Kallis või hindamatu – mis on kõrgeima riigivõimu teostamise hind?

Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 1 kohaselt on kõrgeima riigivõimu kandjaks rahvas, kes §-s 56 sätestatu kohaselt teostab hääleõiguslike kodanike kaudu kõrgeimat riigivõimu.

Riigikohus on 12.07.2012. a otsuses 3-4-1-6-12 nimetatud norme põhiseaduses sätestatut sisustanud, toonitades: „PS § 1 lg 1 kohaselt on Eesti iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Selle sättega on suveräänsuse põhimõte kinnistatud põhiseaduslikult Eesti rahva ja riigi alusena. Rahva suveräänsusest tuleneb riigi suveräänsus ja seeläbi saavad kõik riigi institutsioonid oma legitimatsiooni rahvalt.“

Meile on rahvana seega antud riikliku tüviteksti kõige esimeses paragrahvis sätestatud hindamatu õigus kanda kõrgeimat riigivõimu ja seda valimisvabaduse kaudu.

Meile on rahvana seega antud riikliku tüviteksti kõige esimeses paragrahvis sätestatud hindamatu õigus kanda kõrgeimat riigivõimu ja seda valimisvabaduse kaudu. Kui aga millelgi on sedavõrd oluline kaal, on alati oht riiveteks. Võimulepürgijate otsused osta valijate hääli on seaduseandjale andnud põhjuse sätestada häälte ostmise kuriteokoosseis. Paragrahv viitab tegelikule valimisprotsessis ette tulevale ohule – seadusandja on karistusseadustiku § 162 kuriteona määratlenud valimisvabaduse rikkumise.

2023. aasta valimiste eel võib käesoleva teema käsitlus tunduda mõistmatu, selline alaealise riigi probleem, millest meie kallis kodumaa peaks olema juba välja kasvanud – kuid kas on?

Alates 2015. aastast, kui eelpool viidatud karistusseadustiku redaktsioon jõustus, on kohtu ette viidud kümmekond süüdistust valimisvabaduse rikkumise paragrahvi alusel, sh on praegu kohtumenetluses arutlusel veel viimaste kohaliku omavalitsuse valimistega puutumuses olevaid kaasuseid.

Milles siis aga riikluse aluseks olevate põhiprintsiipide riive kohtupraktika pinnalt avaldub?

Lihtsakoelised lood, mis on riigi ja ka õiguskaitseorganite vaatest sellevõrra kahetsusväärsemad: kord antakse hüvena sularaha valimistel osaleva valimisliidu reklaamhelkuri pakendis, teistel juhtudel jagatakse lubadusi raha anda või siis kostitatakse kangema kraamiga. Ja seda kõike vaid ühel ebaseaduslikul eesmärgil – takistades nii ühe tähtsaima põhiõiguse teostamist. Harvemad on juhud, kui ebaseaduslikke tegusid panevad toime valimistel kandideerijad ise, pigem on kaasatud olnud teised isikud, kes oma tegevusega ausat poliitkultuuri riivavad. Kuid kas tegevus on nende nimekirjaväliste isikute omaalgatus – kohtupraktika meile vastust ei anna. Lahendid kõnelevad aga ühte keelt, et häälel on hind, sealjuures hilisemaid valitute volitusi arvesse võttes autori hinnangul üsna odav.

Oma häälega saame kaasa rääkida nii julgeoleku- kui ka majanduspoliitika kujundamisel, energiakriisi lahendamisel kui poliitiliste otsuste kujundamisel inflatsiooni mõjude lahtiharutamiseks.

Tänavusel valimisteaastal kuuleme politoloogidelt, kuivõrd olulised valikud seisavad ees – oma häälega saame kaasa rääkida nii julgeoleku- kui ka majanduspoliitika kujundamisel, energiakriisi lahendamisel kui poliitiliste otsuste kujundamisel inflatsiooni mõjude lahtiharutamiseks. Teemade olulisus, mis valitaval Riigikogul otsustustasandil ees seisab, võib aga viia eelpool viidatud, seadusandja poolt karistusseadustiku §-s 162 sätestatud riivele.

Kohtupraktika räägib eeskätt küll häälte ostmise kõige klassikalisematest skeemidest, kui valija saab hääle eest vastuteenena hüve, see aga ei tähenda, et kõrgeima riigivõimu teostamisse sekkumine ei võiks avalduda teisiti. Valimisvabadusse võib sekkuda kuritahtlikult ka vaba tahte mõjutamise kaudu kas siis ähvarduste, pettuse või vägivalla teel, aga ka oma ametiseisundit või isiku sõltuvust ära kasutades, samuti ei ole välistatud isikute teadmata nende valimisvabaduse ärakasutamine.

Meile põhiseaduses antud õigus ei tohi olla manipuleeritav, sellest ei tohi sõltuda meie valimistejärgne ametikoht, palk või positsioon, kedagi ei tohi poliitilise tahte elluviimiseks ära kasutada.

Meile põhiseaduses antud õigus ei tohi olla manipuleeritav, sellest ei tohi sõltuda meie valimistejärgne ametikoht, palk või positsioon, kedagi ei tohi poliitilise tahte elluviimiseks ära kasutada. Põhiõiguste vaba teostamine ning valimisvabaduse riivete ärahoidmine on aga kõigi meie, kodanike endi kätes. Kui sekkuma peavad juba õiguskaitseasutused, on tegemist tagajärgede likvideerimisega, enne saame poliitkultuuri kujundamise, väärtushinnangute ning võimalike riivete märkamisega ja nendele tähelepanu juhtides ausatesse valimistesesse sekkumist takistada, tagades, et valituks osutuvad ausal teel oma poliitilise tahte kujundajad.

Eesti on iseseisvuse taastamise järel olnud vaba enam kui 30 aastat, see aga ei ole viimaste valimiste näitel olnud piisav aeg valimisõiguse teostamise vaates täisealiseks riigiks kasvamiseks. Hääli ostetakse ja müüakse või lausa väärkasutatakse inimeste teadmata nende valimisvabadust. Nüüd on meie kõigi teha, et eesolevate valimiste järel oleks esmakordselt võimalik rääkida riiveteta valimisest ja seeläbi täiskasvanud riigist, mille rahva ausa mandaadiga esindajad saavad meid kõiki puudutavaid otsustusprotsesse kujundada.