Prokuratuur 2015–2019

Ametist lahkunud peaprokuröri tagasivaade viiele tööaastale 

Millest kõik algas…

2014. aasta oktoobris lubasime parlamendis kolme asja: prioriteetideks saavad lapsed ja majandus, riikliku süüdistuse kvaliteet paraneb, prokuröri amet muutub väga väärtustatuks.

Laste osas olid määravad nii menetluskiirus kui neile osaks saav kohtlemine, olgu selleks erikohtlemine kriminaalmenetluses või lihtsalt märkamine, kui nad on sattunud hätta kuriteo kaudu, näiteks vägivalla tõttu kodus, koolis või tänaval.

Majanduse osas ütlesime esimest kord välja, et mitte karistusseadustiku vastavad sätted, vaid mõju majandusele ja võrdsele konkurentsile ning ausatele ettevõtjatele suunatud tegevused on need, mis tähelepanu peavad saama.

Riikliku süüdistuse kvaliteet tähendas strateegilist menetluste juhtimist, meeskondade tekkimist tööjaotuse sünkroonimise kaudu ning kiire, targa ja koostööl toimiva menetluse kindlustamist.

Prokuröri ameti väärtustamisel sai rõhutatud ühise „meie“ kujundamist, aga ka kohtunikega võrdseid sotsiaalseid garantiisid. 

Lubasin oma viis aastat jagada selliselt, et esimene aasta toimetan ennekõike asutuse sees, teise väljas, kolmanda rahvusvahelisel tasandil, neljanda taas sees ja viienda lõpetuseks väljaspool.

2014: Mis hakkas juhtuma…

Sellest aastast oli vähe järel, aga eelöeldule lisaks jõudsime käia välja idee põhjamaisest läbimõeldud ökonoomsest menetlusest, millest sai tõuke kriminaalmenetluse reformi idee. Samuti hakkasime rääkima nii sotsiaal- ja õigussüsteemi sidususest kui ka laiemast koostööst nii targa kriminaalmenetluse kindlustamiseks kui ka oma organisatsiooni arenguks. Koostöö tähendas juhtivprokuröride koostööd nii parlamendi kui ka ministeeriumitega, juhtivprokuröride koostööd oma piirkonna asutuste ja organisatsioonidega, personaliosakonna koostööd uuringufirmade ja ülikoolidega jne. Püüdsime saada lahti numbrilistest eesmärkidest, mis ei näidanud mõju, ja hakkasime looma eesmärkide süsteemi mõjuanalüüside kaudu. Üheks uueks suureks ambitsiooniks sai digitaalne kriminaalmenetlus. Toonane esialgne mõte uuest prokuröride infosüsteemist on praeguseks kujunenud konkreetseks plaaniks minna lähiaastatel üle täisdigitaalsele kriminaalmenetlusele. 

Kogu aastalõppu aga varjutas septembri alguses aset leidnud Eston Kohveri juhtum.

 

2015

Märtsist said ametisse uued juhtivprokurörid Põhja ja Lääne prokuratuuri. Juhtidest üksi ei aita. Selleks et saavutada eesmärgid parema kvaliteedi, ühiskonna laiapindsuse ja sisu mõju osas, oli vaja ka tugevaid riigiprokuröre keskmajja. Rahvusvahelise narkokuritegevuse vastase töö peale tuli Vahur ja järelevalveosakonda Kadri. Mõlemad tugevad kohtuprokurörid. Selleks ajaks oli ka selge, et riigiprokuratuuri osakondadele seatavad ootused olid muutumas. Järelevalveosakonna muudatused kandsid eesmärki, et seal poleks pelgalt kaebusi lahendavad riigiprokurörid, vaid prokurörid, kes nõustavad ringkondade prokuröre, aitavad neil suunata menetlusi ja kujundada ühtset tava riigis ning on valmis tagama ka metoodiliste materjalide ettevalmistamise kvaliteetse riikliku süüdistuse kindlustamiseks. Riigiprokurörid järelevalveosakonnas seoti piirkondade ja valdkondadega, suur osa selle osakonna riigiprokuröre said ka tööplaani üks kuni kaks laiemat ülesannet. Järelevalveosakonna riigiprokurörid tegid esimesed väljasõidud oma järelevalvatavatesse piirkondadesse ning see sai positiivse vastukaja.

Paradoks seisneb selles, et ükskõik kui kvaliteetsed otsused enamuses asjades on, saavad määravaks siiski avalikkuse tähelepanu all olevad üksikud menetlused.

Süüdistusosakonna osas sai selgeks, et seal töötavate tipp-prokuröride aega ja teadmisi tohib kasutada vaid riiki kõige enam ohustavate kuritegude vastu võitlemiseks. Kaks märksõna, mis edaspidi pidid määrama, kas tegemist on süüdistusosakonna teemaga või mitte, olid julgeolek ja rahvusvahelisus. Sealjuures julgeolek tähendas nii füüsilist kui ka majanduslikku julgeolekut. Kõrgkorruptsioon, rahvusvahelised kuriteod ja Eesti majandust mõjutavad kriminaalasjad olid need, millega tegelemist süüdistusosakonna riigiprokuröridelt oodati.

Ootused muutusid ka haldus- ja avalike suhete osakondadele. Kui tahta prokuröridelt laiemat vaadet, paremat kvaliteeti, paindlikkust ja kiirust, peavad ka tugifunktsioonid neid toetama parimal viisil. Haldusosakond läbis struktuurimuudatused. ASO-le seatud eesmärgid sisaldasid endas enam ootust proaktiivsele kommunikatsioonile. See tähendas meie kohustust selgitada, aga teha seda professionaalselt ning ausa kohtupidamise nõudeid silmas pidades. Eesmärk oli panna prokurörid rääkima laiemalt kuritegevusevastase võitluse trendidest ja lahendustest. Meie strateegiaks kujunes lihtne lähenemine – riik peab oma inimestega rääkima ja kohtueelse uurimise ajal on riigiks prokuratuur, kes peab alati ja eranditult pidama silmas kolme põhimõtet: rääkida tohib ainult tõtt, alati tuleb kindlustada aus kohtupidamine, seega detailidest ja tõenditest kõneleda ei tohi ning kõiki menetlusosalisi tuleb kaitsta vastavalt nende rollile, pidades silmas nii nende eraelu puutumatust, süütuse presumptsiooni, aga ka kõrgendatud põhjendatud avalikku huvi.

Personaliosakond sai endale Marianne näol juhi ning personaliosakonnaga koostöös pidid sündima ideed ja lahendused prokuröriameti ja prokuratuuri kui tööandja propageerimiseks. Organisatsiooni sees oli aga selge vajadus nüüdisajastada prokuröride motivatsiooni- ja rotatsioonisüsteem, ikka selleks, et organisatsiooni inimesed tunnetaksid kõikide võrdsust kohtlemisel ning samas tajuksid organisatsiooni kui kohta, kus tublimad on au sees, neid motiveeritakse, sädet kaotama hakkavatele aga pakutakse uusi valdkondi ning piirkondi rotatsiooni kaudu. Prokuratuuri motivatsiooni- ja rotatsioonipõhimõtted  arutati läbi ning pandi kirja.

Koostöö kui väärtus omandas selge sisu – see tähendas koostööd omavahel asutuses, prokuröride, piirkondade, teiste osakondade vahel, koostööpartneritega, kokkupuutepunkte omavate organisatsioonidega, erasektoriga, ülikoolidega, sotsiaalsüsteemiga, siseriiklikul ja rahvusvahelisel tasandil. Koostöö kaudu pidi paranema töö kvaliteet, jõudma ühiskonda meie tegevuse selge panus ja mõju ning paranema ka prokuröride sotsiaalne kindlustatus. 

Kui sisemised tähtajad, mis prokuröridele seati maksuasjade prokuratuuris olemise aja kohta, tekitasid esialgu vastakaid arvamusi ennekõike prokuröride hulgas, siis maksuameti juhtkond pigem tervitas seda

Prokuratuuri töö kvaliteedi teema on alati päevakorras olnud. Ja nii peabki, sest Eesti ühiskonda teenivad prokurörid peavad oma töö sisuga kindlustama asutuse usaldusväärsuse ja otsuste mõistetavuse, olgu siis õigusliku hinnangu või küsitava karistuse suhtes. Paradoks seisneb selles, et ükskõik kui kvaliteetsed otsused enamuses asjades on, saavad määravaks siiski avalikkuse tähelepanu all olevad üksikud menetlused. Seega ühelt poolt oli üks meie väljakutse otsuste kvaliteet, kuid sama palju kui mitte rohkem kõneainet pakkus ikka ja jälle suuremahuliste menetluste läbiviimiseks kuluv aeg. Seega oli möödapääsmatu leida tasakaalupunkt kiiruse ja kvaliteedi vahel. Kui kvaliteediga üldiselt tuli ennekõike asuda tegelema järelevalveosakonnal ja ka piirkondade juhtidel, siis suuremahuliste menetluste optimeerimiseks sai kutsuti kokku kohtunikest, advokaatidest, prokuröridest ja politseinikest koosnev töörühm, kelle ülesanne oli luua kõikide osapoolte aktsepteeritav metoodika suuremahuliste kriminaalasjade ökonoomsemaks menetlemiseks. Pärast kuudepikkust tööd ja rohkeid kohtumisi valmis riigiprokurör Tristan Ploomi eestvedamisel kahe toimiku süsteemi metoodiline materjal ehk „Kriminaalasja materjalide süstematiseerimise juhend“. Teine metoodika, mida hakati valmistama ette Kadri Välingu eestvedamisel, puudutas maksukuritegude menetluspraktikat. Nimetatud ülevaade/juhend valmis 2016. aastal.

Menetluse ökonoomia ei saanud aga puudutada üksnes üksikuid suuri menetlusi, see pidi jõudma igasse valdkonda kõikides piirkondades. Tegeliku mõju saavutamiseks oli ainumõeldav lahendus, et sellised uued põhimõtted jõuavad praktikasse vaid juhul, kui kehtestada need koostöös PPA juhtkonnaga kogu menetlusahela kohta. Oluline oli, et politseijuht ja riigi peaprokurör nõuavad samade põhimõtete rakendamist üheaegselt nii politseinikelt kui prokuröridelt. PPA juhtkonda võiks pikalt kiita, sest tänu heale koostööle sai tõeks menetlustähtaegade mitmekordne vähenemine lihtsate põhimõtete abil, olgu siis näidetena siinkohal toodud resolutiivmääruste rakendamise kohustuslikkus, mittealustamise dokumentidele seatud mahupiirangud, video- ja audiomaterjali protokollimise mittelubamine, kannatanutele riigi tagasiside inimlikumaks ja vahetumaks muutmine, väikesemahuliste toimikute kontrolli läbiviimine ennekõike politseiasutustes, aga ka selged ühtsed sihtmärgid ja sarnane prioriteetide aruandlussüsteem. Mitte ainult PPA, vaid ka teiste uurimisasutuste juhtkonnad on olnud need, kes on aidanud prokuröridel menetlusi ökonoomsemateks ja targemateks muuta. Kui sisemised tähtajad, mis prokuröridele seati maksuasjade prokuratuuris olemise aja kohta, tekitasid esialgu vastakaid arvamusi ennekõike prokuröride hulgas, siis maksuameti juhtkond pigem tervitas seda, sest tähendas see ju nende jaoks, et nende töö saab kiiremini viidud kohtu ette. Samas oli tähtaega puudatava eesmärgi kõrval olulisemgi ehk prokuröride rolli suunamine menetlusjuhtidena aktiivsemaks, vahetumaks ja meeskondlikumaks.  

Politsei oli juba üksjagu rääkinud kogukonnapolitsei tähendusest ja tähtsusest, nüüd siis oli järg prokuröride käes.

Sel aastal kõlas esimest korda ka kogukonnaprokuröri mõiste. Politsei oli juba üksjagu rääkinud kogukonnapolitsei tähendusest ja tähtsusest, nüüd siis oli järg prokuröride käes. Mitte seepärast, et teha samamoodi, vaid sellepärast, et selle järele oli tekkinud selge vajadus. Prokuröridele oli seatud roll olla vastutav kuritegevusevastase võitluse koordineerimise eest. Just nii oli see pandud kirja juba kümme aastat kehtinud menetlusseadustiku eelnõus, millega prokuröridele pandi roll asuda kriminaalmenetluse juhtideks. Koordineerima hakkamise eeldus on aga paratamatult oma valdkonna, piirkonna ja ühiskonna põhjalikum tundmine. Oluline oli teadvustada, millised lahendused mõjuvad kriminaalmenetluslike tagajärgedena, ning mõelda välja, kuidas ja kellega koos neid rakendada. Ühtaegu olulised on Eesti jaoks nii need prokurörid, kes rahvusvahelise koostöö, jälitustegevuse ja konkreetsete eesmärkide kaudu võitlevad oma uurimismeeskondadega raske peitkuritegevuse vastu, kui ka need, kes kohalikul tasandil jagavad ühiskonnale turvalisust otsuste selguse, õigluse ja personaliseeritud lähenemise kaudu, puudutagu see siis kannatanute ja tunnistajatega inimlikul tasandil arvestamist või süüdistatavale küsitava karistuse eripreventiivset mõju.

Sammhaaval mindi üksteisele lähemale selle kaudu, et õigussüsteem hakkas üha enam kasutama oma ala parimaid arste ja terapeute asjatundjatena menetlustes, meditsiinidokumente vabatõenditena ning meditsiinitöötajate teadmisi ja tarkust menetluse planeerimisel.

2015 oli ka aasta, kui kaitsepolitseiamet tuli arutlema teemal, kuidas õiguslikust vaatevinklist minna edasi juhtumitega, kus meie riigi vastu toimetavad idanaabri eriteenistused, kasutades selleks meie riigiga suuremal või vähemal määral seotud inimesi, meie kodanikke ja mittekodanikke. Nagu enne esimest riigireetmise juhtumit, olid siingi omad õiguslikud proovikivid, millega tuli arvestada. Kui KAPOle määrati riigiprokurör, kellega sügavamalt teemat arutada, hakkasid tulema päevavalgele ka esimesed juhtumid, mis siiani on kõik päädinud süüdimõistvate otsustega.

Ühiskonnas pakkusid üha enam teemat lähisuhtevägivalla juhtumid, mis oma õiguslike tagajärgedega panid pigem õlgu kehitama. Prokurörid püüdsid parimat, kuid inimestele jäid lahendused, puudutasid need siis lõpliku menetlusotsuse sisu, karistust või seda, kuidas menetluses kannatanut koheldi, sageli arusaamatuks. Siingi oli võimalik minna edasi vaid kogu menetlusahelat puudutavate kokkulepetega. Oluline oli teadvustada lähisuhtevägivalla olemust ja teha selgeks psühholoogilised lahendused, mis aitavad kannatanuid vägivallaringist välja. Lastega seotud juhtumid, ka sellised, kus lapsed olid vaid pealtnägijad, seati prioriteediks, sest vaid nii on võimalik minimeerida nende laste endi vägivallatsejateks kujunemise riski. Ootus oli üks – kannatanut tuleb kohelda väärikalt alates sündmuskohast, vägivallatseja tuleb eraldada, menetlustoimingud peavad vältima ohvristamist ja lõplikud menetlusotsused peavad olema õiguslikult korrektsed ning ühiskonnale mõistetavad. Üksnes nii oli võimalik kasvatada kannatanute usku riiki ja suurendada riigi poole pöördujate arvu. Kergelt ei tulnud õigusmaailma arusaamade tutvustamine sotsiaal- ja meditsiinisüsteemile ning teiselt poolt oli raske tunnistada nende süsteemide teatud kohtades täiesti erinevaid arusaami võrreldes meie seniste seisukohtade ja lähenemistega. Samas oli selge, et üksnes võimalikult suur koostöö teiste süsteemidega annab parima tulemuse kannatanute õiguste tõhusaoma kaitse tarvis. Sammhaaval mindi üksteisele lähemale selle kaudu, et õigussüsteem hakkas üha enam kasutama oma ala parimaid arste ja terapeute asjatundjatena menetlustes, meditsiinidokumente vabatõenditena ning meditsiinitöötajate teadmisi ja tarkust menetluse planeerimisel. Meditsiinisüsteem aga mõistis meie vajadust kindlate tõendite järele ja sedagi, et sageli ei tule arusaamatud otsused tahtmatusest või hoolimatusest, vaid ikka teadmatusest. Koolitused, ümarlauad, vahetud kontaktid ja edulood olid need, mis selles valdkonnas panid aluse hoopis uut moodi lähenemisele riigi poolt tervikuna.

Vägivalla all kannatajate kõrval vaatasid prokuratuurile otsa aga ka majanduskuritegude ohvriks langenud inimesed. Kohe neile lahendusi lubada olnuks ennatlik. Menetlusele kuluv aeg, arusaamatud otsused, kirjad ressursipuudusest, kompetentsi ja majanduskeskkonna tajumise ning mõistmise puudumine olid valdkonnad, millega tuli kohe tegelema hakata. Samas oli selge see, et tegelike, tajutavate tulemusteni jõudmine võtab aega. Esimene ülesanne oli sõnastada selgelt majanduskuritegude vastase võitluse eesmärk: efektiivne, puhta turu ja ausa konkurentsiga majanduskeskkonna tagamine. Kõlab plakatlikult, aga tegelikkuses olid selle taga muudatused töömetoodikas (kes mida menetleb, kuidas ja miks), koostöö laiendamine (kohtumised pankadega, väike- ja suurettevõtetega), menetluses olevate kriminaalasjade revisjon ja täiendav järelevalve nende üle, kriminaaltulu ära võtmise vältimatuks muutmine ehk põhimõtte „kuritegu ei tohi end ära tasuda“ elluviimine läbi selle, et kurjategijatelt võetakse ära see, mis kuritegudega saadud, kompromisslahenduste laiem rakendamine osapoolte vahel õigusrahu saavutamise eesmärgil, asjatundjate ning audiitorite kasutamine, ümarlaudadele väliskülaliste kutsumine, tagamaks paremaid teadmisi majanduse toimimisest. Seadsime ka selged numbrilised eesmärgid, kuidas majanduskuritegude vastase võitluse tõhusust üldse hinnata.

Majanduskuritegude vastane võitlus ei tähendanud pelgalt karistusseadustiku vastava peatüki paragrahvide järgi menetletud kriminaalasju. Uus lähenemine oli see, et kuritegevusevastase võitluse eesmärk selles vallas peab avaldama mõju majanduskeskkonnale selle ausamaks, konkurentsi mõttes võrdsemaks ja avatumaks muutmise kaudu. Seega vaadati kaudselt majanduskuritegevusevastase võitluse näitajatena korruptsiooni ning varimajanduse vaates ka organiseeritud kuritegevust. Siht oli arendada välja mõjuanalüüsi võimekus raskete kuritegude valdkondades. Seega pidid edaspidi saama prokuratuuris kasutatavateks mitte numbrid, vaid indikaatorid, mis aitavad mõju hinnata.

Seadsime ka selged numbrilised eesmärgid, kuidas majanduskuritegude vastase võitluse tõhusust üldse hinnata.

Ambitsioon, mis oli seotud sellega, et prokuröri amet oleks ühiskonnas väärtustatud, sai suuna koostöö kaudu ülikoolidega, et värvata tulevikus parimaid noori õigusteaduskonnast, aga ka koostöö kaudu rahandus- ja justiitsministeeriumiga, et tagada olemasolevatele prokuröridele kohtunikega võrdne stabiilne palk.

Rahvusvahelise koostöö valdkond pakkus kohe põnevaid võimalusi nii Euroopa kui ka Balti riikide koostöö tasandil. Peale kaheksa-aastast pausi said taas Eestis kokku Balti riikide peaprokurörid, Eesti võttis sihiks rääkida ülemaailmsel prokuröride foorumil alati ka üks Eesti lugu.

Seadsime eesmärgiks ühiskonnas kõneainet pakkuvatele ja meie valdkonda puudutavatele teemadele lahenduste pakkumise, ikka koostöös teistega. Vanglate osakonnaga leppisime kokku põhimõtted ennetähtaegselt vangistusest vabastamiste kohta, kus eesmärk oli võimalikult teaduspõhine lähenemine, maanteeameti ja erakondade rahastamise komisjoniga leppisime kokku kriminaalmenetlusliku info vahetamise ühises valdkonnas, et iga asutus saaks oma ühiskondlikku rolli täita parimal ja efektiivseimal viisil.

Ükskõik kui väga me ka ei püüdnud keskenduda kiirele arengule, uutele metoodikatele ja lahendustele, pakkusid sel aastal ikkagi kõige enam kõneainet Eesti esimene terrorismijuhtum ning Savisaare ja Tallinna Sadama korruptsioonijuhtumid.

 

2016

Aastaid keerelnud ideed menetlustähtaegade kehtestamisest, põhiõiguste laiemast kaitsest ja immuniteedi regulatsiooni muutmise vajadusest olid realiseerunud seaduste kaudu. Jõustumas oli seadus, mida nimetatid põhiõiguste paketiks ja mis avalikus retoorikas kandis endas laiema põhiõiguste kaitse silti. Prokuratuur lubas endale eriarvamusele jäämist, tuues välja kõnealuse seadusega kaasnevad kitsaskohad. Prokuratuur saab hakkama täiendavate toimingutega isikute vahi all viibimise pikendamiseks ning läbiotsimisteks, lühemate vahi all viibimise tähtaegadega ning muude lisandunud kohustustega, kuid toonane selgitus, et see seadus vaid lükkab ressursipuuduse kitsaskohti edasi kohtumenetlusse, jäi pealtnäha vaid prokuratuuri ennast õigustavaks tegevuseks. Aastaid hiljem tuleb siiski ilmselt tõdeda, et toonane praktikute seisukoht realiseerus tegelikkuseks. Praeguses ühiskonnas tekitab üha enam küsimusi kohtumenetluste tähtaeg ning suurte ja oluliste menetluste venimine kohtus. Seejuures prokuratuuri vastutusalasse kuuluv kohtueelse menetluse kiirus on teinud olulise hüppe paremuse suunas.

Esimesest aastast õppisid nii järelevalvajad kui ka järelevalvatavad.

Nii me siis valmistusime sisuliselt terve aasta uue põhiõiguste paketi jõustumiseks septembriks, püüdes samal ajal jätkata nii kriminaalmenetluse efektiivsusele kui ka organisatsiooni arengule suunatud tegevustega. Eelmisel aastal kokku lepitud tegevuste osas oli otsustatud, et uutel tavadel tuleb lasta ellu rakenduda, teostades vahepeal ringkonnasisest kontrolli, ning aasta-pooleteise pärast peaks järelevalveosakond kontrollima otsuste ja tegevuste edukust laiemalt.

Järelevalveosakond oli eelmisel aastal alustanud ringkondade süvajärelevalvet. See tähendas riigiprokuröride kohapealset kontrolli ringkonnaprokuratuuris nii menetluste juhtimiste, asutuse asjaajamise ja juhtimise kui ka teiste menetlusahela osadega koostöö toimimise osas eesmärgiga kujundada riigis võimalikult ühtsed arusaamad, levitada parimaid tavasid ning anda nõu kitsaskohtade parandamiseks. Kui esimesena sattus kontrolli alla Lõuna ringkonnaprokuratuur, siis järgmisel aastal oli järg Viru prokuratuuri käes. Esimesest aastast õppisid nii järelevalvajad kui ka järelevalvatavad.

Asutusesisene teema oli organisatsioonikultuuri arendamine. Kuidas teha nii, et koht, kuhu iga päev tööle tullakse, oleks keskkonnana positiivne ja seda samas nii, et ka ühiskonna pandud eesmärgid saaksid kenasti täidetud. Muudeti arusaamu uute töötajate päevast, fookusesse tõusid juhendajate motiveerimine ja esimesed mõtted prokuratuuri ühtsetest väärtustest. Uute töötajate päevade osas sai otsustatud, et tegemist on kogu organisatsioonile mõeldud üritusega, sõltumata sellest, kas inimene asub tööle prokuröri, referendi või autojuhina. Paberile said kirja ka meie ettevalmistusprogrammi põhimõtted.

Kevadel astusid prokuratuuri sisse filmimehed, kel oli idee teha Eesti prokuröridest dokumentaalsari. Esialgu hullumeelsena tundunud idee sai teoks. Sarjas „Süüdistajad“ osales üle 30 prokuröri ning eesmärgid – tutvustada prokuröri ametit ning kasvatada Eesti inimese õigusteadlikkust – said ilmselt teostatud, kui arvestada filmi vaadatavust ja asjaolu, et filmi kuus esimest seeriat said endale veel kuus järgegi.

Panama paberite lekke skandaali valguses teadvustati prokuratuuris selgelt vajadust täiendava kompetentsi järele rahvusvahelise finantskuritegevuse vallas.

Oma riigi pühendunud ametnikena oli meilgi mure Ida-Virumaa pärast. Mure üksi teatavasti edasi ei vii, aga lahendused viivad. Nii sai politsei- ja piirivalveametiga koos teoks meie Ida-Virumaa projekt. Selle eesmärk oli lihtne – Ida-Virumaa võlusid näidates meelitada sinna tööle tublisid noori. Mõte oli neile pakkuda praktikat üheaegselt nii prokuratuuris kui ka politseis, seejuures PPA tagas ööbimiskohad ja meie magistrikraadiga juhendajad. Enne seda viisime aga noored bussiga Ida-Virumaale, näitasime sealset loodust ja töökeskkonda, kutsusime virukaid kõnelema oma kogemusest ja näitasime neile selle valitava tee pikka perspektiivi. See projekt jäi püsima aastateks, kogus üliõpilaste seas populaarsust ja mis peamine – tõi ka konkreetseid inimesi Virumaale tööle. Hiljem liitusid projektiga ka kohtud ja advokatuur, nii et kokkuvõttes üks hea näide, kuidas menetlusahel koos saab terve õigussüsteemi jaoks midagi väärtuslikku ära teha.

Kui eelmise aasta lõpus selgus, et Eurojusti presidendil on vaid kaks riiki, kus ta käinud ei ole, ja üks neist on Eesti, oli meile auküsimus tema visiit siiski võimalikult kiiresti korraldada. Seda enam, et Eurojustist oli saanud Eesti prokuröridele rahvusvahelise koostöö vallas tugev partner ja Eesti prokurörid ise olid Eurojusti silmis alati heas kirjas – alati valmis rahvusvaheliseks kiireks, vahetuks ja tulemuslikuks koostööks. Visiit sai maikuus teoks. Sügisel külastas Eestit ka Soome peaprokurör.  

Panama paberite lekke skandaali valguses teadvustati prokuratuuris selgelt vajadust täiendava kompetentsi järele rahvusvahelise finantskuritegevuse vallas, sest küsimused, mis olid tekkinud, jäid vastuseta ja loota kellelegi teisele olnuks naiivne. Nii asuski Riigiprokuratuuris tööle rahvusvahelise finantskuritegevuse riigiprokurör. Riigiprokuratuur ise aga oli muutunud atraktiivseks kohaks ka noortele tugevatele abiprokuröridele. Haldusosakonnas ning avalike suhete osakonnas töötasid aga üha tugevamad oma ala asjatundjad.

Esimest korda julgesime pühendumusuuringu abil vaadata otsa organisatsiooni liikmete pühendumustasemele. Tulemuse osas oli vastakaid arvamusi, kuid üks oli selge, meil oli veel üksjagu minna, muutumaks oma organisatsiooniliikmete silmis sama atraktiivseks, kui olime muutunud oma koostööpartnerite silmis. Sellegi taga oli olnud sihikindel töö – prokurörid osalesid aktiivselt selle aasta arvamusfestivalil, muutusid üha avatumaks oma seisukohtade ja selgituste jagamisel ning olid valmis uuteks koostööprojektideks, olgu siis näidetena toodud koostööpõhimõtete kokkuleppimine tööinspektsiooniga tööõnnetuste menetlemisel või esimest korda ajaloos toimunud kohtumine kohtujuhtidega. Organisatsiooni sees aga pakkusime lahendusi rasketest hetkedest ülesaamiseks või läbipõlemise vältimiseks nii koostöö kaudu PPA kaplaniga kui ka lubadustega hüvitada teatud juhtudel nõustamistega kaasnenud kulud. Meil oli hea tõdeda, et teist aastat järjest toetas Vabariigi President meie ettepanekut prokuröride tunnustamise osas teenetemärgiga ja tõstis esile lausa kaht prokuröri. Vaikselt oli lootus, et nii võikski see jääda, aga veel ei julgenud loota. Nagu ei julgenud veel loota sedagi, et prokuröride palgad siiski fikseeritakse seaduses ja seotakse kohtunike omadega.

Jätkus koostöö ülikoolidega, ilmus Juridica prokuratuuri erinumber. Prokuratuur oli saanud koha reas valitsuskomisjonides ja nii oli võimalik ühiskonnas laiemalt rääkida kaasa praktikute vaatest teatud liiki kuritegude vastu võitlemisel. Suund oli võetud prokuratuuri töö kvaliteedi parandamiseks ühtse praktika kokkulepete, ühiste väärtuste kokkuleppe, vahejuhtide arendamise, koolitussüsteemi arendamise ja võimalikult laia ühiskondliku koostöö ning kaasamise kaudu. 

Kõige selle taustal aga tundus olevat meie peamine ülesanne avastada Narvas tapetud väikese Varvara mõrv. See oli menetlus, kust ei suutnud end eemale hoida ei PPA juht ega peaprokurör, nii suur oli soov anda vastused neile, kel oli õigus neid saada.

 

2017

Ilmus prokuratuuri esimene aastaraamat. Olime otsustanud säästa Eesti metsa ja jäime vaid veebiversiooni juurde. See oli mõeldud inimestele, kes tahavad rohkem teada prokuratuurist, püüda mõista, kuidas mõtleme ja miks just nii. Olime valmis rääkima oma lugusid ja selgitama oma valikuid.

Eestis registreeriti endiselt ligi 30 000 kuritegu, menetlusi oli jooksvalt tugevasti üle 10 000 ja pidevalt tööl olevate prokuröride arv oli 150 juures. Olime menetlustähtaegadega olnud statistika vaates päris edukad ja nö põhiõiguste paketi ehk kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste rakendumine läks suhteliselt valutult, kohanesime. Järelevalveosakond oli oma uuenenud rolliga hästi toime tulnud. Nad olid vajadusel valmis viima läbi ühekordseid järelevalvemenetlusi, kindlustamaks prokuratuuri ühtseid seisukohti ühiskonnas küsimusi tekitanud teemade ning juhtumite osas. Piirkondadega oli saavutatud kontakt ning järelevalve tähtaegade osas toimis.

Kuritegevusevastased prioriteedid said selged numbrilised eesmärgid, kuid numbritest olulisem oli sisu ja seda püüdsime üha enam mõõta mõjuanalüüside kaudu. Meie tegevuses oli selgelt esindatud kaks poolt – kannatanust hooliv ja teda väärikalt kohtlev prokuratuur ning teo toimepanijate suhtes konkreetne ja just seda inimest tegelikult mõjuvaid lahendusi rakendav prokuratuur. Julgesime pakkuda välja, et see mis mõjub ühele, ei mõju teisele. Nii mõjub ühele lihtsalt seadust eiravale roolijoodikule kinnipidamine või rahaline karistus, samas alkoholismi kui haiguse käes kannatavale roolijoodikule see ei mõju, teda mõjutab hoopis ravi. Seega igale kohane mõjutusvahend ja karistus annavad ühiskonnale tagasi õiglustunde ja mõjuvad nii üld- kui ka eripreventsiooni silmas pidades. Kriminaaltuluna saadud raha tuleb ära võtta n-ö elustiilikurjategijatelt ning majandusasjades tuleb leida võimalikult kiiresti kompromiss, et niigi kahju saanud äritegevust menetlusega veel enam ei kahjustaks. Need olid ootused prokuröridele. Menetlusökonoomia hakkas jõudma reaalsetesse menetlustesse. Mõned rasked personaliotsused panid proovile kogu asutuse suutlikkuse hoida kokku prokuratuuri kvaliteetse töö eest seismisel.

Praegu teavad kõik eksamile tulijad, et meie eesmärgid on toetada kannatanuid, mõjutada teo toimepanijaid, teha koostööd nii menetlustes kui ka väljapool neid ning olla ise atraktiivne tööandja kõikidel tasanditel.

Usk, et ennekõike oma valdkonna parimate vahel sõlmitud ühtse praktika kokkulepped panevad prokurörid rakendama üle Eesti seadust selliselt, et see kohalduks kõigile võrdselt, realiseerus konkreetsete kokkulepete kaudu – narkokuritegude kohta, seksuaalkuritegude osas ja joobes juhtide kohtlemisel. Taas kord tuli oodata, et seejärel kontrollida, kas ja millisel moel kokkulepitud põhimõtted ka päriselus kohalduvad.

Prokuröride palgasüsteemi muutus oli kogu aeg õhus, kord lähemal, kord kaugemal. Ideest sõnadeni ja üldkogu aruteludeni jõudsid aga mõttevahetused prokuratuuri väärtuste üle. Kogu see protsess, organisatsiooni käitumine, kultuuri areng ja inimeste reaktsioonid seinast seina vääriksid kindlasti eraldi täispikka analüüsi. Tagasi vaadates tuleb tõdeda, et küllap selles protsessis sai ka tehtud vigu, aga eesmärk – pakkuda omadele tuge keeruliste valikute ees seistes ja partneritele arusaamist, kes me oleme, kuidas mõtleme ja mida püüame saavutada – sai usutavasti siiski saavutatud. Praegu teavad kõik eksamile tulijad, et meie eesmärgid on toetada kannatanuid, mõjutada teo toimepanijaid, teha koostööd nii menetlustes kui ka väljapool neid ning olla ise atraktiivne tööandja kõikidel tasanditel. Professionaalsuse, julguse ja inimesekesksuse argumente on aga organisatsiooniliikmed hakanud üha enam kasutama. Kindlasti pole meie missioon, visioon, väärtused ja strateegilised eesmärgid kivisse raiutud dogmad, need on kokkulepped, mis peavad andma tuge, aga olema samas paindlikud ja vajadusel ka muutuma, kui muutub organisatsiooni olemus, eesmärgid ja ühiskond eeldab meilt midagi muud.

Personaliosakond oli lisaks siseriiklikele arendusprojektidele, sh kompetentsimudelite väljaarendamine, organisatsioonist väljumisega seotud tegevused; pidev töö prokuratuuri kui atraktiivse tööandja maine kindlustamisega, leidnud väljundi ka rahvusvahelisel tasandil. Edukad läbirääkimised EJTN (European Judicial Training Network) liikmelisuse osas, koostöö CEPOLiga (European Union Agency for Law Enforcement Training), aga ka vahetusprogrammid nii Eesti prokuratuuri inimestele riigist väljaspoole minekuks kui ka väliskülaliste võõrustamine Eestis olid saanud igapäevasteks tegevusteks, millega personaliosakond pälvis tunnustust ka väljaspool organisatsiooni. Rahvusvahelist koostööd iseloomustasid ka tugevnevad kahepoolsed sidemed. Visiidil Eestis käis Ukraina peaprokurör, Eesti delegatsioon külastas nii Türgit kui ka Saksamaal Bambergi liidumaad.    

Personaliosakond korraldas esimest korda motivatsioonipäeva juhendajatele. Juhendajate tööd, kes aitavad uutel töötajatel sulanduda organisatsiooni, on raske alahinnata. Nemad kujundavad uute töötajate arusaamad, tööoskused, annavad kätte suuna. Kuigi atraktiivse tööandja uuring paigutas meid õigusteaduskonna üliõpilaste seas kõrgele kohale, andes meile õiguse kasutada atraktiivse tööandja tähist, on organisatsiooni hoidmine atraktiivse tööandjana ennekõike nii juhendajate, juhtide kui kõikide kolleegide ja ka organisatsioonist väljunud kolleegide pidev sisemine töö.

Majandusasjade kvaliteedi ja menetluskiirusega ei saanud endiselt rahul olla, seega võeti suund, et nende kriminaalasjade ülevaatamine ja edasiviimine saab ühe riigiprokuröri konkreetseks tööülesandeks. Eesmärk oli teha selgeks hetkeseis, leppida kokku põhimõtted, kuidas minna edasi ning milline on see metoodiline muutus ja ressursivajadus, mis aitaks selle valdkonna kompetentsi märgatavalt parandada. Dialoogid erasektoriga, katusorganisatsioonidega, e-residentsuse arendajatega küll toimisid, kuid põhitegevuse ehk konkreetsete menetluste mõju majanduskeskkonnale ei saanud endiselt pidada edukaks.

Ühiskonnas andis aga terve aasta tooni nn Kenderi kriminaalasi. See oli prokuratuurile korralik proovikivi ja kuigi kogu juhtum lõppes õigeksmõistmisega, olid õigussüsteemi jaoks olulised jõustunud kohtuotsuses sisalduvad põhimõtted nii pornograafia kui ka kujutletava lapse „õiguste“ osas. Õppetunde saime selle juhtumi kaudu mitmes vallas – kuidas võivad valjuhäälne kommunikatsioon ja isiklikud rünnakud mõjutada õiguslikke otsuseid, kui oluline on selgitada inimestele n-ö ühiskondliku polariseerumise riskiga kriminaalasjades tausta ning kuidas kaitsta prokuröre kõige laiemas mõttes, et kunagi ei oleks hirm ühiskondliku reaktsiooni eest see, mis määrab ühe või teise kriminaalmenetluse saatuse. Üksnes seadus ja tõendid ning kõikide võrdne kohtlemine seaduse ees ning ka otsuste selgus tagavad õigusriigi põhimõtete kehtivuse.

Omamoodi väljakutseid pakkusid ka sel aastal juhtumid pagulasperedes. Need olid lood, mis panid prokuratuuri mõtlema hoopis uut moodi koolituste peale, menetlustesse aga kaasati spetsialistid, kes olid valmis tegema nii meile endile kui ka kohtule selgeks erinevate kultuuride ja religioonide taustsüsteeme.

Olime saavutanud ühiskonnas selle, et meiega taheti koostööd teha, ja nii sündis sel aastal koostöös SA-ga Aitan Lapsi projekt, mille raames jagati lastest kannatanutele tasuta pileteid üritustele. Teadsime, et üks üritus ei muuda haiget saanud lapse elu ehk palju, kuid olime kuulnud lugusid sellest, kuidas lastele, kelle jaoks mõne teatri, kontserdi või spordiürituse külastamine on erandlik elamushetk elus, võib see siiski tähendada palju, tugevdades tema arusaama samasse ühiskonda kuulumisest ning näidates lihtsalt, et ta pole üksi ja teda on märgatud. Naiste kongressi kõnest sai alguse aga „Julge lapse“ kampaania, kus koostöös ühiskonnaõpetuse õpetajatega valmistasime kodanikunädalaks ette slaidid, andmaks perevägivalla all kannatavatele lastele edasi sõnumit, et nad pole üksi. Nad on julged ja tublid, kui otsivad abi oma emadele, noorematele õdedele-vendadele ja julgevad rääkida, sest siis saame aida neid ning nende koduseid. Justiitsminister andis prokuratuuri ettepanekul kodanikujulguse aumärkide jagamisel välja ka „Julge lapse“ kategooria auhinna, see oli mõeldud kõikidele, kes on julgenud koduseinte vahel toimuvast vägivallast teada anda. Tuli ka sapiseid märkuseid, et kas nüüd on käes „pavlik morozovite“ aeg, kes oma perekonna reedavad, kuid jäägu need õelused nende inimeste südametunnistusele ja andku saatus neile andeks, sest nad ilmselt ei tea, mida räägivad. Lähisuhtevägivalla vastase võitluse raames tegi prokuratuur koostööd nii naisorganisatsioonide, varjupaikade, arstide kui ka kiriku, kaitseväe ja kaitseliiduga.

Kui tööõnnetuste kokkulepped olid sõlmitud ja nende rakendamine veerema lükatud, ilmusid meie vaatevälja n-ö tulevikutrendidena keskkonna ja meditsiiniga seotud kuriteod. Sel aastal sõlmitud asutustevahelised kokkulepped prokuratuuri tugevama toe kindlustamise ja ka teiste uurimisasutuste teadmiste ja näiteks jälitustegevuse võimekuse ja kompetentsi paremaks ärakasutamiseks keskkonnaasjades andsid juba järgmiseks aastaks ka konkreetseid tulemusi. Koostöös keskkonnainspektsiooniga oli võimalik näidata, et kui panna kokku politseinike teadmised politseitegevustest, keskkonnainspektsiooni inimeste teadmised keskkonnast ja prokuröri teadmised menetlusest ning karistusõigusest, on võimalik saavutada tulemusi, mis kriminaalmenetluste kaudu mõjutavad looduskeskkonda kõige paremas mõttes rohkem kui oodata oskaks. Olgu siis näiteks (ja üldse mitte naljaga) jõevähi populatsiooni taastumine ühes veekogus pärast röövpüüdjate kinnipidamist ja süüdimõistmist ning nende vara konfiskeerimist.   

 

2018

Eelmise aasta lõpus oli alanud prokuratuuri 100. aastapäeva tähistamine. Üks ilusamaid kingitusi, mille saime, oli loovagentuurilt Velvet, kes, kuulanud ära meie jutu töö sisu kohta, pani meie aasta moto kirja sõnadega „100 aastat inimeste kaitsel“. Just nii ju suur osa meist oma tööd tunnetab – rakendada õigust, loomaks õiglust. Alustasime oma juubeliaasta tähistamist Pärnus, Kuninga tänava koolis, kus oli õppinud Jaan Teemant, mees, kelle au, kuulsust ja ajaloopärandit prokuratuur advokatuuriga jagab. Advokatuuri esimees ühes klassis ja peaprokurör teises klassis andsid tunde, rääkides noortele Eesti õigusmaastikust ja selgitades neile õigussüsteemi mõlema osapoole tähendust ning tähtsust. Rändnäitus läks just siis ja siit oma aastasele ringile. Juubeli tähistamine kandis mitut eesmärki. See oli kummardus prokuröridele, kes seda tööd läbi aja olid teinud, tänu kõikidele Eesti inimestele, kes meid olid usaldanud, ning kinnitus neile, kes kahtlesid, kas kuriteo tõttu haiget saanuna tasub meie poole pöörduda, et kindlasti tasub. Me saame aidata ja aitame.

Endiselt olid võrdselt tähtsad nii kannatanu väärikas kohtlemine kui ka kurjategija mõjutamine. Koostöös justiitsministeeriumiga oli valmimas kannatanu parima kohtlemise juhend. See ei tähendanud vaid sõnu paberil. Püüdsime juhendi ja selgelt määratletud ootuste, koolituste, õppepäevade, aga ka järelevalve ja kontrolli kaudu muuta suhtumist, arusaamasid, hoiakuid. Üha enam inimesi pöördus õiguskaitseasustuste poole abi saamiseks lähisuhtevägivalla asjus. Fookusesse tõusis ka vägistamiste registreerimise ja menetluse praktika, kus omakorda anti selged juhiseid ning mille kohta juba etteruttavalt saab öelda, et selle tulemusel kasvas registreeritud vägistamiste arv järgmisel aastal kolmandiku võrra. Alati ei peagi menetlus iga hinna eest lõppema süüdimõistmisega, sest kannatanu väärikas kohtlemine tähendab ennekõike seda, et me kuulame teda, usume, aitame vajadusel ta õigussüsteemist sotsiaalsüsteemi, et ta leiaks endas jõudu ja oskust uuesti hingelt, vaimult ja kehalt terveks saada. Kriminaalmenetlus on terav mõõk meie käes ja sellega tuleb oskuslikult ringi käia. Selleks, et meie oskuste ja teadmiste hulk kasvaks, olime otsustanud teha koolituste osas koostööd nii advokatuuri kui ka kohtutega. Just sel aastal toimusid esimesed koolitusnõukogude ühisistungid, kokku lepiti konkreetsed koostöökohad ja -viisid ning juba samal aastal toimusid koolitused, kus teiste organisatsioonide esindajad olid lubatud „võõrastele“ koolitustele. Õigussüsteemi liikmete ühise inforuumi, enesearendamise soovi ja ka teatud kohustuslikkuse kaudu oli see tegevus tervikuna suunatud ju kogu õigussüsteemi tegevuskvaliteedi parandamisele.

Kohtute esimeestega kohtumised kord aastas olid saanud väikest viisi traditsiooniks. Prokuratuuri roll õigusteadlaste päevade korraldamisel ja ka oma Juridica erinumbri väljaandmine oli väike panus akadeemilisse maailma.

Prokuratuuri enda jaoks oli märgilise tähendusega uue infosüsteemi, PRISi käivitamine. Oli see ju meie esimene samm täisdigitaalse kriminaalmenetluse suunas. Seekord olime infosüsteemi ehitamisse panustanud praktikute kontrollgrupi loomise kaudu, sest eelmised kogemused ja teadmised olid näidanud, et toimivad ja praktilised infosüsteemid valmivad vaid IT ja süsteemi kasutama hakkavate praktikute ühistööna.    

Kriminaalmenetlus on terav mõõk meie käes ja sellega tuleb oskuslikult ringi käia.

Järelevalveosakonna riigiprokuröriga koostöös sai vaadatud üle kõik majandusasjad. Nii neis kui uutes, alustatavates kriminaalasjades lepiti kokku konkreetsed põhimõtted, kuidas edasi minna – uue metoodikaga, uurimisplaani laiema rakendamisega, prokuröride aktiivsema rolliga ning ka väljastpoolt majandusteadmistega asjatundjate kaasamisega ning kannatanuid esindavate advokaatidega koostööd tehes. Olime võtnud tööle esimesed majandusharidusega konsultandid ning kõikides asjades oli konkreetne uurimisplaan, kuidas edasi minna, ja mis veel olulisem, kuidas uute alustatavate menetluste kaudu tõesti pakkuda ka omalt poolt ausatele ettevõtjatele puhtamat turgu ning ausamat konkurentsi.

Järelevalveosakond oli võtnud juba mitmendat aastat järjest tõsiselt ülesannet teostada järelevalvet prokuröride tegevuse üle sügavuti kolmes etapis – jälitustegevuses, kohtueelses uurimises ning kohtumenetluses. Jälitustegevuse osas kontrolliti sel aastal matkimiste läbiviimise õiguspärasust, kohtuliku uurimise osas võeti kontrolli alla süüdistusaktide kvaliteet, kohtumenetluse osas kontrolliti psühhiaatrilise sundravi menetlust ning lisaks oli kontrolli all ka lähisuhtevägivalla kriminaalasjades varem kokkulepitud praktika põhimõtetest kinnipidamine.

Juubeliaastal ilmus ka Juridica prokuratuuri eriväljaanne, ministeeriumisse saadeti rida ettepanekuid prokuratuuri kui organisatsiooni juhtimise ja ka värbamissüsteemi paindlikumaks muutmise osas. Atraktiivse tööandja uuring andis meile endiselt kõrge koha, aga ometi sundisid üha enam sagenevad rünnakud prokuröride ja prokuratuur aadressil küsima meie usaldusvääruse kohta ühiskonnas. Nii tehti otsus usaldusväärsuse uuringu hankimise kohta, et selle kaudu saada faktidel ja uuringutel põhinevaid vastuseid, mis omakorda oleks alus otsuste tegemisele. Aastate jooksul oli suurte ning avalikkuse tähelepanu all olevate juhtumite osas tekkinud kurb tendents – enne kohtuistungite algust olid lekkinud kriminaalasjade materjalid. Prokuratuur oli jäänud kindlaks professionaalsele ja ausat kohtupidamist tagavale lähenemisele, kuid ometi sundisid ühiskonnas kerkinud küsimused meid siiski iga kord kontrollima lekke tausta, välistamaks meie enda eksimusi. Ükski kontrollidest prokuratuuri leket ei tuvastanud.

Prokuröride jaoks oli 2018 aasta, mil rakendus prokuröride uus palgasüsteem. Prokuröride palgad seoti seadusega kohtunike palkadega, ja mis polnud vähemoluline – säilis ka lisatasu maksmise võimalus eelarvevahendite olemasolul. Seega stabiliseerus prokuröride palk, mis omakorda oli vaieldamatult oluline aspekt prokuröride sõltumatuse kindlustamisel. Samas oli selge, et selle hind on veel suurem tähelepanu prokuröride töö ja otsuste kvaliteedile.

Ühiskonnas aga pakkus kõige enam kõneainet rahapesu, sest suvel lahvatanud n-ö Danske skandaal andis tooni igal tasandil ning rahulikult mõeldes jäi üle ainult tõdeda, et hea vähemalt, et olime siiski enne oluliselt hakanud selleks kõigeks valmistuma.

 

2019     

See oli aasta, mil oli õige aeg kontrollida muudatuste mõju ja kasutegurit ühiskonnale. Alguse juurde tagasi pöördudes oli õige hetk kontrollida seda, mida viis aastat tagasi lubati – prioriteetidena lapsed ja majandus, riikliku süüdistuse kvaliteedi parandamine ning prokuröri ameti väärtustamine. Juhtimine ja eesmärgid on struktureeritud. Prokuratuur oli muutunud nähtavamaks ja mõjukamaks – tuli kontrollida, kas ka kvaliteetsemaks ja tööandjana atraktiivsemaks.  

Viie aasta jooksul seatud eesmärkide täitmist ning tulemuslikkust iseloomustas selle aasta järelevalveosakonna tööplaan. Järelevalveosakond ise oli viiendaks aastaks oma olemust selgelt muutnud. Viimastel aastatel valmisid just selles osakonnas prokuröridele mõeldud analüüsid, metoodilised materjalid ja järelevalveaktid, mis näitasid statistikale, toimikutele ja intervjuudele tuginedes tegelikku pilti hetkeolukorrast ning sundisid meid järelduste kaudu pidevalt püüdlema veel parema tulemuse poole. Järelevalveosakond võttis vaatluse all nii arvutisse sisenemised, see oli kogu digitaliseerimise prioriteetsust silmas pidades ka igati loogiline valik, aga samuti menetlusökonoomia rakendamise, vägivallakuritegudes kannatanutele riigi toe pakkumise teema, vägistamise registreerimise ja menetluspraktika kontrolli. Valmima pidi õigeksmõistmiste järelevalve kontrollisüsteem ning uus jälitustegevuse juhis. Selle osakonnaga oli liitunud kaks uut, noort ja tugevat riigiprokuröri – üks kübermaailma ning teine kannatanute ja alaealiste kaitse valdkonnas.

Seda aastat ilmestasid uut moodi lahenduste ja vastuste otsimine, oli see siis häkatonil, uuenenud töökuulutuste või maineuuringu tellimise kaudu. Maineuuring näitas meile suhteliselt suurt usaldusmäära, mis sel aasta prokuratuuri tabanud rünnakute laviini arvestades oli igati vajalik prokurörkonnale, kindlustamaks julgust minna seadusega kooskõlas ja tõendeid omades alati siiski õigusemõistmiseks kohtu ette. Häkatonil osalejate aktiivsus ja väljakoorunud ideed aga olid hea märk nii sellest, et prokuratuuriga tahetakse koostööd teha, kui ka sellest, et prokuratuur on ise valmis uute lahenduste leidmiseks ja rakendamiseks. Seejuures ei olnud väheoluline see, et häkaton haaras prokuratuuri laiemalt kui ainult prokuröride osas. Seega mõistab organisatsioon üha paremini, et arenguks ja tulemuslikkuseks on vajalikud kõik prokuratuuri inimesed ja struktuuriüksused.

Toila laiendatud juhtkonna nõupidamise ajaks oli valminud ka aastaid ettevalmistatud prokuratuuri strateegilise kommunikatsiooni visuaal, mis pälvis kõikide osalejate heakskiidu ja lubaduse sellest edaspidi ka kinni pidada. Uut moodi oli ka kokkulepe Õhtulehega kirjutada arvamusartiklid meie kümnest müüdist, mis ikka ja jälle tõusid päevakorda, millega prokurörid, kes teadsid fakte, kunagi ei nõustunud ja mis samas ometi kippusid aeg-ajalt ühiskonnas oma elu elama. Ilmselt pole kümme artiklit see, mis müüdid murrab, kuid samm faktipõhisuste ja avatud organisatsioonile omase selgituskultuuri suunas oli see küll.

Uue teemana oli laual üleminek uuele riiklikule eelarvestamise süsteemile ning selles osas oli kindlasti proovikivi meile endile oma tegevuste kaardistamine ja süstematiseerimine.

Ühel päeval jõuab justiitsministeeriumis valmis nii kriminaalmenetluse revisjoniga kui prokuratuuriseaduse muudatustega ja meie viie aasta tagune unistus põhjamaisest ökonoomsest ja modernsest kriminaalmenetlusest saab teoks.

See oli ka rahvusvaheliste ürituste aasta, sest just sel aastal toimusid Eestis kaks kõrgetasemelist rahvusvahelist üritust – NADAL-võrgustiku, mis ühendab ELi juhtivaid prokuröre, kohtumine ja Läänemere maade peaprokuröride kohtumine. Mõlema ürituse suurepärane õnnestumine näitas prokuratuuri valmisolekut selliseid üritusi korraldada, koostööühtsust nii asutuse sees kui ka partneritega ning soovi olla rahvusvaheliselt aktsepteeritud ja arvestatav partner.

Siseriiklikult ei olnud vaja enam tõestada ei menetlusahela osalistele ega laiemalt meie tegevuse eesmärke ja mõtlemismudeleid. Kohtumine kohtuesimeestega näitas, et oleme suutelised kohtumiste ja arutelude tulemusel kujundama kiiremaks ja menetlusosalistele inimesekesksemaks ka kohtumenetlust, suutes samas anda vastastikku tagasisidet, mis mõjutab kogu ahela töö kvaliteeti paremuse suunas. Koostöölepe advokatuuriga on jõudnud reaalse projektini.

Ükski organisatsioon ei saa kunagi valmis. Prokuratuurilgi on lõputult valdkondi, kus edasi areneda, ja see on hea. Küllap ühel päeval valmivad ka ideede tasandile jäänud raamatud, puudutagu need siis meie ajalugu, võistlevat menetlust või muud. Tänapäevases digiraamatus saavad kindlasti olema parimad näited nii ristküsitlustest kui ka kõnedest või jälitustegevusest, mille metoodika läbimõeldult kirjeldamine annaks kindlasti positiivse tulemuse kõige raskemate kuritegude avastamiseks jälitustegevuse planeerimise ja teostamise kaudu ning nende toimepanijate süüdimõistmiseks kohtus. Ühel päeval jõuab justiitsministeerium valmis nii kriminaalmenetluse revisjoniga kui ka prokuratuuriseaduse muudatustega ja meie viie aasta tagune unistus põhjamaisest ökonoomsest ja modernsest kriminaalmenetlusest ning paindlikust, efektiivsest ja ühiskonnavajadustega arvestavast asutusest saab teoks. Loodetavasti rakendub Eestis mõne aasta pärast täisdigitaalne menetlus. Prokuratuur ise aga jäägu organisatsioonina atraktiivseks nii tulijatele, olijatele kui ka lahkujatele.