Millise tuntud inimese mistahes ajastust sooviksid prokuratuuri tööle tuua ja millisele ametikohale?
- Kas 2002. aasta prokuratuur oleks rahul 2022. aasta prokuratuuriga ning milline võiks olla prokuratuur 2042. aastal?
Saatsime need ilma täiendavate juhiste ja piiranguteta Lõuna ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurörile Kairi Kaldojale ning jäime käsi kokku hõõrudes põnevaid vastuseid ootama.
Kui peaksin Lõuna ringkonnaprokuratuuri 2022. aastat võrdlema mõne filmiga, oleks see "Mehed ei nuta" - pealtnäha komöödia, aga tegelikult väga sisulise ja isegi tõsise alatooniga aasta. Sisust ja tõsisest alatoonist aga saavad aru vaid need, kes taustaga rohkem kursis. Samas – Lõuna inimesed ei kaotanud huumorimeelt ka siis, kui lammas nende apellatsiooni konsumeeris või kui tuli nii mitmegi „uue“ mõtte puhul tõdeda, et „professor, siin te juba olite“. Huumorimeel ei kadunud ka siis, kui kellelegi lubati algselt tuba vanniga, aga hiljem selgus, et tuleb ikkagi magada lageda taeva all, kui veel filmitsitaate kasutada.
Ilmateatena võiks meie möödunud aastat iseloomustada "vana hea" vahelduva pilvisusega. Mõnikord tundus, et vahelduv pilvisus tähendab vihmapilvede vaheldumist äikesepilvedega. Aga tegelikult oli ikka omajagu päikest ka. Ja isegi sooja suvetuult võis tunda. Olid olemas kõik erinevad aastaajad ja temperatuurid –30st +30ni, nagu Eestis ikka.
Ma ei ole küll kahjuks või õnneks kuulnud prokuröride kohta selliseid anekdoote, nagu juristide kohta ikka rohkelt liikvel on, kuid see ei tähenda, et meie igapäevatöös huumorit poleks. Nalja tuleb teha ise. Ja kui võrdlesin eelmist aastat komöödiafilmiga, siis tegelikult meenub mulle juba umbes 10 aasta tagune "elust enesest" naljalugu. Nimelt selgitas üks prokurör, kuidas kohtusse minnes või sealt tulles ei tohi toimikuid täis kohvrit maha panna, sest kui käekoti puhul öeldakse, et raha läheb muidu minema, siis nn kohtukohvri puhul võivad tõendid välja minna.
Lõunale tunnuslauset mõeldes tulid pähe nii "Ehtne ja hea", "Heade mõtete prokuratuur" kui "Kiirusta aeglaselt". Samas, kõige paremini sobib minu arust ikkagi täna veel Levi's-ele kuuluv slogan – "kvaliteet on alati moes!".
Prokuratuur kui mõni ühiskonna kehaosa? Minu arvates keel. Mitte libe ja terav või pehme ja logopeediliste erivajadustega, vaid tunneb maitset ja vastutab selgete sõnumite eest.
Prokurör „ehitab kohtus riiki“.
Sõnumid peavad selged olema ka selgitades prokuröritööd kolmeaastasele. Siin on mul isiklik kogemus olemas. Olen nimelt pidanud seda tegema. Sõna „prokurör“ võib 3-aastase jaoks liiga keeruline olla. Siis saab öelda, et ta „esindab kohtus riiki“. 3-aastane aga ei pruugi ka sõna „esindab“ väga hästi välja öelda. Samas – seda enda jaoks suupärasemaks muutes ütles ta hoopis, et prokurör „ehitab kohtus riiki“. Ja see on juba niivõrd sügav mõte, et siin õpetab hoopis muna kana.
Õnnelikuks teevadki prokuröri need õpetlikud hetked. On need siis munad, kes kanu õpetavad, või kolleegide edusammud. Samas – tegelikult on prokurör õnnelik just täpselt siis, kui ta otsustab õnnelik olla.
Kui saaksin ükskõik kelle prokuratuuri tööle kutsuda, oleks väga huvitav näha, kuidas juhiks prokuratuuri legend-advokaat Simon Levin. Arvestades tema põhimõttekindlust ja maailmast arusaamist, samas teda alati ja igal pool juhtinud talupojamõistust, tahaks näha, kuidas mõjub see prokuratuurile.
Ka superkangelase võimed kuluksid teinekord prokurörile ära. Mis puudutab aga kitsamalt korruptsiooniasjadega tegelevad prokuröre, siis tänase ühiskonna infojanu ja avalikkuse arvamuse juures on niikuinii iga selline prokurör superkangelane.
2042. aastal aga on loodetavasti suutnud prokuratuur leida ühiskonnas sellise koha, et prokuratuuri olulisus ja väärtus on vaikimisi teada kõikidele.
Hetkes olemine on küll üha enam moodi läinud, aga samas mineviku ja tulevikuta ka ei saa. Mina arvan, et 2002. aasta prokuratuur vaataks 2022. aasta prokuratuurile alt üles. Prokuratuuri lastetuba ütleb, et endast vanemaid tuleb austada ja neilt õppida, neil on kogemus – miski, mida 2002. aasta prokuratuuril on 20 aasta võrra vähem. 2042. aastal aga on loodetavasti suutnud prokuratuur leida ühiskonnas sellise koha, et prokuratuuri olulisus ja väärtus on vaikimisi teada kõikidele. See omakorda tähendab, et ka prokuratuuril lubatakse eksida, seadmata kahtluse alla õigusriigi tööd või põhiväärtusi. 2042. aastaks võiks olla selja taha jäänud ärapanemiskultuur ja tekkinud mõistmine, et ideaali suunas tuleb alati liikuda. Samas teadvustades, et seda kätte saada pole võimalik. 2042. aasta prokuratuur on uhke enda ajaloo ja inimeste üle, uhke nende inimeste üle, kes on teinud võimalikuks prokuratuuri püsimise ja kes mäletavad, milline oli 2022. aasta prokuratuur.
Kairi Kaldoja alustas 2013. aastal Põhja ringkonnaprokuratuuri abiprokurörina ja tegeles nii masskuritegude kui ka raskete varavastaste ja majanduskuritegude menetlustega. 2015. aastal jätkas ta Riigiprokuratuuri abiprokurörina narkokuritegude valdkonnas ja sama aasta sügisel liikus Tartusse majandus- ja maksuvaldkonna ringkonnaprokuröriks. 2017. aasta 1. juulist nimetati Kairi Kaldoja Lõuna ringkonnaprokuratuuri juhtivprokuröriks.