Statistika kinnitab, et elu Eestis on aina turvalisem – justiitsministeeriumi iga-aastane kuritegevuse ülevaade näitab, et mitu aastat stabiilsena püsinud kuritegude arv eelmisel aastal langes. Ohvriuuringu järgi tundis 2021. aastal end tänaval turvaliselt 75% inimestest. Ent nii nagu suur osa meie elust on kolinud internetti, liigub sinna ka kuritegevus. Möödunud aasta kriminaalstatistika järgi tõusid 2021. aastal aga hüppeliselt arvutikuriteod. Moel või teisel satub aina enam inimesi kuriteo ohvriks virtuaalmaailmas. Kui turvaliselt me tunneme end internetis ja kas me teadvustame enesele piisavalt virtuaalmaailmas varitsevaid ohte? Näeme üles kasvamas põlvkonda, kelle maailmapilti, suhteid, arusaamu ja väärtusi kujundab küberruum. Kas ja kui hästi oleme valmistanud uue Google´ i-põlvkonna ette internetis varitsevateks ohtudeks, kus nad suurema osa oma elust ja ajast veedavad?

Tartu Ülikooli meediauurija Maria Murumaa-Mengeli sõnul tuleb virtuaalmaailmas toimuva mõistmiseks ja seal toime tulemiseks võtta lähtepunktiks arusaam, et küberruum ei ole midagi eraldiseisvat või teistmoodi „päriselust“. „See on täpselt samasugune elu, mis toimub lihtsalt teisel platvormil. Inimeste vajadused on samad nagu päriseluski – kuuluvustunne, armastus, infovajadus ja nii edasi. Seal on nässu läinud suhteid, lolle otsuseid, tormakalt öeldud asju, sulalollust ja kurjust, aga ka tohutult headust. Need on baasvajadused, mis ei lakka olemast, ning ära hoida inimeseks olemist ei ole reaalne ülesandepüstitus.“

Tartu Ülikooli meediauurija Maria Murumaa-Mengel
Tartu Ülikooli meediauurija Maria Murumaa-Mengel, foto: Andres Tennus, Tartu Ülikool

Kui me oleme internetis needsamad inimesed, kes päriseluski, siis miks me näiliselt anonüümses virtuaalkeskkonnas julgemad oleme, lubades endale räuskamist ja trollimist, mida tänaval me ei teeks? Või jagades endast paljaid pilte, kui võhivõõra ees enda riideid seljast ei võtaks. „Veebis kõik võimendub. Oleme justkui omas mullis ja omasuguste seas, kus emotsioonid võimenduvad. Tekib kambaefekt ja sageli kaob ka hetketaju. Samal ajal saan oma kuvandit lihvida ja esitleda nagu soovin – lõigata pildi endast ilusamaks, lisada filtri ja näidata end paremas valguses või vastupidi, iseenda kolli välja lasta,“ selgitab Murumaa-Mengel.

Internetis puutuvad lapsed seksiteemadega kokku üha nooremalt

Tänapäeva internetipõlvkonna lapsed kasvavad üles ning kujunevad isiksustena virtuaalmaailmas ühes selle mõjudega. Uuringute järgi ei möödu 97%-l 9–17-aastastest päevagi internetita. Sotsiaalmeediapõlvkonna meediatarbimist uuriva Tartu ülikooli õppejõu Andra Siibaku uuringust selgub, et aktiivsest sotsiaalmeediakasutusest on saanud noorte põlvkondliku identiteedi ja eneseteadvuse kujundamise vahend. Samuti ilmneb uuringust, et sotsiaalmeediakeskkonnad on omandanud niivõrd keskse rolli noorte igapäevases toimimises, et juba lühiajaline sotsiaalmeediast loobumine võib tuua kaasa raskusi töö-, õppe- ja eraelus ning tekitada väljajäämishirmu, ärevust ja üksindustunnet. Noored olid harjunud sotsiaalmeediat kasutama näiteks söömise või söögitegemise ajal, aga ka koristades, jõusaalis, vannis ja tualetis käies või ka samaaegselt mõnda teist meediumi, näiteks televiisorit jälgides.

Inimeste vajadused internetis on samad nagu päriseluski – kuuluvustunne, armastus, infovajadus.

Justiitsministeeriumi 2020. aasta laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise uuringus vastas iga neljas noor, et neil on palutud saata endast vastu tahtmist interneti vahendusel paljastavaid pilte; iga viies noor, et neilt on küsitud vastu tahtmist nende intiimsete kehaosade või seksuaalkogemuste kohta või on internetituttav soovinud ebameeldivalt seksuaalsel eesmärgil kohtuda. Pornograafilise sisuga puutuvad noored internetis kokku iga päev. Porno on üks ebamugav teema, millest lapsevanemad oma lastega rääkima ei kipu, kuid mille vaatamiseni jõuavad Eesti noored Levila andmetel juba 10–12-aastaselt.

Ka politsei ja prokuratuur tegelevad igapäevaselt juhtumitega, kus alaealised saadavad endast paljaid videoid ja pilte vestluspartneritele. Olgu teisel pool ekraani peika, kellega õnnetult lahku minnakse ja kes materjali mõtlematusest sõpradele edasi jagab, või hoopis pedofiil, kes uut materjali välja pressima hakkab, võivad selliste lugude tagajärjed olla traagilised ja kahjud korvamatud. Läinud aastal kasvas seksuaalkuritegude arv kolmandiku võrra, see tuli alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegude, sh mittekontaktsete kuritegude pealt, mis moodustasid poole kõikidest alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegudest. Suur osa mittekontaktsetest kuritegudest on lapseealise seksuaalse ahvatlemise ja lapspornoga seotud paragrahvid – need on juhtumid, kus alaealisega räägitakse veebis seksist ning neile näidatakse või neilt meelitatakse välja erootilise ja pornograafilise sisuga pilte ja videoid.

Meediauurijat kurvastab sellest teemast rääkides, et endiselt kohtab taasohvristavat suhtumist, kus moraalselt jääb süükoorem ohvri õlgadele. „Öeldakse, et ise olid süüdi, et endast selliseid pilte tegid. Kuid tegelikult on ju pahategija see, kes kasutab ära ohvri usaldust, tema intiimset materjali edasi lekitab või kasu sellest teenib,“ sõnab Murumaa-Mengel leides, et kohati ei jõua ka seaduseloome internetis toimuvale järele. Ta viskab õhku laiema küsimuse laste õigustest suunamudijate näitel, kes kujundavad oma lastest juba sündimise hetkest meediastaarid. „See on praegu suuresti lahendamata teema, sest see põlvkond lapsi alles kasvab üles. Millised on aga lapse õigused enne 18. eluaastat, kui tema eest on privaatsusega seonduvad otsused ja isegi elukutse valiku teinud ära vanemad?“ küsib ta.

Seksuaalharidus aitab lastel tunda ära ebaturvalisi olukordi

Endise veebipolitseiniku ning praegu küberkiusamise ja veebiturvalisuse teemadega tegeleva PPA politseikapteni Maarja Punaku sõnul on koolidesse rohkem vaja seksuaalkasvatust ja alustada tuleks sellega varem, kuid näib, et ka osa ühiskonnast pole selleks veel valmis. „Kui ilmus raamat „Minu keha on minu oma“, siis tahtsime minna sellest lasteaedadesse rääkima, kuid mõned lapsevanemad olid vastu, sest ei soovinud, et nende lastele räägitaks seksist. Selgitasime, et me ei räägi lastega seksiteemadel, vaid õpetame lastele õigust oma keha puutumatusele.“ 

„Kui teise klassi lapsed kiusavad üksteist selliselt, et jagavad videoklippi kahest seksivast mehest, millele programm võimaldab peade kohale klassikaaslaste nimed trükkida, siis eeldada, et nad seksist enne 14-aastaseks saamist midagi ei tea, ei ole isegi mitte naiivne, vaid rumal,“ leiab politseinik.

Eeldada, et lapsed enne 14-aastaseks saamist seksist midagi ei tea, ei ole isegi mitte naiivne, vaid rumal.

Samuti toob ta näite, kuidas politsei on langenud kriitikanoole alla kohtinguvägivalla ennetustööd tehes. „Meile heideti ette, et räägime liiga noortele seksuaalharidusest, kuigi meie töö on olla vaid seadusesilm. Aga keegi peab seda tegema. Noortele tuleb rääkida sellest, mida eeldatakse paarisuhte osapooltelt, kust tohib puudutada ja milline käitumine on okei. Levivad väärarusaamad, et kui partner alastipilti nõuab, siis see tulebki edastada, ning kui partner soovib, siis ta peab teadma kõiki paroole, nägema kõiki vestluseid ning olema kursis, kus suhte teine osapool igal ajahetkel viibib, kasutades selleks vastavaid rakendusi,“ räägib Punak ja lisab, et teadlikkuse suurendamine aitab hoida ära süütegude toimepanemist ja õpetab noortele piiride kehtestamist suhtes.

Maria-Murumaa Mengel nõustub, et seksuaalharidus on oluline. „Ei pea minema liialt detaili või valama teda infoga üle liiga vara, kui ta pole selleks valmis. Sa vastad sellele, mida laps sinult küsib. Seksuaalkasvatuse alus, ka virtuaalmaailmas, on lastele kõige olulisemate põhimõtete selgeks tegemine – minu keha on minu oma ning ainult minul on õigus otsustada ja anda nõusolek, millised tegevused on lubatud. Nii õpivad lapsed tundma ära ebaturvalisi olukordi.“ Kusjuures justiitsministeeriumi ülalmainitud uuringu järgi soovib enim noori (49%) saada seksuaalse väärkohtlemise ennetamiseks ja äratundmiseks infot just koolist.

Seksuaalkasvatuse alus on lastele kõige olulisemate põhimõtete selgeks tegemine – minu keha on minu oma ning ainult minul on õigus otsustada ja anda nõusolek, millised tegevused on lubatud.

Noored vajavad abi meediapädevuse ja digikirjaoskusega

Siibaku uuringu järgi on enamik 11–17-aastaseid enda hinnangul omandanud peamised tehnilised oskused, mis aitavad neil internetis tegutsedes tunda end enesekindlalt ja turvaliselt. Nad oskavad eemaldada inimesi oma kontaktide nimekirjast ja muuta oma privaatsussätteid, kuid vajaka jääb oskustest hinnata kriitiliselt meediasisu – 37% vajaks enda sõnul nõuandeid selle kohta, kuidas hinnata veebist leitud info usaldusväärsust.

Murumaa-Mengel rõhutab, et õppekavadesse on vaja rohkem tuua digikirjaoskust ja meediapädevust käsitlevaid aineid. „Kui Eesti tahab tiigrihüppe jätkulugu näha, siis me peame sellega tegelema. On vastutustundetu jätta lapsed ripakile ja loota, et kui meie põlvkond sai hakkama, küllap saavad nemadki. Neti.ee-s lehte lugemas või Armastusesaalis vestlemas käimine ei võrdu enam sellega, millega puutuvad kokku tänased lapsed ja noored,“ lisades, et juba lasteaeda on vaja viia digi- ja meediapädevuste oskuste õpetamine.

Kui Eesti tahab tiigrihüppe jätkulugu näha, siis peame tooma õppekavadesse rohkem digikirjaoskuse õpetamist.

 „Väikeste laste telefonimängud on ehe näide – jumal juhatab, millised reklaamid vahele hüppavad. Oma lapsele hakkasin juba neljandal eluaastal või varemgi rääkima, mida teha, kui ta puutub kokku häiriva meediasisuga. Lasteaiakasvatajad näitavad lastele järjest rohkem, kuidas nad otsivad mingit materjali, et ka laps õpiks, kuidas täiskasvanu leiab ja otsustab, milline materjal on internetis usaldusväärne. Eeskuju on nii oluline. Meil on tarvis julgemat kogemustele ja teadmiste jagamisele põhinevat digipädevuste õpetamist ning seda võiks õpetada juba kolmeaastastele,“ leiab Murumaa-Mengel.

Küberruumis vohavad vägivald ja väärinfo

Mengeli sõnul dikteerib meedia aina enam, mis on normaalne ja kuidas asjad peaksid olema. Ta näeb sedagi, et mediatiseeritud maailma tagajärg on olukord, kus sisu, mis ei šokeeri, ei mõju. „See pilt mõjutab sedagi, mida me peame päriselt vägivaldseks. Mingi hetk hakkas tunduma, et ei ole võimalik vaadata ühtegi krimisarja, ilma et seal ei oleks eriti räigeid vägistamisi või laste väärkohtlemist. Meedia vahendusel, nii nagu ka virtuaalruumis, on kõik läinud nii räigeks. See on lõks, milles on nii telesaadete kui ka meedia ja veebi sisuloojad. Auditoorium muutub aina tuimemaks ning vaja on järjest võikamat sisu, mida tarbijale pakkuda, et ta saaks sealt kätte oodatud adrenaliini,“ leiab meediauurija.

Radikaliseerumise teemadele spetsialiseerunud Põhja prefektuuri vanemkorrakaitseametnik Pärtel Preinvalts näeb samuti, kuidas internet on vägivalla levimise kasvulava. „Mitte ükski fenomen ei ole varem olnud nii hästi vaadeldav kui praegu, mil arvuti või telefoni vahendusel on võimalik igal ajahetkel saada osa küberruumis toimuvast üle maailma. Kogu see info kujundab meie arusaami ja hoiakuid ning nagu teame, levib hoomamatult palju väärinfot. See võimendab noore arusaama, et asjad ongi nii.“ Preinvalts toob näiteks Põhja-Koera. „Kuidas me teame, et seal on näljahäda? Sest me oleme lugenud uurimusi, kuid vahetult juures ei ole enamik meist ju olnud. Usume seda, mida internetist loeme või sõbrad meile räägivad.“

Põhja prefektuuri vanemkorrakaitseametnik Pärtel Preinvalts
Põhja prefektuuri vanemkorrakaitseametnik Pärtel Preinvalts, foto: Reelika Riimand, PPA

Nn tõejärgses ühiskonnas on ühe hiireklikiga võimalik vastukaaluks leida alternatiivne „tõde“. Nii võibki meie nägemus tegelikkusest olla täiesti teistsugune kui meiega pealtnäha samasuguses kultuuri- ja inforuumis viibival pereliikmel, sõbral või kolleegil.

 „Noorel ei ole palju allikaid valideerimiseks. Sõbrad, võib olla ema-isa, kuid see sõltub suuresti sellest, milline on tema perekondlik taust ja kui usalduslik on suhe vanematega. Ka mõjutab loomulikult kool, see, mida seal räägitakse.“ 

Preinvaltsi sõnul pelgavad ka õpetajad keerulisi ja ebamugavaid teemasid. „Kas 11-aastasele peab rääkima enesetaputerroristidest? Kui noor sealt vastuseid oma küsimustele ei saa, läheb ta neid otsima internetist. Usaldusisikud peavad olema need, kes laste küsimustele ja muredele vastavad,“ ütleb Preinvalts, kelle sõnul ei ole murekoht mitte ainult tehnoloogiline järelejõudmine uue põlvkonna vajadustele, vaid ka temaatiline mahajäämus.

Ta toob näite ühest Euroopa riigist, kus õpetaja proovis selgitada terrorirünnakutega seonduvat, miks ja kes neid toime panevad. „Valdav osa õpilasi mõistis terrorirünnakud hukka, kuid üks noormees tõusis püsti ja kiitis rünnakud heaks. Kaks nädalat hiljem oli seesama noormees Süürias ISISe poolel võitlemas. Detaile tuleb osata märgata, iga infokild on oluline,“ sõnab Preinvalts viidates, et õiguskaitseasutuste huvi selliste ilmingutega noorte vastu on suur ja õigeaegse sekkumisega võinuks ta päästa.

Noorte meelsus kujuneb interneti kõlakojades

Infoühiskonnas kapselduvad inimesed kitsasse inforuumi, mida toidavad nendega sarnaselt mõtlevate inimeste uskumused ja vaated. Meie igapäevast uudisvoogu toidavad platvormide algoritmid lahkelt just sellise sisuga, mida meile meeldib lugeda ja mis sobib meie juba väljakujunenud tõekspidamistega. Tekib nn kõlakoja efekt ja nii kujunebki sotsiaalne norm kitsastes internetikogukondades, kus vägivaldsemale ja radikaalsemale sisule vastuvõtlikum noor leiab üles enda sarnaselt mõtlejad.

Preinvaltsi sõnul domineerivad sõber-vaenlane ja meie-nemad narratiivid ning nii kujunebki ajapikku noore meelsus. Koroonapandeemia aeg suurendas laste ja noorte hõlmatust internetis veelgi, sest kogu koolitöö kolis veebi (seda kinnitab ka Telia 2020. aastal läbiviidud uuring). Ta toob näiteks suhtluskanali Discord, mille kasutamist propageerisid koolid ise, sest seal on mugav korraldada koolitööde ja kaasõpilaste suhtlusega seonduvat. „Samal ajal on seal ka paremäärmuslased, kes oma mõjutustööd teevad. Suhtlus algab tavalisest kontaktist. Ühel hetkel muutub noorele saadetav sisu vägivaldsemaks – anonüümne vestluspartner jagab suvalist võigast videot ning jääb ootama, kuidas noor edasi käitub. Mõni võib olla kustutab, kuid suur osa jagab pikemalt mõtlemata sisu edasi. Sedasi vägivaldne materjal või väärinfo, aga ka propaganda end ise levitavadki,“ räägib Preinvalts.

Vägivaldse sisu saatjat on äärmiselt keeruline tuvastada, sest anonüümsus on suur, rääkimata sellest, et platvorme ja gruppe (ka kinniseid) on palju ning platvormide domeenid asuvad välismaal. „Me ei suuda seirata lõpmatuseni ning see ei ole ka ainult meie ja eriteenistuste töö. Lapsevanematel ja koolil on oluline roll. Lapsevanem võiks olla kursis, mida laps tundide kaupa internetis teeb. Kool saab anda panuse digipädevuste õpetamisse, et meie noored oleksid paremini valmistatud ette internetis varitsevate ohtudega toimetulekuks,“ rõhutab Preinvalts.

 Lapsevanem võiks olla kursis, mida laps tundide kaupa internetis teeb.

Tõrjutus on radikaliseerumise riskifaktor

Ka kogenud politseinik ütleb, et kuuluvustunne on see, millega noored konksu otsa saadakse. „Eriti haavatavad on noored, kes pole leidnud endale kohta. Kui ma ei leia füüsilisest maailmast inimesi, kellega tunnen end hästi, siis küberruumis leian lihtsamini üles need inimesed, kellega samastun. Kui varem võisime arvata, et virtuaalses maailmas elavad rohkem need, kel päriselus ei ole sõpru või kes pole enesele väljundit leidnud, siis praegu on enamikul noortel valdav osa igapäevasest suhtlusest kolinud küberruumi,“ ütleb Preinvalts ja toob näite tavapärasest perekonnasisesest suhtlusest – enam ei käi lapsevanem maja kõiki tube läbi, et teavitada valmis saanud õhtusöögist, vaid kirjutab pere ühisvestlusesse.

Küberruumis leian lihtsamini üles need inimesed, kellega samastun.

Preinvaltsi sõnul on oluline varajane sekkumine ja oskus märgata ohumärke. Ta räägib loo ühest Eesti koolipoisist, kes pärast pikaleveninud frustratsiooni ähvardas õpetaja tappa. „Tal ei olnud viha kooli või kaasõpilaste vastu, vaid progressiivsusest ja konservatiivsusest ajendatud ideoloogiline vastasseis oli tekkinud konkreetse õpetajaga. Koolikiusatavast ei saa mitte kiusaja, vaid kohtumõistja. Ta oli klassi sotsiaalmeediagruppides kirjutanud, et plaanib õpetajat tappa. Kui temaga hiljem vestlesin, rääkis noormees, et tahtis juba sügisel seda teha, kuid kuna kevadel ootasid ees eksamid, otsustas ta oodata, et kaasõpilased eksamiks valmistumisel õpetajast ilma ei jääks.“

Olgugi et noormees oli korduvalt oma plaanidest teada andnud, jõudis info koolini ja hiljem koolist politseini viitega. Preinvaltsi hinnangul näitab see, et kool oli ette valmistamata ekstreemse vägivallajuhtumiga toimetulekuks. Politseinik rõhutab sedagi, et enam ei saa kasutada mõistet koolitulistaja, sest praktika mujalt maailmast näitab, et aina enam planeeritakse ja viiakse rünnakuid ellu näiteks külmrelvasid kasutades.

Ka see noormees oli indu ja infot ründe planeerimiseks saanud sotsiaalmeediast. Preinvaltsi sõnul annab küberruum sarnaselt mõtlevatele noortele platvormi, kus oma ideid manifesteerida. „Radikaliseerumise riskifaktor on tõrjutus. Hiljem noormehega vesteldes selgus, et keegi ei olnud teda kuulanud. Facebooki seinale kirjutades tunneme, et meil on alati auditoorium olemas. Õnneks saime selle noorega õigel hetkel jaole, kuid me peame oskama näha ohumärke ja suutma õigeaegselt reageerida.“
 

s
autor
Marie Aava

Marie Aava on prokuratuuri avalike suhete osakonna nõunik 2020. aasta aprillist. Enne seda töötas Marie pea viis aastat Politsei- ja Piirivalveameti kommunikatsioonibüroos.