Korruptsiooni vähendamine ühiskonnas - asjakohane meede või mission impossible?

Staažika kriminaalpolitseinikuna satun kimbatusse, kui pean andma hinnangut korruptsiooniolukorrale Eestis. Vaadates rahvusvahelisi uuringuid, positsioneerivad need Eesti ühes teiste põhjamaadega väiksema korruptsiooniriskiga riikide hulka ja selle üle on hea meel. Samas tean ametialaselt, et ruumi paranemiseks veel on.

Mälus sobrades ei suuda ma meenutada, et oleksime üheksakümnendatel politseis rääkinud korruptsioonist kui probleemist. Esimesed aastad taasiseseisvumise järel olid n-ö kauboikapitalismi ajastu, mil muresid oli teisigi. Politsei suunas oma jõud toona möllanud organiseeritud kuritegevuse ja vägivalla vastu. Ettevõtjad olid hädas katusepakkujate ja väljapressimistega. Olgugi, et ka üheksakümnendatel olid mõned suurt kõlapinda leidnud korruptsioonimenetlused, peamiselt seoses altkäemaksuga, siis väidan, et toona nähti seda kui tavapärast nähtust. Eks see altkäemaksu võtmine avaliku teenistuse ametniku poolt olegi enamasti korruptsiooni sünonüümiks olnud. Sel ajal me eriti ei rääkinud sellistest väärtustest nagu aus ja avatud konkurents, läbipaistev majandus ja võrdsed võimalused. Võib-olla kõlab targutamisena, aga julgen siiski öelda, et osaliselt kujundasid meie mõtteviisi vähemasti taasiseseisvumise järgsel esimesel kümnendil harjumused riigist, mille rüpest me vabanesime. Kus riigi tagant virutamine oli auasi ning igapäevases elus ilma „määrimise“ või „õlitamiseta“ asjaajamine ei liikunud, oli tegemist siis defitsiitse kauba althõlma saamisega kaubandusvõrgust või mõne muu hüve saamisega. Küllap see mõtteviis ka riigikorra vahetumisel meiega mõneti ka kaasa tuli.

Üle kolmekümne aasta on möödunud, põlvkonnad on vahetunud ja sobiv aeg on küsida, kas pilt on muutunud? Ise küsin, ise vastan – kindlasti on muutunud ja oluliselt paremaks, nii iseenda kogemuste kui erasektorituttavatelt saadud tagasiside põhjal. Tavakodaniku ja ettevõtja tasandil on just seesama „õlitamise“ koefitsient kadunud või siis vähemasti oluliselt vähenenud. Korruptsioon ei ole siiski päriselt kadunud – senini avastavad ja uurivad õiguskaitseasutused korruptsiooni ka väga kõrgel tasemel ja meie igapäevastesse vestlustesse on lisandunud sellised terminid nagu „supsutamine“ –, aga paarikümne aasta taguse olukorraga ei saa seda võrrelda. Inimesed teavad, et Eestis saab asju ajada ausalt.

Oleme keskkriminaalpolitseis suunanud oma korruptsioonivastase võitluse teraviku avalikku sektorisse, sest see mõjutab enim igaühte meist. Meie fookuses on kohalikud omavalitsused, meditsiinisektor, ausad valimised, riigihanked. Ressurss politseis on loetud ja nii ei ole me saanud suunata piisavalt jõudu erasektorisse, kuigi seegi on suure mõjuga. Justiitsministeeriumi korruptsioonivastane kava aastateks 2021–2025 näeb ette ärikorruptsiooni uurimise võimekuse parandamise. See tähendab ka täiendavate ametikohtade loomist politseis, kuigi praegu, 2023. aasta alguses, ei ole veel selgust, kas saame vajalikku lisa, et võtta tööle inimesed spetsialiseeruma ärikorruptsioonile. Peame pöörama suuremat tähelepanu ettevõtlusele, et tagada aus ja läbipaistev majanduskeskkond. Kuigi oleme uurinud vaid üksikuid korruptsioonijuhtumeid erasektoris, näeme, et tavatarbija on see, kes maksab kallima hinna või kehvema kvaliteediga leppides kinni mõne ettevõtja saadud korruptiivse hüve või soodustuse.

Võtmesõna tänases politseitöös on mõju. Kriminaalpolitseinikuna tuleb enesele ning teinekord ka kolleegidele selgitada, et hästi uuritud kriminaalasi ei ole mitte eesmärk, vaid vahend. Sõltumata süüteovaldkonnast tuleb tunnistada, et kui vaatamata kriminaalmenetlustele olukord mingis asutuses või piirkonnas ei parane, siis on tegemist vilka, kuid viljatu tööga. Põhjus on selles, et see on tegelemine tagajärgede, mitte põhjustega. Paralleeli saab tuua narkokuritegude uurimisega kümmekond aastat tagasi – muudkui nabisime kinni tänavadiilereid ja väiksema kaliibri tegijaid, aga olukord ei paranenud. Jõudsime järeldusele, et oma jõud tuleb suunata nende vastu, kes päriselt niite tõmbavad, ja sinna, kus liigub suur raha. Niisamuti tuleb korruptsioonis tegeleda nende kuritegude uurimisega, mis omavad kõige suuremat (negatiivset) mõju ühiskonnale. Kutsume seda mõjupõhiseks menetluseks. Näiteks tegelesime mõni aeg tagasi korruptsiooniga tehnoülevaatuspunktides. Probleem ei seisnenud ainuüksi ülevaatajas, kes altkäemaksu võttis. Mure oli selles, et meie liiklusesse jõudsid autod, mis on ohtlikud. Nende uurimiste tulemusel muutis Transpordiamet järelevalvet tõhusamaks ja saame olla kindlad, et ülevaatuspunkti ei läbi positiivse otsusega ükski romu.

„See on kogu aeg nii olnud …“

Praegugi on meil menetluses mõni juhtum, kus kahjusumma ei ole kõige suurem, kuid võimalik toimepanija on kõrgel positsioonil ning tegu viitab puudujääkidele seadustes või sisemistes kordades. Tähtsam kui võimalik karistus on see, et parandatud saaksid need lüngad, mis üldse võimaldasid riigi tagant raha tasku panna. See tähendab, et kui meie menetluse tulemusel vaatavad riigiasutused üle oma sisemised protseduurid näiteks erisoodustuse või hüvitiste kasutamise osas ja teevad siin muudatusi või parandavad järelevalvet, oleme soovitud mõju saavutanud.

Kohalike omavalitsuste menetlustes oleme põrkunud siira üllatusega ja tajunud, et mõned menetlusalused ei ole endale teadvustanud, et rikuvad seadust. „See on kogu aeg nii olnud …“ sõnab ikka ja jälle mõni kohkunud linnaametnik politseinikele. Lihtne ametnik ei näe endal rolli olukorra parandamisel, sest on väike tegija suures süsteemis ja „alati on nii tehtud“. Ajaga on tekkinud toiduahelad, mille toimimist on raske lõhkuda. Pean siin silmas näiteks töökoha loomist oma lähedasele, laenu andmist mõne vastuteene eest või mõnda muud hüve, mida nähakse pigem „boonusena“ kui altkäemaksuna. Korruptsioon on ajas muutunud konspireeritumaks. Klassikalisi juhtumeid, kus altkäemaksu üleandmises lepitakse otsesõnu kokku ja raha antakse üle valges ümbrikus, enam peaaegu ei ole. Olgu hüveks töökoht või laen, sellega kaasnevad tihti vastuteened ja tuleb aru saada, et seegi on korruptsioon.

Räägime palju menetlusjärgsetest jätkutegevustest. See on sisuliselt võrgustiku loomise töö – mitte koputajate armee, vaid võrgustik, kus politseil on ka nõuandev roll. Me aitame kaasa mõelda, kuidas asutused ja ettevõtted saaksid ise asju paremaks teha ja vajadusel ennetuse vaatevinklist ka nõu küsida. See on korduvalt toonud kentsaka olukorra, kus mõne ettevõtte juht küsib konkreetse inimese kohta nõu, kas ta tuleks näiteks vallandada. Saame aru, et inimesel on siiras mure ja soov vältida sekeldusi, aga meie jaoks on see punane joon, mida ületada ei tohi. Parimal juhul soovitame otsuse teha oma väärtushinnangute ning tõekspidamiste järgi. Vastasel juhul võib meile aeg-ajalt omistatav süvariigi tiitel asjakohaseks osutuda.

Teine pahupool on katsed kasutada politseid poliitilise tööriistana, näiteks kui mõni poliitik tuleb meie jutule oponendi kohta avaldusega, mida on mitu aastat „salves“ hoidnud ja siis valimiseelsel perioodil otsustanud suu avada. Loodan, et oleme need juhtumid „läbi hammustanud“ ja teeme seda ka edaspidi. Me ei tee näidispoomisi tuntud isikutele, vaatamata sellele, et meedias domineerivad pealkirjad kohvimasinatest ja juuksuriarvetest. See ei ole meedia süüdistamine pinnapealsuses, vastupidi, uuriv ajakirjandus teeb tihtipeale kadedaksajavalt head tööd. Pigem on see küsimus iseendale ja prokuratuurile, kas oleme meediat kui võimalust piisavalt kasutanud? Olen seda meelt, et korruptsioonijuhtumitest peame avalikult rääkima, sest see on üks meede korruptiivse käitumise väljajuurimiseks.

Kriminaalmenetlusega ei ravi korruptsiooni rohujuure tasandil

Muutused saavad alguse alles siis, kui kriitiline mass nõuab läbipaistvust. Igal inimesel on võimalik nelja aasta möödudes öelda sõna sekka oma kodukandi, aga ka kogu riigi juhtimise osas. Üks eelmisel aastal suurt kõlapinda leidnud uurimine oli Kohtla-Järvel, kus korruptsioonis kahtlustame mitmeid linnavolikogu liikmeid, linnavalitsuse töötajaid ja kohalikku ärimeest Nikolai Ossipenkot. Kohtueelne uurimine kestab ja seetõttu ei saa siin kirjutada detailidest, mis uurimise käigus on ilmsiks tulnud, kuid ilmselt nõustuvad nii ajakirjanikud kui ka kohalikud elanikud, et aastaid oli sealne võim koondunud ühe ärimehe kätte. Võime spekuleerida, kas suurem valimisaktiivsus oleks midagi muutnud, aga on fakt, et eelmistel kohaliku omavalitsuse valimistel oli Ida-Virumaa väikseima valimisaktiivsusega maakond (47,3% hääletanuid), Kohtla-Järve omakorda kõige väiksema valimistest osavõtuga omavalitsus (38,9% hääletanuid). Loomulikult sekkub politsei seaduserikkumistesse kriminaalmenetlusega ja puutumatuid meil Eestis ei ole, aga see on tagajärjega tegelemine. Kohaliku inimese käes on võim muutusi läbi viia.

Korruptsioon ei kao päevapealt ega kao täielikult. Mõtteviisi muutus võtab aega ja see ei ole kohe silmaga nähtav. Küll aga on meie eesmärk ka oma menetluste kaudu mõjutada inimeste arusaama korruptsioonist ja muuta vana mõtteviisi, et oma riigi ja inimeste tagant võib virutada. Üheksakümnendatega võrreldes oleme teinud tiigrihüppe – meie ärikeskkond toimib katusepakkumisteta ja suurem osa inimesi teeb oma äri ausalt, põrkumata kahjustatud konkurentsiga.

Eesti taasiseseisvumisest on möödunud üle 30 aasta. Sellele eelnenud ajast kaasa tulnud taaga, et riigi tagant varastamine on auasi, oleme maha raputanud. Kriminaalmenetlustega probleeme rohujuure tasandil lõpuni ei ravi ning parema ühiskonna nimel saab panustada igaüks. Avaliku sektori kontekstis saadakse aru, et riigi raha ei ole mingi anonüümne raha, vaid meie kõigi oma ja sellega tuleb ümber käia vastutustundlikult. Erasektori kontekstis võivad korruptsiooni mõjud olla kaudsemad, aga korruptsioon on igal juhul turu solkimine ja kahjustab ausate ettevõtete konkurentsi. Ühiskond ise ravib end ajaga – muutuvad põlvkonnad, muutuvad arusaamad sellest, mis on eetiline ja mis mitte.