Prokurör Rainer Amur kohtusaalis (Foto Valmar Voolaid)
Prokurör Rainer Amur kohtusaalis (Foto Valmar Voolaid)

Jalg värises, süda tagus ja pea sumises, kui noore prokurörina 2006. aastal esimest korda astusin sisse Harju Maakohtu uksest. Kaenlas karistusseadustik, kriminaalmenetluse seadustik ja süüdistusakt. Kohe pidi algama mu elu esimene kohtuistung prokurörina lühimenetluses. Ütlen ausalt, et mul ei olnud aimugi, kuhu ma istun, mida ma räägin või mida ma täpselt tegema pean. Teoorias küll, aga praktiliselt mitte. See esimene kord oli kätte tulnud nii ruttu, et ma isegi ei olnud jõudnud ühegi teise prokuröri istungeid vaatama. Mu juhendaja oli õnneks kaitsjale vihjanud, et too viipaks mulle, kuhu pean istuma, millal püsti seistes rääkima, millal istudes.

Esimene istung läks tegelikult hästi. Vist. Minul endal on selle koha peal must auk, aga süüdimõistev kohtuotsus räägib, et ju ma siis tegin kõik õigesti. Mäletan ainult seda, et kohus küsis mu käest mingil hetkel, kas ma olen nõus kriminaalmenetlust lõpetama ning mu juurdlemist, et mis lõpetamisest kohtunik räägib. Ma tulin ju süüdistusaktiga kohtusse, mitte asja lõpetama. Ilmselt ei olnud ärevus mõjunud ainult mu kehalisele võimekusele, vaid ka kuulmisele, sest kaitsja hiljem ütles, et kohus oli küsinud, kas ma olen nõus kohtuliku uurimise lõpetamisega. No igatahes me selle kohtuasjaga lõpuni jõudsime ja ilma igasuguse lõpetamiseta.

Möödus üksteist ja pool aastat. Jalg enam ei värisenud ja pea ka ei sumisenud, kuid süda tagus küll, kui ma juba kogenud prokurörina 2017. aastal esimest korda astusin sisse Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumaja ustest. Erinevalt Tallinnast polnud seal eksida võimalik, sest suuremaid saale on ainult üks. Kaasas olevaid asju keegi läbi ei valgusta ning mööda kõrgeid treppe ronima ei pea. Astusin enesekindlana kohtusaali ustest sisse ja istusin enda kohale. Vähemalt enda arvates enda kohale. Sinna, kus selja taga ei ole süüpinki. Tuli kaitsja, vaatas kohe kurjal pilgul minu poole ning teatas, et prokurör istub tema koha peal. Ma vaatasin kaitsjale suurte silmadega otsa ning väitsin, et prokurör istub ikka seal, kus seljatagune tühi. Saaremaal olevat asjad teisiti, väideti mulle vastu. Jäin endale kindlaks ega liigutanud ennast.

Kaitsja istus suurema tülita minu vastu, teatades, et kuidagi kõhe tunne on seal istuda. Saali tuli kohtunik ning vaatas automaatselt otsa kõigepealt kaitsjale, lootes seal näha prokuröri. Siis vaatas kohtunik minu poole ning pomises, et prokurör on vale koha peal. Vana prokurör olevat alati olnud teisel pool – välja arvatud siis, kui süüpingis keegi istus. Ma siis selgitasin kohtunikule oma loogikat, et prokurör ei saa ju istuda seal, kus süüpink selja taga, sest prokuröri selja taga on riik, aga kaitsja selja taga süüpingis kaitsealune. Kuna kohtuniku laual olev arvutiekraan on just seal pool, kus istusin mina, siis viskas kohtunik nalja, et prokurör saab nüüd salaja varjus ristsõnu lahendada.

Seega tekitasin esimese hetkega kohtusaalis aastaid paika loksunud süsteemis segaduse. Aga eks nüüd ongi tööl uus prokurör ja käes aeg  luua süsteem enda käe järgi. Nüüd, 5 kuud hiljem, olen endale kindlaks jäänud ning istun alati samal poolel, kus oma esimesel Kuressaare istungil, kuigi olen tähele pannud, et Pärnust käivad prokurörid istuvad mingil põhjusel teisel pool – seal, kus süüpink selja taga.

 

Rainer Amur

Saaremaa kogukonnaprokurör