Kriminaalmenetluse seadustikus on prokuröri avakõne normeeritud vaid ühe lausega –seadustiku paragrahvi 285 lõige 2 sätestab, et prokurör annab ülevaate süüdistusest ja süüdistust kinnitavatest tõenditest, mille uurimist ta kohtulikul uurimisel taotleb. Seega on prokuröri avakõne üsnagi reguleerimata nähtus, sõltub paljuski igast konkreetsest kriminaalasjast ja selles riiklikku süüdistust esindavast konkreetsest prokurörist ning avakõne paigutamine mingi ühise vormeli alla on küsitav.
Meie kohtupraktikast nähtuvalt ei ole avakõne ülesehitus, sisu ja esitamise vorm kunagi allunud mingile üldreeglile, vaid on ikka tulenenud konkreetse kriminaalasja iseloomust ja vastava menetluse vajadustest. Seepärast on avakõne näol olnud tegemist pigem esitaja tunnetuse küsimuse kui reglementeeritud sõnavõtuga. Sellised mitteametlikud reeglid (pigem soovitused), milliseid prokurör avakõnet ette valmistades silmas pidada võiks, on äärmiselt napid, faktiliselt kirjutamata ja praktiliselt olematud.
KrMS § 285 lõikes 2 sätestatut on mõningal määral püütud selgitada vastava seadustiku kommentaarides, kus märgitakse, et prokurörile ja süüdistatavale ning tema kaitsjale antakse võimalus juba kohtuliku uurimise alguses enne tõendite uurimist selgitada oma lähtepositsioone. Märgitakse, et prokuröri esitatud kokkuvõtlikust ülevaatest peaks selguma süüdistusakti olulised andmed. Ühtlasi peaks süüdistaja selgitama, missuguseid asjaolusid milliste tõendite abil ta kavatseb tõendada.
Rõhutatakse, et üldiselt peaks prokurör ka avakõnes süüdistust kinnitavatest tõenditest ülevaate esitamisel järgima samu nõudeid, mida tuleb järgida süüdistusakti koostamisel tõendite märkimisel, s.t ei tohiks kajastada tõendite sisu ja analüüsi, järgimaks põhimõtet, et kohus tutvub tõenditega alles pärast nende esitamist. Prokurör ja kaitsja peaksid seega kõnedes vältima kriminaaltoimikus leiduvate tõendite sisu esitamist, sest tõendite uurimisega alles alustatakse.
Samas rõhutatakse õigusteoorias, et avakõne olgu selge ja asjalik sissejuhatus kohtulikule uurimisele, kusjuures selles n-ö protsessi sisse juhatavas kõnes tuleks olulised asjaolud lähemalt välja tuua ja tähtsust omavaid asjaolusid ei tohiks mainimata jätta.
Seega on prokuröri avakõne paljuski justkui „noateral kõndimine“ – ei tohi avada liiga vähe ega liiga palju, vaid just täpselt parasjagu, kusjuures seda viimast määra on asjas väga raske hinnata.
Avakõnede analüüs
Sellest kohtuliku üldmenetluse obligatoorsest, aga praktiliselt reguleerimata osisest ülevaate saamiseks viisin Riigiprokuratuuri järelevalveosakonna poolt läbi prokuröride 2016. aastal esitatud avakõnede analüüsi, mille põhjal on koostatud ka asjakohased soovitused. Töö eesmärgiks oli kokku panna üks juhendmaterjali tunnustega kirjatükk, kuhu koondada kasulikumat sorti mõtteid selle kohta, milline peaks olema asjakohane avakõne, seega anda süüdistajale ehk natuke nõu, et millise sõnavõtu ta siis sissejuhatuseks maha pidama peaks, et see oleks asjalik ja selge ning kohtule kena kuulda.
Muidugimõista ei olnud tööülesande täitjal kapatsiteeti käsitleda kõiki tolle aasta jooksul kohtusaalides kõlanud avakõnesid, mistõttu läbivaatusele läks usaldusvääsete järelduste tegemist võimaldav valim. Igakülgsema ja objektiivsema pildi saamiseks koondati tähelepanu viiele-kuuele üldmenetluse kohtuasjale iga ringkonnaprokuratuuri tööpiirkonnast, samuti Riigiprokuratuuri süüdistusosakonna praktikast.
Kuna analüüsi koostaja arvates on prokuröri avakõne mõeldud (ja seetõttu ka suunatud) eelkõige kriminaalasja läbivaatava kohtu kõrvadele, sai alusmaterjali kogumise käigus palutud kohtunikelt hinnangut kriminaalmenetluses kõlanud avakõnede kohta – mida kohtunikud arvavad prokuröride avakõnedest, kas need vastavad ootustele ja kui ei vasta, siis mida oleks vaja, et vastaks. Tagasiside korras saabuski kriminaalasju arutavatelt kohtunikelt süüdistuse avakõnede kvaliteedi osas arvukalt arvamusi, samuti mitmeid märkusi ja sisulisi soovitusi, mis avakõnede pidamisel prokuröridele kindlasti kasuks tulevad.
Avakõne praktikas
Analüüsitud avakõned võib jagada põhimõtteliselt kahte ossa:
-
süüdistusakti teksti põhised avakõned ja
-
nn kohtumenetlust sissejuhatava iseloomuga avakõned.
Tegemist on kahe kontseptuaalselt erineva lähenemisega avakõne instituudile. Siinjuures tuleb märkida, et kuigi seaduses sätestatud napisõnalisele nõudele (prokurör annab ülevaate süüdistusest ja süüdistust kinnitavatest tõenditest) vastavad tegelikult mõlemad lähenemised, siis menetlusökonoomilises mõttes, samuti selguse ja jälgitavuse huvides soovitab Riigiprokuratuur eelistada teist põhimõtet, s.t kohtumenetlust sissejuhatava iseloomuga avakõnet.
Süüdistusakti teksti põhise avakõne puhul tõlgendab prokurör KrMS § 285 lg 2 sätestatut selliselt, et loeb oma kohuseks anda avakõnes süüdistusest ja seda kinnitavatest tõenditest võimalikult detailse ja igakülgse ülevaate, mis tegelikult seisneb süüdistusakti vastavate alajaotuste (süüdistus, tõendid) täpses või küllaltki täpses kajastamises. Seesugune avakõne on üldjuhul äärmiselt põhjalik, kuid suhteliselt raskesti jälgitav, kusjuures detailidesse süvenemise tõttu kannatab ülevaatlikkus ja analüüsi käigus saadud tagasisidest nähtuvalt ei vasta kõne kuulajate (eelkõige kohtu) ootustele ega nägemusele kohtuliku uurimise sissejuhatusest kui sellisest. Praktikas toob süüdistusakti teksti võrdlemisi põhjalik kajastamine avakõnes tegelikult kaasa hoopis tähelepanu hajumise, kuulaja ei suuda kontsentreeruda, n-ö upub detailidesse ja tal on raske saada seda ülevaadet asjast, mida seadusandja tegelikult silmas peab.
Seesuguse avakõne puhul varitseb oht süüdistusakti teksti külge klammerdudes sellesse n-ö kapitaalselt kinni jääda. Kõnealuse analüüsi teostamise käigus saadi kohtunikelt tagasisidet, mille puhul oli läbivaks mureks, et praktikas kogetakse sageli süüdistuse (süüdistusakti) sõna-sõnalist ettelugemist, mida avakõne kohtunike meelest kindlasti ei tähenda. Selles, et sageli sisaldabki prokuröri avakõne muuhulgas ka süüdistuse täpset ettelugemist kõigis selle detailides, oli võimalik veenduda ka päris mitme analüüsi käigus kuulatud avakõne põhjal. Need kõned ei kõnetanud, vaid pigem uinutasid … küll vaid tähelepanu, aga sellest piisas, et jutt kaotaks jälgitavuse.
Süüdistusakti teksti põhisest avakõnest põhimõtteliselt erinevat lähenemist esindas nii-öelda kohtulikku uurimist sissejuhatav avakõne, mis vastab oluliselt enam seaduseandja nägemusele ja kuulaja ootustele. Nimetatud põhimõtte järgimisel oli avakõne ülevaatlik, kompaktne ja selles keskenduti kõige olulisemale.
Siinkirjutaja arvates ei ole avakõne eesmärgiks esitada kohtusaalis detailideni viimistletud pilti toimepandud kuriteo asjaoludest ega tõendite põhjaliku käsitlemisega veenda kedagi (kohut, publikut jne) süüdistatava süüs. Avakõne on eelkõige prokuröri poolt kuulajatele kohtusaalis vahetult edastatav sissejuhatav signaal selle kohta, et ta süüdistab konkreetset isikut konkreetse kuriteo toimepanemises ja omab küllaldaselt tõendeid selliseks süüdistuseks. Süüdistust kinnitavate tõendite esitamine toimub juba edasi kohtuliku uurimise käigus, kus prokurör igat süütõendit esitades peatub põhjalikult ja vajaliku üksikasjalikkusega selle sisul.
Mõistetavalt sõltub avakõne ülesehitus ja maht iga konkreetse kriminaalasja tehioludest ja mahukusest.
Mittemahukates kriminaalasjades peetud avakõnedest sai esile tõstetud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri Aro Siinmaa poolt kohtuasjas nr 1-16-2592 peetud avakõne, mille näol oli tegemist tõepoolest igati selge ja ülevaatliku sissejuhatusega kriminaalasja kohtulikule arutamisele. Pikematest avakõnedest vääris tunnustust Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri Kristiina Savtšenkova poolt kohtuasjas nr 1-16-228 peetud avakõne, mille puhul oli naudinguga jälgitav see, kuidas prokurör suutis ühest paljuköitelisest nn „mammutasjast“ 25-minutilises avakõnes väga hea ülevaate anda, kusjuures tegi seda kiiduväärselt. Tekstiliselt väga hea kõne oli ka kohtus nauditavalt ette kantud, mistõttu väärib kindlasti kuulamist ja eeskuju võtmist. Muidugimõista oli seesuguse sissejuhatava avakõne taga prokuröri küllalt suur töö, süüdistaja oli põhjalikult panustanud spetsiaalselt ka avakõne ettevalmistamisele ja tulemus oli vääriline.
Millist avakõnet prokurörilt oodatakse?
Avakõne peaks olema ülevaatlik, selge ja kuulajale jälgitav sissejuhatus, mis viiks tõendite kohtuliku uurimise juurde. Avakõne ei tohiks olla liialt detailne. Kohtunikud on märkinud, et prokuröri avakõne läbi tahaksid nad üldjoontes teada saada, mis neid kõnealuses kohtumenetluses ees ootab. Seega peaks avakõnes kajastuma sisuliselt eesmärk, kuhu läbi konkreetse menetluse soovitakse jõuda. Mida kohtunikud enese sõnul kindlasti avakõnes kuulda ei tahaks, on süüdistuse täpne (tekstitruu) ettelugemine prokuröri poolt. Kuulajad ootavad seda, et avakõnes käsitletakse pisut lihtsamas sõnastuses ja kokkuvõtlikult kohtu ette toodud kaasuse olemust.
Avakõne on suunatud eelkõige kohtule, kuid ka teised saalis viibivad isikud peaksid avakõnet kuulates aru saama, mille kohta tõendeid uurima hakatakse ja mida prokurör nendega tõendada tahab. Võistlevas menetluses peaks prokurör suutma kõigile kuulajatele selgeks teha, mis tegu on toime pandud, keda selles süüdistatakse ja millised tõendid kinnitavad prokuröri väiteid. Seega võiks avakõne olla mõnevõrra värvikam ja näitlikum kui seda on näiteks süüdistusakt.
Avakõnes ei ole vajadust laskuda juriidilistesse nüanssidesse, keerukasse terminoloogiasse, detailide loetlemisse. Seega ei ole varavastaste kuritegude puhul kindlasti mitte vajalik esitada varastatud esemete üksikasjalikku nimistut (sageli isegi koos iga eseme maksumuse äramärkimisega) ning isikuvastaste kuritegude puhul puudub vajadus oma keelt murda suhteliselt raskepärase meditsiinialase terminoloogiaga ja tekitatud vigastusi peensusteni loetleda (nagu näiteks „suurrasviku ja peensoole kinnisti vigastused“, „traumaatiline ämblikuvõrkkelmealune verevalum kiirusagara pealmisel pinnal ja kõõlustanul“ või „nahaalune verevalum vasaku küünarvarre ülemises kolmandikus sirutuspinnal“ jne), sest need on üldiselt arusaadavad vaid vastava eriharidusega kuulajale. Samuti puudub vajadus kulutada avakõne ajalist ressurssi süüdistuse tekstis olevate detailide (näiteks täpsed aadressid, kuupäevad, kellaajad, automargid ja registreerimisnumbrid, narkootilise aine kogused grammilise ja lausa milligrammilise täpsusega jne) kajastamiseks või sügavalt juriidiliste terminite üleslugemiseks (nagu näiteks „püüdis ära võtta võõrast vallasasja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil“ jne). Seesugune detailirohkus ja spetsiifilise (kohati raskesti mõistetava) terminoloogia kasutamine muudab avakõne ebaülevaatlikuks ja kuulajale raskesti jälgitavaks. Avakõne tuleks esitada tavainimesele arusaadavas keeles ja pikki juriidilistest standardväljenditest ning eriterminoloogiast kubisevaid lauseid tuleks vältida. Oluline on avakõnes esitatud asjaolude näitlikustamine, n-ö illustreerimine kõigile arusaadavate näidetega, mille abil luuakse kuulajale ettekujutus arutatavast kuriteost. Seesuguse näitlikustamise puhul suudab kuulaja paremini tajuda kuriteo asjaolusid.
Oleks soovitav, et prokurör annaks juba avakõnes ülevaate süüdistuse kesksetest argumentidest ja ühtlasi käsitleks kriitilises võtmes talle teadaolevaid (võimalikke) vastuväiteid. See pole muidugi nõutav, kuid on efektiivne, kui prokurör sissejuhatuse raames nimetab kriitilises võtmes ära põhilised vaidlusmomendid, mida kaitsja ja süüdistatav kohe seejärel omal viisil serveerima hakkavad. Eeldatavate rünnakute seesuguse profülaktilise pareerimise puhul saab kohus aru, et need väited, millega kaitse pool välja tuleb, ei ole prokurörile üllatuseks, ta on süüdistuse esitamisel nendega arvestanud ja leiab need olevat juba iseenesest asjakohatud või siis kohtuliku arutamise käigus kummutatavad.
Üks väga asjalikku tagasisidet andnud kohtunik märkis muuhulgas, et tema ettekujutus tõelisest avakõnest tugineb paraku Hollywoodi filmitööstuse toodangule, kusjuures tal ei oleks midagi selle vastu, kui saaks filmis nähtul põhineva kogemuse osaliseks ka oma igapäevase töö kaudu.
Siinkirjutaja arvates on igal enesest lugu pidaval Eesti prokuröril piisavalt võimekust kõneka ja kõnetava avakõne pidamiseks, mis filmis nähtule kindlasti mitte alla ei jääks.
Andres Ülviste,
riigiprokurör