"varemates plahvatuskoht Vabaduse väljakul"
Estonian Airi kontor Vabaduse väljaku ääres pärast pommiplahvatust.

Aro Siinmaa: ajapikku sai piinlikult selgeks, et ei ole mingeid elust suuremaid glamuurseid maffiamehi

Tulin prokuratuuri tööle 1993. aastal, kui prokuratuur veel ei juhtinud uurimisi, vaid teostas kohtueelse menetluse üle järelevalvet. Tööülesanded olid vähemalt Tartus jagatud selliselt, et prokuröridel ei olnud niiöelda oma asju, vaid mõned prokurörid keskendusid eeluurimisele ja teised käisid kohtus. Minu töö oli süüdistuse esindamine peamiselt Tartu Linnakohtus, aga vajadusel ka Tartu Maakohtus. Kuna alguses ei olnud meil spetsialiseerumist, tuli mul ette kõikvõimalikke protsesse, sealhulgas näiteks lunarahanõudega lapserööv, tahtevastane abort või põllumajandusülikooli peahoone ebaseaduslik hõivamine kaitseliitlaste poolt.

Oma esimese juhi Arvi Kungla suunamisel hakkasin end kurssi viima organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse valdkonnaga, millega olen ühel või teisel moel olnud seotud praeguseni. Nii hakkasin ajapikku üha enam käima kohtus Keskkriminaalpolitsei Lõuna regionaalkeskuse ja Kaitsepolitsei Lõuna osakonna uuritud asjadega ning ühel hetkel kujunes olukord, et pidin esindama süüdistust ka Tallinnas Vabaduse platsil korraldatud pommiplahvatuse asjas.

Robert Pohlakut süüdistati 1998. aastal selles, et ta toimetas koos kaasosalistega 1993. aasta 26. augusti hilisõhtul Tallinnas Vabaduse platsile tugevajõulise lõhkekeha eesmärgiga tappa niinimetatud Permi grupeeringu liikmed Aleksander Siirak ja Sergei Podsivarov. Pommirünnaku olid kavandanud ja selle täideviimisel hoidsid Harjumäelt silma peal peamiselt eesti rahvusest kurjategijatest komplekteeritud Linnuvabriku grupeeringu juhtfiguurid.

Vahetult enne sihtmärkide jõudmist Vabaduse platsile asetas üks vandeseltslastest kohvri selles olnud pommiga Estonian Airi kontori ette, Robert Pohlaku ülesanne oli see distantsjuhtimispuldi abil õhata. Kuigi Pohlak sai aru plahvatuse ohtlikkusest paljudele inimestele, lõhkas ta pommi. Atentaadi sihtmärgid surma ei saanud, sest Pohlak ajastas nupule vajutamise mõnevõrra ebatäpselt, küll aga põhjustas plahvatus nii Siirakule ja Podsivarovile kui ka kahele juhuslikule möödujale kehavigastusi. Veelgi suurem oli kahju ühiskondlikule turvatundele, sest nn allilmasõdade kandumine avalikku ruumi ja lõhkeseadeldise plahvatamine pealinna keskväljakul tekitas tunde, et igaühest võib saada nn allilmasõdade pahaaimamatu ohver.

Lisaks süüdistati Pohlakut Tartu allilmas tuntud Aleksander Kuusiku tapmise organiseerimises 1995. aasta lõpus. Pohlakuga koos kohtu all olnud Margus Reidolf varitses Pohlakult saadud juhtnööre järgides 25. detsembril Ülenurmes Kantri hotelli nurga taga, kuni piljardimängu lõpetanud Aleksander Kuusik oma auto juurde tuli, ning tappis ta siis kolme lasuga pähe.

Kohus tunnistas Pohlaku süüdi ühes raskendavatel asjaoludel tapmise katses, teise tapmise organiseerimises, sellele kihutamises ja kaasaaitamises, ebaseaduslike tulirelvade omamises ja muudes kuritegudes ning mõistis talle 15-aastase vangistuse, mis oli tol ajal maksimaalne võimalik karistus. Reidolfile mõisteti tapmise ja teiste kuritegude eest 12-aastane vangistus.

Kuigi prokurör küsis Pohlakule karistuseks eluaegset vanglakaristust, mõistis kohus talle 15 aastat vangistust, mis oli sel ajal maksimaalne tähtajalise vangistuse määr. Õiguslik kitsaskoht seisnes selles, et tegude toimepanemise ajal kehtis erakordse karistusena veel surmanuhtlus, mis kohtuistungite toimumise ajaks oli seaduses asendatud eluaegse vangistusega. Kohus aga leidis, et seda tagasiulatuvalt kohaldada ei saa.

Lõhkeseadeldise plahvatamine pealinna keskväljakul tekitas tunde, et igaühest võib saada nn allilmasõdade pahaaimamatu ohver.

Prokuröri vaatepunktist esines selles asjas mitu aspekti, mis tegid selle erakordseks ja tähelepanuväärseks. Esmalt menetluslik olukord – kui Tartus toime pandud tapmise kriminaalasjaga ühendati Vabaduse platsi pommiplahvatuse menetlus, saadeti asi Tartu Maakohtust arutamisele Tallinna Linnakohtusse. Kuivõrd tegemist oli komplitseeritud juhtumiga, mille kohtulikuks arutamiseks olin põhjalikult valmistunud, leidis prokuratuuri juhtkond, et oleks mõistlik, kui ma asjaga n-ö kaasa liiguks. Sain peaprokurörilt erivolitused, esindamaks süüdistust väljaspool oma tavapärast tööpiirkonda. Olin seni teinud tööd ainult Tartu kohtutes, mistõttu kujunes sedavõrd vastutusrikka ja komplitseeritud asjaga võõrasse kohtusse minek parajaks väljakutseks.

Sisulisest küljest tuleb seda kohtuasja pidada kaalukaks, sest tegemist oli omamoodi ajaloolise murdepunktiga – nimelt lahenesid nn allilmagrupeeringute vastasseisud 1990ndatel aastatel sageli omakohtu korras ja kuivõrd vägivald sünnitab paratamatult vägivalda, siis ei paistnud allilmasõdadele kuidagi lõppu tulevat. Ka selle juhtumi osapooled – nii plahvatuse kavandajad kui sellest napilt pääsenud sihtmärgid – hukkusid hilisemates atentaatides. Seega oli äärmiselt oluline, et pommirünnaku vahetu täideviija üle saaks seaduslikul teel õigust mõistetud. Samuti oli oluline võtta palgamõrvaga seonduvalt vastutusele nii täideviija kui organisaator, sest kuigi tänapäeval võib see tunduda suisa uskumatu, olid ka tellitud tapmised tol ajajärgul meie ühiskonnas tõsine probleem. 

Lisaks väärib märkimist järeleandmatus, millega pommiplahvatuse juhtumi kõik otsad lõpuni uuriti ja õigusliku lahendini jõudsid. Robert Pohlaku süüasja arutamise ajal viibisid kaks süüdistusega seondunud isikut, Janek Kukk ja Toomas Helin, välismaal ning olid kuulutatud tagaotsitavateks. Pärast Robert Pohlaku süüditunnistamist õnnestus toona KAPO-s töötanud uurimistöö suurmeistril Riho Tammel põgenikega kontakt luua ning järgnenud läbirääkimiste käigus korraldada nende Eestisse naasmine. Nii läks korda kõrvaldada sündmuse ümbert lõplikult saladuseloor ja järk-järgult hakkas ka avalikust teadvusest kaduma müüt vägevast allilmast, mille ees riik ja seadus jäävad hambutuks. Ajapikku sai piinlikult selgeks, et ei ole mingeid elust suuremaid glamuurseid maffiamehi, olid vaid kurjategijad, kelle väljavaated ei kõlanud kuigi ahvatlevalt – võis kas langeda omasuguste kättemaksu ohvriks või seadusliku õigusemõistmise korras oma tegude eest väärilist vastutust kanda.  

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et negatiivset võimu on võimalik sundida taanduma üksnes sellega, kui seaduslik võim osutub piisvalt tugevaks, et ennast reaalselt kehtestada. Usutavasti oli kõnealune kohtuprotsess üks argument, mis lõpuks aitas kuritegelike jõukude demonstratiivse toorutsemise, jõhkrad arveteklaarimised ja eluohtliku vägivalla avalikust ruumist välja suruda.


Artiklitekogumikus „Teekond tänaseni“ on kirja pandud prokuröride isiklikud mõtted, mälestused ja meenutused mõnevõrra juhuslikult valitud kriminaalasjadest alates aastast 1993 kuni 2019.