Kauplusevargused – kas kerge hõlptulu või vastuseta sotsiaalne probleem?

Süstemaatilisi varguseid kriminaliseerides põhjendas seadusandja 2008. aastal seda kriminaalpoliitilist sammu asjaoluga, et pisivarguste arv näitas toona ilmselget kasvutendentsi ja see riivas ühiskonna õiglustunnet. Seega leiti eelnõu juurde koostatud seletuskirjas, et kujunenud olukorrale on vaja reageerida adekvaatsete, kohaste ja efektiivsete õiguspoliitiliste sammudega. Inimese jaoks, kes on ühiskonnale ohtlik ning kes tahtlikult ja järjekindlalt paneb toime süütegusid, tuli seadusandja hinnangul seega näha ette piisavalt raske ja tegelikkuses mõju avaldav sanktsioon, mis võimaldaks lisaks rahalisele karistusele kohaldada ka isiku tegelikku ühiskonnast isoleerimist ehk vangistust.[1] Kui kuni möödunud dekaadi keskpaigani registreeritud varguste arv mõnevõrra tõesti vähenes, siis viimase 10 aasta jooksul on see püsinud võrdlemisi sarnasel tasemel ja viimastel aastatel näidanud isegi kasvutendentsi. Peaaegu 15 aastat pärast süstemaatiliste varguste kriminaliseerimist kasvas Justiitsministeeriumi iga aasta avaldatava kriminaalstatistika kohaselt varavastaste kuritegude koguarv 2022. aastal võrreldes sellele eelnenud aastaga 3%, kusjuures varguste arv kasvas 7%. Varguste arv oli vaadeldud aastal[2] tegelikult koguni suurim pärast 2016. aastat. Sealjuures oli enamik vargustest toime pandud kauplustes ja valdavalt olid toimepanijad süstemaatilised vargad.[3]

Näib, et pahatihti kiputakse unustama, et kriminaalstatistika taga peidavad ennast sageli tõsised sotsiaalsed probleemid ja kuritegude tegelikke juurpõhjuseid mõistmata ei ole võimalik probleemkäitumisega päriselt tulemuslikult tegeleda.

Tõsi, esmapilgul võiks ülalviidatud kriminaalstatistika pinnalt teha sirgjoonelise järelduse, et kuna probleem ajas püsib ja viimastel aastatel isegi süveneb, siis kauplusevaraste osas oleks vaja jätkata vähemalt senisel kursil, kui mitte isegi riigi karistusõiguslikku reageeringut veelgi intensiivsemaks muuta – viia lõpuni rohkem süüdimõistva lõpplahendiga kriminaalmenetlusi ja karistada vargaid veelgi karmimalt. Sellise järelduseni jõutakse tihti ka õigusloomeprotsessides ja kriminaalpoliitiliste lahenduste väljatöötamise käigus, nii ka 2008. aastal süstemaatilisi vargusi kriminaliseerides. Samas nentis seadusandja probleemse käitumise juurpõhjuseid põgusalt analüüsides juba toona ka ise, et suurim probleem on korduvaid vargusi toime pannud isikud, kelle jaoks on vargusest kujunenud tegevusala või töö, sealhulgas ka näiteks narkootikumide ostmiseks vajaliku raha hankimise viis, kusjuures korduvvaraste näol on tegemist omal alal kogemustega isikutega.[4] See, et pisikuritegevuse – eelkõige varavastase kuritegevuse, nagu kauplusevargused – juurpõhjused on pahatihti sotsiaalsed probleemid, mis väga tihti keerlevad sõltuvuste ümber, ei ole tõepoolest saladus ja tavaliselt erilist vastuvaidlemist ei leia, kuigi teaduspõhisemad uuringud on igati oodatud ja teretulnud ning käesoleva artikli autorile teadaolevalt praegu ka mõningal määral töös.[5] Küll aga viitab juba varsti aastakümnetesse ulatuv kriminaalstatistika sellele, et sotsiaalsetest probleemidest ajendatud kuritegevusega võitlemise korral ei ole kriminaalmenetluslik lähenemine tegelikult olnud piisavalt tulemuslik. See tähendab, et sellise kuritegevusega võitlemisel on lahenduste otsimisel vaja vaadata sissejuurdunud dogmadest kaugemale ning pöörata senisest enam tähelepanu kuritegude ennetamisele ja takistamisele.

Sellise kuritegevusega võitlemisel on lahenduste otsimisel vaja vaadata sissejuurdunud dogmadest kaugemale ning pöörata senisest enam tähelepanu kuritegude ennetamisele ja takistamisele.

Ühe mõneti teemakohase meetmena ja kahtlemata ka märgina kuritegevusevastases võitluses paradigmamuutuse aktsepteerimisest kehtestas riigi peaprokurör 2023. aasta märtsis juhise menetluste prioriseerimise kohta. Kokkuvõtlikult saab prioriseerimisjuhise kehtestamise peamiseks eesmärgiks pidada kogukonnakuritegude uurimiseks tehtavate menetluslike toimingute optimeerimist ning prokuratuuri ja politsei jaoks ühtsete põhimõtete sõnastamist, millest lähtuvalt järjestatakse igapäevatöös ja töökorralduses menetletavad kriminaalasjad tähtsuse järjekorras. Nimelt on möödapääsmatu reaalsus see, et nii prokuratuuri, politsei kui tegelikult kogu kriminaaljustiitssüsteemi kasutuses olevate ressursside maht on piiratud ja neid on sellest tulenevalt vaja kasutada võimalikult mõistlikult ning läbimõeldult. Praktikas tähendab see, et kriminaalmenetluste kontekstis tuleb teravam fookus esmalt suunata eeskätt kõige olulisematele suurt ühiskondlikku ja kogukondlikku tähtsust omavatele menetlustele, mistõttu paratamatult jäävad vähemprioriteetsed asjad tahaplaanile.

Kriminaalmenetluste kontekstis tuleb teravam fookus esmalt suunata eeskätt kõige olulisematele suurt ühiskondlikku ja kogukondlikku tähtsust omavatele menetlustele.

Teisalt on oluline pidada silmas ka asjaolu, et prioriseerimisjuhise koostamise üks lähtekoht on paratamatus, mille kohaselt kriminaalmenetluse formaadi ja karistusõiguse haamriga ei olegi õiguskaitseasutustel võimalusi lahendada mitmete kuritegude – näiteks käesoleva artikli keskmes olevate kauplusevarguste – juurpõhjusi. Seetõttu ei ole kriminaalmenetlused ja -karistused selliste kuritegude toimepanijate suhtes enamasti tulemuslikud ega suuda hoida ära uusi korduvaid samalaadseid tegusid.

Inimese kriminaalmenetlusele allutamist koos sellele järgneva võimaliku kriminaalkaristusega loetakse ju teadagi viimaseks abinõuks ehk ultima rati’oks. Tegemist on riikliku sekkumise kõige äärmuslikuma vormiga, mida saab õigustatuks lugeda vaid siis, kui muud, alternatiivsed ja võimalusel leebemad meetmed oma eesmärki ei täida. Seevastu küsimus sellest, millist eesmärki (kriminaal)karistamisega üldse täidetakse, on aga kõike muud kui lihtne. Karistuse eesmärkide kaudu põhjendatakse nii vajadust seadusandlikuks tegevuseks – ehk mingite tegude kriminaliseerimiseks – kui ka konkreetsete inimeste karistamiseks üksikjuhtumitel. Väga üldistatult saab öelda, et peamised ülesanded, mille üldsus karistusõigusele ja karistamisele seab, on tehtu eest tasumine  (et mitte öelda kättemaksmine) ja uute kuritegude ärahoidmine.[6] Küsimus sellest, kui suur on pahatihti sõltuvuste, puudulike sotsiaalsete oskuste, materiaalse puuduse ja muude sotsiaalsete probleemide küüsis vaevlevate ja iga järgneva kriminaalkaristusega üha enam elu hammasrataste vahele jäävate kauplusevaraste tegudes peituv tasumist või ehk isegi kättemaksu vääriv ebaõiguse määr, jääb kindlasti liiga subjektiivseks ja maailmavaateliseks, et seda siin artiklis lahata. Vaadates aga otsa kriminaalstatistikale, saame järeldada, et kriminaalkorras karistatud varaste seas on retsidiivsuse ehk korduvkuritegevuse määr äärmiselt suur – ehk seni valitud kriminaalpoliitiline lähenemine ei paista olevat kuritegevuse tõkestamise seisukohast varguste osas märkimisväärselt efektiivne.

Vargused numbrites

Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna analüüsitalituselt saadud andmete kohaselt mõisteti 2023. aastal varguses süüdi 762 kordumatut[7] isikut, neist 50 isikut aasta jooksul kaks korda. Sealjuures mõisteti 2023. aastal varguse eest karistatu vahetult eelnenud aastatel vähemalt ühel korral süüdi mistahes liiki kuriteos:

• 20%-l juhtudest ühe aasta jooksul (2022. aastal);
• 43%-l kolme aasta jooksul (aastatel 2020 kuni 2022);  see tähendab, et suur osa varastest oli lisaks äsjasele süüdimõistmisele hiljuti mõnes kuriteos süüdi mõistetud;
• 59%-l viie aasta jooksul (aastatel 2018 kuni 2022).

2023. aastal süüdi mõistetud varastest 73% oli eelnenud 10 aasta jooksul sellele lisaks vähemalt ühel korral mõne kuriteo eest süüdi mõistetud, kusjuures enamik neist korduvalt (joonis 1).

Vanglast vabanes 2022. aastal kokku 306 kordumatut isikut, kes olid kandnud karistust varguse (KarS § 199) eest ning sageli ka mõne muu kuriteo eest, neist 31 isikut viibis vanglas aasta jooksul korduvalt. Süstemaatilise varguse eest karistatuid oli kõigist varguse eest karistatud vabanenutest 231 (75%). Vargus ei tarvitsenud olla isiku raskeim kuritegu. Lisaks vargusele võis isikul olla karistus muude kuritegude eest: sagedamini kehaline väärkohtlemine (18 isikut), joobes sõidukijuhtimine (18 isikut), süstemaatiline juhtimisõiguseta sõidukijuhtimine (12 isikut), ähvardamine (10 isikut), röövimine (10 isikut), kelmus või arvutikelmus (8 isikut), kusjuures samal isikul võis olla mitu eri liiki kuritegu.

Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna analüüsitalituse analüüsitud 153 süstemaatilise varguse eest karistatud isiku, kes vabanesid vanglast 2022. aastal ja kelle kohta on täidetud riskihindamise ankeet[8], andmed viitavad lisaks suurele retsidiivsusele ka arvestatavatele sõltuvusprobleemidele (tabel 1).

• Sõltuvusprobleeme ega kuritarvitamist polnud süstemaatiliste varaste korral riskihindamise ankeedis märgitud vaid kahel isikul 153-st. Ligikaudu on võimalik öelda, et vähemalt 90% vanglas karistust kandvatest süstemaatilistest varastest on enne vangistust kuritarvitanud alkoholi või tarvitanud narkootikume. Vanglas mõistagi neid aineid tarvitada ei saa, kuid probleem jääb ilmselt enamikul alles ka pärast vabanemist.
• Riskihindamise saanud süstemaatilised vargad olid süüdi mõistetud keskmiselt 9 korda (sealhulgas kaks korda vägivaldse kuriteo eest) ja vanglas viibinud keskmiselt 5 korda (mediaankeskmised).
• Riskihindamise saanud süstemaatilistest varastest olid suurem osa (61%) politsei huviorbiiti sattunud juba alaealisena. Isikute keskmine vanus esmakordsel politsei huviorbiiti sattumisel oli 16 aastat (mediaan).

Tabel 1. Esmakordselt politsei huviorbiiti sattumise vanus risikihindamise saanud süstemaatilistel varastel, kes vabanesid 2022. aastal.

Siinkohal ei saa väheoluliseks pidada ka kriminaalkaristusega kaasnevaid stigmasid ja kriminaalkaristuse ning kitsamalt vangistuse mõju isiku väljavaadetele üldse tööhõives osaleda ja legaalselt sissetulekut hankida. 2022. aastal valmis Justiitsministeeriumil uuring karistuste mõjust õiguserikkujatele, mille põhjal kõige suuremaks hindasid kinnipeetavad karistuse (siin kontekstis eelkõige vangistuse) mõju oma töökohale, sest 61% vastanutest kinnitas, et kaotas karistuse tõttu oma töö. Elu jätkamist pärast karistuse kandmist pidasid vastajad kõige tundlikumaks küsimuseks vangistusest vabanemisel. Varem karistatud tõstsid ühe kõige olulisema teemana esile töö leidmise, sest karistatute suhtes on ühiskonnas ja tööandjatel palju stigmasid ja hirme, mis takistavad töö leidmist ja mistõttu pöördutaksegi sageli tagasi nii-öelda vana raja peale. Kuna vanglas on elu äärmiselt reglementeeritud, ei ole kinnipeetavatel endi hinnangul võimalust langetada ka väikeseid neid puudutavaid otsuseid, mis omakorda viib selleni, et vabaduses ei osata ega julgeta otsuseid teha. Neile, kes on vangistuses olnud pikemalt, valmistab raskusi ka üldine kohanemine eluga vanglast väljas.[9] Muidugi ei saa unustada, et nimetatud uuring kajastas kinnipeetavate endi hinnanguid. Igasuguse vangidega tehtava töö eesmärgiks on, mõistagi, seatud taasühiskonnastamine ning ka Eesti vanglateenistus on väljendanud, et kuna tavaliselt põhjustavad õigusvastast käitumist inimese isiklikud ja sotsiaalsed probleemid, siis hõlmab sotsiaalne rehabilitatsioon kinnipeetava isiklikke, majanduslikke ja ka õiguslikke küsimusi.[10] Küll aga jääb laiem küsimus, mida võimendab siin artiklis eelnevalt viidatud statistika ulatusliku retsidiivsuse kohta süstemaatiliste varguste korral, kas sellise sotsiaalse rehabilitsiooni eesmärke on kõige otstarbekam püüelda läbi inimesele korduvate kriminaalkaristuste kohaldamise.

Ülalkirjutatu ei proovinud ligilähedaseltki olla ammendav ülevaade keerulisest kriminoloogilisest probleemide rägastikust, milleks on sõltuvuste ja muude sotsiaalsete probleemide seos ning mõju isikute retsidiivsusele ning nende toimepandavatele kuritegudele, sealjuures eelkõige kauplusevargustele kui süstemaatiliste varguste kõige levinuimale ilmingule.

Süstemaatiliste kauplusevarguste problemaatikat tuleb vaadelda millegi oluliselt keerulisemana kui lihtsalt inimeste teadlikult ja tahtlikult tehtud otsustusena kerget hõlptulu teenida.

Küll aga ärgitab see loodetavasti mõtlema sellele, kas ja kuidas peaks ühiskonnas juurdunud sotsiaalseid probleeme ja sõltuvusi 21. sajandil karistusõigusega lahendama ning millisel määral on seda vajalik või üldse võimalik teha äärmiselt ressursimahuka kriminaalmenetluse raames. Selge on see, et süstemaatiliste kauplusevarguste problemaatikat tuleb vaadelda millegi oluliselt keerulisemana kui lihtsalt inimeste teadlikult ja tahtlikult tehtud otsustusena kerget hõlptulu teenida. See teadmine peab väljenduma ka valitud kriminaalpoliitilistes sammudes.