Hea lugeja
Su silme ees on Prokuratuuri jaoks 2021. aastat kokku võttev aastaraamat. Kätte võtta seda siiski ei saa ja päris raamatuga tegemist ei ole – raamatu asemel toome lugejani üksnes bitid ja baidid arvutiekraanil. Kuid just selliseks, digitaalseks, ongi kujunenud meie elu 21. sajandil. Paraku ei ole suure osa inimtegevuse virtuaalmaailma kolimisega jäänud kaasa tulemata ka pahupool. Kuritegevuski on leidnud tee virtuaalmaailma. Samuti tuleb üha enam otsida tõendeid toimepandud kuritegude kohta digitaalsetest allikatest. Seekordses aastaraamatus keskendumegi neile teemadele.
Küberkuritegevus on suuresti võrgustikukuritegevus, mis hõlmab paljusid riike: reaalsed toimepanijad, kuritegevuseks kasutatavad serverid, kannatanud ja kuriteoga teenitud tulu – need kõik võivad asuda erinevates riikides ja seega erinevates jurisdiktsioonides. Rünne, kahju tekitamine vajab kahtlemata ette valmistamist, kuid see on varjatuks jääv tegevus. Ettevalmistatud rünne ise võib aga käivitamisest lõpetamiseni võtta pelga silmapilgu – klõps… ja tehtud. Küberruumis toime pandud kuritegu ei tunne riigipiire. Selle järgnev õiguskaitseasutuste tegevus toimepandud süüteo tõendamiseks on aga aeganõudev ja peab seejuures järgima ka kõiki traditsioonilisi tõkkeid eri riikide vaheliseks koostööks, arvestades erinevaid õiguslikke raamistikke, ajas vähenevat võimalust tagasi pöörata tekitatud kahju ning ka inimlikke, tehnilisi ja poliitilisi takistusi. Seetõttu on ka mõistetav, et digitaalsete tõendite kogumisel on viimastel aastatel üha enam kerkinud küsimus sellest, kuidas eelnimetatud ebasoodsatel asjaoludel üldse efektiivselt koguda kokku kriitiline hulk andmeid kurjategijate vastutusele võtmiseks ning kuidas leida seejuures tasakaal igaühe õigusega oma andmete privaatsusele. Kas asi on päris lootusetu, või paistab läbi pilve ka päikest, sellest kirjutab riigiprokurör Eleliis Rattam.
Aastaraamatus valgustatakse mõningaid levinumaid kübervahendite abil toime pandavaid kuritegelikke skeeme. Nii näiteks selgitab ringkonnaprokurör Jürgen Hüva koos kolleegiga PPA-st põhjalikult, mil viisil toimetavad moodsad kelmid – kuivõrd rahvusvaheliseks, mitmetasandiliseks ja professionaalselt organiseerituks on läinud inimestelt nende säästude väljapetmine. Eriasjade prokurör Kaido Tuulemäe kirjutab aga sellest, kuidas ka erinevaid, pealtnäha soliidseid tehnoloogiaettevõtteid saab rakendada kuritegeliku äri teenistusse. Ringkonnaprokurör Jane Pajus kirjeldab hoiatavat näidet sellest, kuivõrd oluline on küberhügieenist kinnipidamine. Seejuures võib küll isiklikult küberhügieeni reeglitest kinnipidamisest jääd väheseks kui isiku koostööpartner seda ei tee – võrgustunud maailm on selle koha pealt halastamatu ja kindel ei tule seetõttu olla mitte üksnes iseendas, vaid piltlikult öeldes ka selles isikus, kelle kätte usaldatakse võtmed enda virtuaalsetele tegevuskeskkondadele ligipääsuks. Prokuratuuri nõunik Marie Aava kirjutab netipõlvkonna noori internetiavarustes luuravatest ohtudest. Prokurörid Katrin Lindpere, Laura Jõgisoo ja Priit Tõnisson käsitlevad netikaubandusega kaasnevaid kuritegelikke riske ning seda, kuidas ka internetis levinud suhteportaalid võivad osutuda lõksudeks, mille abil inimestelt nende sääste välja petta.
Aastaraamatu artiklid võiksid anda mõtteainet selle kohta, kuivõrd on muutunud keskkond, milles kurjategijad meist igaüht ohustada võivad ning kas õiguslikud võimalused ja ressursid nendele ohtudele vastu astuda on ikka ajakohased.
Abiprokurör Lily Sandel tutvustab avaliku veebikaubanduse kõrval aga ka tumeveebi ja krüptovääringute hämarat kooselu. Narkokaubanduse üheks uueks trendiks on justnimelt äri tumeveebis ja tellitud mõnuainete eest tasumine krüptovääringute abil. See toob aga endaga kaasa rea probleeme, millega varasemas narkokuritegevuse vastases võitluses vähemalt sarnases ulatuses ei ole vaja olnud tegeleda. Jutt ei käi seejuures mitte üksnes riigi ette tõusetuvatest keerulistest küsimustest seoses kuritegude ärahoidmise ja tõendamise vajadusega, vaid ka sellest, et uued narkokaubanduse viisid kätkevad uusi ja varasemast raskemini hallatavaid terviseohte.
Liikudes tumeveebist veelgi varjatumatesse kihtidesse, kirjutab riigiprokurör Vahur Verte põhjalikult lahti, millisele konspiratsioonitasemele on moodsaid tehnoloogilisi võimalusi ja krüpteerimisvahendeid kasutades jõudnud organiseeritud kuritegevus. Paraku on internetiprivaatsuse tagamise kõrval tekkinud ka kinnised ja äärmiselt kõrge turvalisuse astmega suhtlussüsteemid, mis pakuvad turvalist võimalus hämaraks asjaajamiseks neile, kel midagi olulist varjata. Tavainimese mõistes ülikallid suhtluskanalid võivad suure tulususega kuritegelikes skeemides osutuda lihtsalt pisikeseks ärikuluks, mis end kiirelt õigustab ja ära tasub. Kohati juba vastuluure mõõtmeid omandanud kombinatsioonidele on siiski õnnestunud õiguskaitseasutustel ka sellistest kinnistest suhtluskanalitest kurjategijate võrgustike ning kuritegude kohta teavet hankida. Olulisel kohal seisab seejuures rahvusvaheline koostöö õiguskaitseasutuste vahel ja info jagamine omavahel.
Muutunud suhtlus- ja ettevõtluskeskkond toob kaasa uued väljakutsed õiguskaitseasutustele. Tõendeid on vaja koguda teistsuguses keskkonnas, senisest oluliselt enam rahvusvahelise koostöö vahendusele, senisest oluliselt enam ajakriitilises olukorras. Küberkuritegusid pannakse suuresti toime vahendite abil, mis on peaasjalikult kasutusel igapäevaselt ja seaduslikel eesmärkidel ning seetõttu viimastel aastatel üha enam kerkinud küsimus, kuidas kiiresti koguda kriitiliselt vajalik hulk tõendeid ning leida seejuures tasakaal õiguskaitseasutuste vajaduse ja eraelu puutumatuse vahel. Aastaraamatu artiklid võiksid anda mõtteainet selle kohta, kuivõrd on muutunud keskkond, milles kurjategijad meist igaüht ohustada võivad ning kas õiguslikud võimalused ja ressursid nendele ohtudele vastu astuda on ikka ajakohased.
Kogu kuritegevus ei ole siiski internetiavarustesse kolinud ning seetõttu ei saa me ka üle ega ümber perevägivallast. Räägime perevägivallast Virumaal: miks registreeritakse LSV kuritegusid Virumaal tunduvalt rohkem kui mujal? Milline on asjaosaliste – kannatanute, kahtlustatavate ja menetlejate – suhtumine ja käitumine menetluse kestel ja pärast seda? Samuti perevägivallaga tegelevate prokuröride nägemusest, kuidas kõige efektiivsemalt vägivallale piir panna. Vägivallale piiri panekust kirjutavad ka tugiliini nõustajad, kelle igapäevane praktika näitab, et vägivalla toimepanijale määratud kriminaalkaristus ei ole alati lahendus olukorrale tervikuna. Kriminaalkaristuse mõjust õigusrikkuja käitumisele vaatame ka dekriminaliseerimise kontekstis.
Teeme ka traditsioonilise tagasivaate möödunud aasta kuritegevusele ning juhtivprokurörid on ajakirjanikega vesteldes võtnud kokku võtnud enda piirkonna või osakonna aasta. Juttu tuleb ka töötamisest ja arenguvõimalustest Eesti prokuratuuris ning tutvustame Euroopa Prokuratuuri.
Möödunud aasta kuritegevuse statistika näitab, et kuritegude arv langeb, kuid arvutikuritegude arv tõuseb. Moel või teisel satub aina enam inimesi kuriteo ohvriks virtuaalmaailmas, kus valdav osa ühiskonnast suure osa ajast veedavad. Seetõttu keskendubki seekordne prokuratuuri aastaraamat suuresti küberkuritegevusele.
Seekordse aastaraamatu teemad said valitud ja lood valmisid enne 24. veebruarist 2022 Ukrainas lahti rulluma hakanud võikaid sündmusi, mis on omakorda loonud meie õigusruumile ja õiguskaitseasutustele uusi väljakutseid. Need teemad saavad mitmes plaanis defineerima jooksvat aastat prokuratuuri jaoks. Rahvusvaheliste kuritegude koosseisude sisuline tõlgendamine, nende kehtivusala, koostöö erinevate riikide ja rahvusvaheliste kohtute vahel, õiguslikud ning praktilised takistused sõjakuritegusid või inimsusevastaseid kuritegusid toime pannud isikute kohtu ette toomisel, ressursside leidmine rahvusvaheliste kuritegudega tegelemiseks jne – meie õiguskaitseasutuste jaoks täiesti uusi küsimusi tõusetub kuhjaga. Sellestki oleks põhjust kirjutada, kuid seda ehk aasta pärast.
Head lugemist!
Andres Parmas
Riigi peaprokurör