Kas liiga palju või liiga vähe, sõltub vaatenurgast

Eestis registreeritakse aastas ligikaudu 26 000 kuritegu. Jälitustoiminguteks antakse lube keskmiselt 250 kriminaalasja raames ehk keskeltläbi iga sajanda kuriteo uurimiseks. Ühe kriminaalasja uurimiseks avatud jälitustoimikus antakse keskmiselt seitse erinevat luba. Kas politsei kogub jälitusega liialt aktiivselt tõendeid? Tõenäoliselt on kurjategija silmis isegi need seitse tema tabamiseks antud jälitusluba kuritegelikult palju, seevastu kannatanu hinnangul on politsei prokurörilt jälituseks lube küsides lubamatult passiivne. Tõde on vaataja silmis. Seekordses aastaraamatus kõnelevad kogenud prokurörid oma kogemustest, kuidas jälitustoimingud aitavad keerulistes kriminaalmenetlustes tõde välja selgitada. 

Sissejuhatuseks on paslik meenutada õiguskantsler Ülle Madise Eesti Vabariigi 103. aastapäeva puhul kohtunikele peetud kõnes räägitud kohtuanekdooti: 

Kohtunik kohtualusele: „Kas te teate, et peate rääkima ainult tõtt?“
„Ei,“ vastab kohtualune, „seda ma ei teadnud.“
„Niisiis, mida te võite enda õigustamiseks öelda?“
„Mnjaa, sääraste kitsenduste juures ma ei teagi, mida öelda.“

Õiguskantsler tõdes, et vaikus on valest parem. Kohtuprokurörid teavad, et praktikas ei piirdu kohtualused pahatihti vaikimisega. Sageli asuvad nad end aktiivselt kaitsma ning esitavad kohtus kaitseversioone, mis on tõest kaugel. Nende kaitseversioon ei pruugi haakuda varem kogutud teiste tõenditega. Viimaste kvaliteedist sõltub, kas kohtuotsuses loeb kohus usaldusväärseks kohtualuse versiooni toimunust või jääb õigus riiklikule süüdistajale. Kui kõik kohtus üksnes täit tõtt kõneleksid, siis poleks tarvidust mitmekümneköitelist kriminaaltoimikut kohtusaalis salaamiviiludena vorstilatiks uuesti kokku sättida. Alustuseks oleks abiks kas või sellest, kui kohtualune räägiks kõik ausalt ära, nagu oli. Kuid sellest oleks abiks üksnes alustuseks. Ka siis ei pääse teiste tõendite kogumisest. Selleks et kohtualune saaks kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, peab prokurör ja advokaat oskama küsida õigeid küsimusi. Selleks peab küsijal omakorda olema toimunust ülevaade, ta peab evima tervikpilti, ta peab teadma, mis tegelikult juhtus, ta peab teadma tõde. Käesolevas aastaraamatus võtabki kogenud ringkonnaprokurör Aro Siinmaa kokku, et jälitustoimingute peamine eesmärk on tõe väljaselgitamine

Kõige kallima ja ajamahukama menetlustoimingu - jälitustoimingu manu pöördub tõde otsiv uurija kõige keerulisemate, kõige varjatumate ja konspireeritumate kuritegude uurimisel.

Mitte kõigi kuritegude korral ei ole tõe väljaselgitamiseks tingimata vaja pöörduda riigi jaoks kõige kallima ja ajamahukama menetlustoimingu – jälitustoimingute manu, ent kõige keerulisemate, kõige varjatumate ja konspireeritumate kuritegude korral, kus tihtipeale ükski asjaosaline ei soovi tõtt tunnistada ning muid, näiteks kirjalikke tõendeid ei ole, puudub tõde otsival uurijal muu võimalus. Näiteks Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Mari Luuk kirjeldab käesolevas aastaraamatus, et äärmiselt konspireeritud narkokuritegude paljastamiseks on jälitustoimingud tihtipeale ainukene võimalus ning neid peitkuritegusid uurivad politseinikud peavad oskama jälitustoiminguid targalt kasutada.

Esiteks teemegi selgeks, mis asi on jälitustoiming. See on isikuandmete töötlemine kriminaalmenetluses teabe ja tõendite kogumiseks eesmärgiga varjata andmete töötlemise fakti ja sisu andmesubjekti eest. Seega kaupluste turvakaamerate talletatu ei ole varjatud jälgimine, sest filmimine ei toimu kauplusekülastaja eest varjatult, kuid varjatult narkotehingu toimumist talletavate politseinike tegevus on seevastu jälitustoiming, sest asjaosalised ei tea, et sada meetrit eemal tumendatud klaasidega autos filmitakse kaader kaadri haaval kogu tehing hilisema kohtuistungi tarbeks üles.  

Jälitustoiminguid on lubatud teostada üksnes kitsalt seaduses sätestatud ja kõige raskemate kuritegude uurimiseks. 

Teine oluline täpsustus. Jälitustoimingud on lubatud üksnes kitsalt seaduses loetletud kuritegude avastamiseks. Näiteks althõlma varastatud jalgratast ostva Juhani varjatud jälgimiseks seadus luba ei anna, ent kui Juhan on professionaalne varastatud jalgrataste kokkuostja, kes elatubki taolisest kuritegelikust tegevusest, siis on politseinike käsutuses olev tööriistakast märksa laiem ning nad võivad äärmise vajaduse korral ka Juhanit teolt tabamiseks varjatult vaadata. Teise näitena, omastamise uurimiseks ei ole jälitustoimingud üldjuhul lubatud, ent kui omastamises kahtlustatakse ametiisikut või omastatakse vara enam kui 40 000 euro ulatuses, siis on jälitustoimingutega tõendite kogumine lubatud. Lühidalt on jälitustoimingud lubatud üksnes raskemate kuritegude uurimiseks. Käesolevas aastaraamatus kirjeldabki Lääne Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Kaido Tuulemäe, kuidas jälitustoimingud võimaldasid tõe välja selgitada Pärnu ühes ulatuslikumas maksukuriteos

Kolmandaks tuleb rõhutada sedagi, et kriminaalmenetluses on lubatud jälitustoiminguid teha üksnes kahtlustatava suhtes või isiku suhtes, kelle osas on põhjendatult alust arvata, et ta pani või paneb toime kuriteo. Samuti on kriminaalmenetluses jälitustoimingud lubatud kahtlustatavat abistava isiku suhtes juhtudel, kui jälitustoiming võib anda kriminaalmenetluses vajalikke andmeid.

Viimaseks on oluline ka märkida, et mitte kõik menetlusasutused ei või jälitustoiminguid teha ning üksnes politseile on lubatud kõik seaduses nimetatud jälitustoimingud. Teised jälitusasutused peavad nende tegemiseks politseilt abi küsima. Näiteks Maksu- ja Tolliamet, kelle ülesanne on uurida muuhulgas ka Eestit läbivat rahvusvahelist narkotransiiti, ei tohi sadade kilogrammide kokaiini Eestist Soome vedamises kahtlustatava Jaani telefoni ise salaja pealt kuulata, vaid nad peavad selleks politseilt abi küsima.

Ei tohi unustada, et jälitustoimingute käigus kogutud teave on eeskätt abiline, tugi teiste kogutud mosaiigikildude mõtestamiseks.

Seejuures on seadusandja jälitusasutusele eraldanud üsna ahta tööriistakasti. Prokuröri loal on lubatud varjatud jälgimine ning muudetud identiteedi kasutamine jälitustoimingutel. Kohtu loal on lubatud varjatult vaadata läbi postisaadetist, kuulata salaja pealt vestlusi ning matkida kuritegu. Kõik. Ei rohkem ega vähem. Kuivõrd tööriistakast on ahtake, jälitustoimingute tegemine riivab kahtlustatava eraelu ning see on riigile äärmiselt kulukas menetlustoiming, tuleb alati esmalt otsustada, kas konkreetse kuriteo uurimiseks on jälitustoimingute tegemine vältimatult vajalik.  Kui jah, tuleb otsustada, millised toimingud ja millises järjekorras ning viisil toovad kõige kiiremini tõe päevavalgele. Käesolevas aastaraamatus kirjeldavad Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Eneli Laurits ning Põhja Prefektuuri seksuaalkuritegude ja lastekaitse grupi juht Reimo Raivet, kuidas seadusandja lubatud jälitustoiminguid oskuslikult kombineerides on võimalik tabada kurjategijad, kes on sihikule võtnud kõige kaitsetumad – lapsed.

Siiski ei tohi unustada, et jälitustoimingute käigus kogutud teave on eeskätt abiline, tugi teiste kogutud mosaiigikildude mõtestamiseks. Vaja on täiendavat teavet ja teisi tõendeid, mida jälitustoimingute käigus kogutud teave toetab ja täiendab. Selle ilmestamiseks on põhjendatud tuua kaks näidet. 

"jälituse näide"
Varjatud jälgimise käigus tehtud video näitab mehi omavahel vestlemas. Aga millest nad räägivad?

Näiteks sellel varjatud jälgimise käigus tehtud video ekraanitõmmisel on näha kolm meesterahvast omavahel vestlemas. Miks need mehed parkimisplatsil kohtusid ning millest nad räägivad, jääb üksnes varjatud jälgimisega meile saladuseks. Seega on tarvilik juba jälitustoiminguid planeerides väga selgelt teada, millist teavet on tõe päevavalgele toomiseks vaja täiendavalt koguda ning millised on selle jaoks kõige õigemad tööriistad. 

"jälituse näide"
Ilma konteksti teadmata on sellel pildil näha lihtsalt jalutaja. Tema sidumiseks sealsamas leitud narkopeidikuga läheb vaja rohkem tõendeid. 

Niisamuti on lood tolle 2017. aasta mais tehtud videoga. Ilma laiemat tausta teadmata võiks arvata, et kevadisel ajal pisut külma pelgav noormees on end põhjalikult sooja jope sisse mähkinud, kapuutsi kõrvuni tõmmanud ja veedab pärastlõunat metsatukas jalutuskäiku tehes. Kuid teisel fotol kujutatud mehe varjatud jälgimise käigus fikseeritud tegevusele metsatukas andis toona sootuks teise tähenduse teadmine, et mõni tund varem oli politsei leidnud sealtsamast mahalangenud puutüve juurest peidiku, kust avastati suur kogus narkootikume. Varjatud jälgimisega ei fikseeritud seega mitte üksnes noormehe jalutuskäiku metsatukka, varjatud jälgimisega fikseeriti tema sirgjooneline liikumine metsapeidiku juurde. Veelgi enam, kuivõrd samal ajal kuulati tema telefoni ka salaja pealt, osutus väga oluliseks tõendikilluks noormehe sealsamas tühja peidiku juures, kus temale teadaolevalt pidi teda ootama suur kogus narkootikumi, tehtud telefonikõne, milles ta avaldas vestluspartnerile napisõnaliselt nördimust: „seda pole siin“. Jällegi, üksnes telefonikõnet salaja pealt kuulates ei ütleks see lakooniline sõnum midagi, ent kogumis varjatud jälgimise ja teadmisega, et mõni tund varem sündmuskoha vaatluse käigus oli sealt peidikust leitud suur kogus narkootikume, omandab nii noormehe metsas käimine kui ka seal tehtud napp telefonikõne sootuks teise tähenduse. Tänu sellele sai ka mosaiikpilt märksa täiuslikum ning ehkki tervikust on veel mitmed olulised killud puudu (Kes narkootikumid metsa tõi? Kellele tehti kõne? Millist rolli mängib metsas jalutav mees?), saab kogenud uurija ülalkirjeldatud mõne tunni vältel tema silme ees lahtirullunud sündmustiku pinnalt kaardistada juba järgmised tarvilikud menetlustoimingud, et kogu tõde välja selgitada ja kõik kahtlustatavad kinni pidada. 

Üks põhjus, miks jälitustoiminguid tehakse keskmiselt vaid ühe protsendi kuritegude uurimiseks, peitub nende kulukuses. Ühe narkotehingu varjatud jälgimise abil saadud tõendi vormistamiseks annab oma panuse üle kümne erineva politseiametniku.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et jälitustoimingud ei ole imerelv, ent neid targalt teiste menetlustoimingutega kombineerides on võimalik tihtipeale tõde märksa tõhusamalt päevavalgele tuua. Eriti peitkuritegude korral, kus ükski asjaosaline ei ole huvitatud tõe paljastamisest. Naiivne on loota, et altkäemaksu andja või võtja koostaks selle kohta kirjaliku lepingu, mida prokurör saaks hiljem kohtunikule esitada, või soostuks vabatahtlikult kohtu ees seistes oma pattude kohta kogu tõde tunnistama. Kui kohtus kõik tõtt räägiks, siis ei oleks täiendavaid tõendeid tihtipeale tarvis koguda. Sealhulgas puuduks politseil vajadus ka pöörduda kõige varjatumalt toime pandud kuritegudes tõe väljaselgitamiseks jälitustoimingute manu.

Kokkuvõttes, ehkki salajane pealtkuulamine või varjatud jälgimine on põhjaliku planeerimise korral tõe päevavalgele toomiseks vahe tööriist, siis üks põhjus, miks jälitustoiminguid tehakse keskmiselt vaid ühe protsendi kuritegude uurimiseks, peitub nende kulukuses. Jälitustoimingud on äärmiselt ressursimahukad. Näiteks ühe narkotehingu varjatud jälgimise abil saadud tõendi vormistamiseks annab oma panuse üle kümne erineva politseiametniku. Ent lisaks sellele ei saa mööda vaadata ka tõsiasjast, et jälitustoimingutega riivatakse kahtlustatava põhiõigusi enam kui seaduses sätestatud teiste menetlustoimingute läbiviimisega. Sestap kaalutakse alati äärmiselt põhjalikult, kas konkreetsel juhul on tarvilik toimunu tuvastamiseks tõendeid koguda just jälitustoimingutega või ehk saaks tõe välja selgitada tunnistajaid küsitledes või kirjalikke tõendeid analüüsides. Jälitustoimingute manu pöördutakse tõe tuvastamiseks viimase abinõuna ja üksnes kõige keerukamata peitkuritegude uurimisel, kus muude menetlustoimingutega ei ole võimalik tõendeid koguda.  

"ekraanitõmmis"
Vaata Pealtnägija saadet jälitamisest ERR portaalist. (Kuvatõmmis)
autor
Vahur Verte

Vahur Verte on riigiprokurör, kes on oma kümneaastase prokurörikarjääri jooksul viinud kohtu ette mitmeid Eesti organiseeritud kuritegevuse kurikuulsaimaid nimesid. Tema juhitud kriminaalmenetlustes on süüdimõistva kohtuotsuseni jõutud näiteks Haron Dikajevi, Andrey Kuzyakini ja nn aserite kuritegelike ühenduste kriminaalasjades, samuti Nikolai Tarankovi tapmise kui ka Eesti esimese fentanüülilabori kriminaalasjas. Lisaks on riigile tagasi võidetud kurjategijatelt mitme miljoni euro väärtuses kriminaaltulu ning Eesti kohtupraktikas esimest korda ka krüptovaluutat. 2018 valiti Vahur aasta prokuröriks.