Süüdistusosakond aastal 2021

Taavi Pern: töö on kurjategijate konspiratsioonivõtete kasutamise tõttu keerukamaks muutunud

2021. aasta pakkus riigiprokuratuuri süüdistusosakonnale mitmeid õnnestumisi ja väljakutseid. Nii juhtus mõndagi esmakordset või haruldast: esitasime süüdistuse Hiina luurega seotud riigivastases kuriteos, juhtiv riigiprokurör taandati kriminaalmenetlusest ning esitasime esmakordselt oma senist oma töökorraldust muutes taotluse sideandmete saamiseks kohtule, sest sideandmeid ei saanud enam varasemal moel kriminaalmenetluses tõenditena kasutada.

Kohtueelne menetlus viidi lõpule mitmes avalikkuse tähelepanu all olnud kriminaalasjas ja süüdistus esitati muuhulgas nii avaliku vara omastamises, kelmuses kui ka altkäemaksu võtmises. Jõustusid ka mitmed kuritegeliku ühenduse süüdistusega kohtuotsused.

Süüdistusosakonna möödunud aasta võttis juhtiv riigiprokurör Taavi Perniga kokku Õhtulehe ajakirjanik Risto Berendson, kes neil ja paljudel teistel teemadel juba pikemalt peatus.

Eelmine aasta ei olnud teile hea aasta, saite kohtuprotsessilt taandamise. Mida see prokurörile tähendab?

Minu arvates oli eelmine aasta siiski päris hea. Me realiseerisime Porto Franco kriminaalasja, kesekerakonna ebaseadusliku annetusega jõudsime kohtus lõpliku lahenduseni, Jevgeni Medunitsa asjas lõpliku lahenduseni. See taandamine Vavrenjuki (kohtunik Eveli Vavrenjuki kriminaalasi – RB) asjas... eks see on paratamatu prokuröri igapäevatöö osa. Me kõik teame, et see säte on olemas ja seda võidakse meie vastu kasutada.

Seda üritatakse tihti, aga reaalselt kohus rahuldab seda harva.

Reaalselt jah harva. Mina ei leidnud, et ükski neist argumentidest olnuks asjakohane, aga kui kohus nii leidis, siis tuleb mul seda aktsepteerida. Sest ma ei saa seda vaidlustada.

Te pidasite kohtuniku kinni, ta veetis öö arestimajas, misjärel kaitsepolitsei Tartu majas temaga vestlus toimus, ilma kaitsja juuresolekuta. Kaitsepolitsei teatab hiljem et neil polnud seal majas kaameraid... See tundub selline kapo surra-murra.

Kõrvalt vaadates võib see surra-murra tunduda, aga määruses, millega kohus mind taandas, on samuti kirjas, et vestlused kahtlustatavate ja prokuröride vahel on tavapärased. Kohus heitis ette eelkõige seda, et selle vestluse oleks pidanud aktiivselt initsieerima vastaspool ehk kohtunik ise. Ma ei taha minna liialt detailideni, kuid juba vestlust alustades küsisime kohtunikult selgelt seda, kas ta on nõus meiega vestlema ja selgitasime, et ta ei pea seda tegema. See oli tema enda valmisolek - meiega vestelda. Ja minu jaoks oli kummastav, et kohus taandab prokuröri sellise asja pinnalt, mille kohta pole poolteist aastat ühtegi kaebust esitatud. Ja siis järsku tekivad pretensioonid, mis viivad järelduseni, et prokurör rikkus räigelt menetlusnormi ja kaitseõigust.

Kas teid varem ka taandatud on?

Mind on üritatud, korduvalt. Aga see on esimene kord, kui see oli edukas. Mind on varasemaltki üritatud sarnaste, võibolla isegi karmimate argumentidega taandada, kuid kohtud pole sellega siis kaasa läinud. Ma mäletan juhtumit, kus süüdistatavad mind räigelt solvasid viimastes kõnedes ja ringkonnakohtus ütlesid esimese asjana, et kuna me oleme prokuröri nii räigelt solvanud, siis ta ei saa olla meie suhtes objektiivne. Isegi siis leidis kohus, et alust taandamiseks pole.

Nojah, aga nüüd te läksite kohtunikuga nö kambri juttu ajama. Need on vanad miilitsa võtted.

Ma kinnitan, et mingeid pahatahtlikke võtteid pole ma kunagi kahtlustatavate juures kasutanud. Me ei ole kedagi survestanud. Minu jaoks suurim indikatsioon selles loos oli, et kahtlustatavaks olnud kohtunik esitas muidu kaebuseid igasuguste menetlustoimingute ja ametnike peale. Aga selles asjas, mis on väga kummaline - minu käitumine, mis oli justkui veel räigem, selles osas ei tehtud ühtegi kaebust loogilise aja jooksul vaid selles asjas poolteist aastat hiljem.

Trumpiässa hoitaksegi mängus viimse hetkeni taskus. Menetlus nüüd venib, varsti saab prokuröri vahetumise järel hakata rääkima mõistliku menetlusaja lõppemisest. Selles mõttes kohtunik Varvjenjukilt, kes on ise tipptaseme jurist, hea käik.

Mul on hea meel, et te nimetasite teda tipptaseme juristiks. Sest üks etteheide, mille kohus minu suhtes tegi, oli, et tegu on inimesega, keda prokuratuur ja kaitsepolitsei kasutasid justkui ära seetõttu, et tal pole juriidilise teadmisi saamaks aru, mis on toimumas.

Räägime muudest asjadest ka, te nimetasite Medunitsa lahendit. See on narkoäri juhtum ja te olete ise vana narkoprokurör. Kuidas narkokuritegevuse tõendamine on muutunud? Et kui vanasti sokutati narkoärisse oma inimene, siis nüüd luuakse narkokurjategijatele uurimisorganite poolt suhtluskanalid, mida viimased pahaaimamatult kasutama asuvad ja lõpuks kinni nabitakse. Ühesküljest tore, et pätid lõksu meelitatakse, teisalt paistab see veidi justkui kuriteole mahitamisena.

Ma ei ütle, et see oleks inimeste kuriteole mahitamine. Me räägime praegu ANOMi keskkonnast, mille lõid Ameerika Ühendriikide õiguskaitseorganid ja kus kurjategijad aktiivselt omavahel suhtlesid. Õigusriikides on praktika, et reageeritakse siis, kui kuriteod juba toimuvad. Ka see keskkond seati üles teadmisega, et need kuriteod juba toimuvad ja inimesed, kes neid toime panevad, otsivad pidevalt salajasi keskkondasid, mille vahendusel infot vahetada. Pärast nutitelefonide kasutusele võttu oleme näinud, et igasugune suhtlus kolib taolistesse rakendustesse, pimeveebi. Mul on hea meel, et me loome kurjategijate tabamiseks selliseid nutikaid lahendusi. Paneme üles lõkse, kuhu nad ise libastuvad.

Samas on Eesti uurimisorganid püstihädas, kui kohus võttis eelmisel aastal seisukoha, et kriminaalasjades tagantjärgi asukoha positsioneerimised ja kõneeristused ei ole Euroopa õigusega kooskõlas. Olete siiamaani obadusest käpuli?

Ei ole käpuli. Meie töö on muutunud pärast seda riigikohtu lahendit oluliselt keerukamaks. Ja olime korraks sellises olukorras, kus meie töö oli väga tõsiselt pärsitud. Puudus igasugune õigusselgus selles osas, et kuidas me saame siis vajalikke tõendeid koguda. Aga positiivsemas toonis rääkides, siis selle aasta alguses jõustus seadusemuudatus, mis andis kohtutele loa selliseid andmeid koguda. See oli üks etteheide Euroopa kohtult, et Eestis ei anna neid lubasid kohus ja see alus on nüüd loodud. Me oleme nüüd end püsti ajamas. Meil on juba praktika, kuidas neid lube kohtu kaudu taotleda ja saada. Me juba kogume tõendeid uuel moel.

Millisel siis?

Kõige olulisem muudatus on see, et neid lubasid ei väljasta enam prokurör, vaid kohus. Me kasutame eranditult neid andmeid, mida operaatorid tekitavad ise oma töö käigus.

Proovin nüüd teha puust ja punaseks. Ilmselt üks kuulsamaid uurimisi lähiminevikust, Narva väikese tüdruku Varvara tapmine, kus kohe alguses võeti arvatavas kuriteopiirkonnas viibinud inimeste andmed. Levipiirkonnas viibis sel hetkel üle 60 tuhande inimese. Neist söeluti välja lapsed ja naispensionärid, alles jäi kolmandik ja siis hakati kõiki ükshaaval vaatama ja välistama. Seda te enam teha ei saa?

Me kindlasti leiame kindlasti õigusliku põhjuse, et seda teha, kuid see on nüüd märksa keerukam, kui varasemalt. Ma ei välista, et väga raske juhtumi puhul annaks kohus meile loa väga laiaks päringuks. Umbes võrreldav oli Tallinna vanalinnas naise tapnud ja teist rünnanud kurikamees Bajuki juhtum, kus analüüsiti kokku 1,6 miljonit kirjet. Samamoodi väga massiliselt andmeid tuli läbi töötada ja analüüsida. Mobiilside operaatorid analüüsivad inimeste käitumisi – telefonikasutust, milliseid telefone kasutatakse ja neid jalajälgi saame ka meie lõpuks oma töös kasutada.

Ma eeldan, et täna, kui minnakse ikka tegema midagi keelatud, siis telefon jäetakse ekstra maha. On mul õigus?

On väga leidlikke kurjategijaid, kes on väga aktiivsed konspiraatorid. Ja vastupidi – on neid, kes teevad üllatavaid rumalaid vigu ja räägivad telefoniga isegi kuriteo toimepanemise käigus. Siin ühest praktikat ei ole. Aga jah, konspiratsioon on pigem levinud.

Hiljuti teatas prokuratuur, et võib karistada ajakirjanikke selle eest, kui nood avaldavad uurimismaterjale pooleliolevast kriminaalasjast. Viimatised näited on Danske panga rahapesu uurimine ja eksminister Ain Seppiku ning poegade altkäemaksu uurimine. Ma mõistan, et see ärritab prokuratuuri, aga minu jaoks on selliste materjalide avaldamine omamoodi ka ajakirjandusvabaduse sümbol. Et kui andmed on liikvel, siis avalikust huvist lähtudes on nende avaldamine täiesti okei. Muidu oleks me nagu Kremli Venemaa, kus Ukraina sõja tõeste sündmuste avaldamine karistatav on.

Seadus piirab võimalusi avaldada andmeid, mis on seotud poolelioleva kriminaalmenetlusega. Selle sätte juures on väga oluline erand – neid andmeid ei tohi avaldada ilma prokuröri nõusolekuta. Kindlasti ei ütle me ajakirjanikele, et mis tahes infot te uurimisest saate, siis sellele rakendub kohe tsensuur ja ärge hakake üldse mõtlema selle avaldamisele. Te võiksite meie käest küsida enne avaldamist. Et kas te võite seda avaldada, sest teie arvates on see avaliku huvi seisukohast väga oluline teadmine. Mina ei välista, et me annamegi siin mingis osas nõusoleku. Aga samamoodi oleme me nõus alati selgitama, miks me ei ole nõus, et mingi info ilmub just praegu. Meie huvi on, et materjal, mis asub kuskil uurimisasutustes toimiku vahel, millega me tahame kunagi kohtusse jõuda, ei lekiks. Ja kui nüüd meil tekib risk, et info eelnev avaldamine mõjutab tunnistajaid andma valeütlusi, sest ta on meediast liiga palju teada saanud, siis loomulikult on meie huvi seda vältida.

Aga osad materjalid, mille ilmumine on prokuratuuri pahandanud, on selleks ajaks ammu niiöelda uurimises lukku löödud ja toimiku kaante vahel süüdistatavatelegi teatavaks saanud. Võibolla kõige kuulsam asi avalikkuse jaoks on Edgar Savisaare kriminaaltoimiku avaldamine enne kohtuprotsessi algust. Need asjad olid niigi protsessi osalistele teada, ehkki tõsi, kohtus võivad mingid nüansid muutuda.

Paraku on nii, et vastapool hakkab hiljem alati apelleerima sellistele avaldamistele. Et kohut on sellega mõjutatud, kallutatud jne. Kui me räägime siin mingitest kahtlustuste detailidest, mida pole kuskil avaldatud ja kus on nii spetsiifilised detailid, mida saab teada vaid kahtlustatav või uurija, siis võib see väga oluliselt mõjutada uurimist.

No aga siis karistage neid inimesi, kes taolisi materjale jagavaid, mitte ajakirjanikke, kes adekvaatse materjali pealt avalikkuse jaoks kahtlemata olulise uudise avaldavad.

Eks ajakirjanikud peavad ka oma vastutusest aru saama. Andmete avaldamise juures on muuseas ka märge, et kui kahtlustatav uurimise andmeid avaldab, siis teda selle eest karistada ei saa. Aga see ei tähenda, et ajakirjandus ei tohiks unustada lihtsat tõsiasja – et nende tegevus võib hakata uurimist rikkuma. Kui ajakirjaniku juurde tuleb kaitseministeeriumist inimene ja toob talle dokumendi, millel juures märge „täiesti salajane riigisaladus“, siis ajakirjanik ju saab aru, et hoolimata sellest, et ta on selle dokumendi saanud oma töö käigus, siis ta ei lähe ju seda avaldama. Sest selle eest on ette nähtud vastutus. Meie hoiatus tulenes soovist ajakirjanikke teavitada kaasnevast vastutusest. Et see pole midagi näilist.

See on tegelikult hall ala, kus niimoodi toimetada. Et on uurimisorganite „taskuajakirjanikud“, kelle puhul seda vastutuse kandmist ei hakatagi nõudma ja siis teised, kellelt hakatakse.

Loodame, et me ei pea üldse selliste juhtumiteni jõudma.

Aga kui kahtlustatav ajakirjandusele neid materjale avaldamissooviga näitab?

Siis ma loodan, et ajakirjanik pöördub avaldamise plaani asjus ikka prokuratuuri poole.

Te mainisite PortoFranco uurimise lõppemist, mis viis ametist ministri ja teise ministri nõuniku ning põhjustas Eestis poliitilise kriisi. Kui nüüd välja arvata tulusa laenu saamine riigilt, siis muus osas paistab seal süüdistava vaatest puuduvat selline reaalselt nähtav kasukoht. Ma pean silmas pidada seda, et ühe servituudi ehk juurdepääsu saamise eest pidi maksma rohkem altkämaksu, kui objekt ise väärt. Kas me saame kindlad olla, et sellest ei tule midagi sellist, kus suurte ressurssidega uuriti ja lõpuks on toimikus altkäemaksuna kirjas mingi kuue eurone juukselõikus nagu me ühest varasemast kõmulisest korruptsiooniuurimisest teada saime?

Ma saan öelda, et see menetlus on kulgenud täpselt sellise tempoga nagu me eeldasime. Toimikud andsime kaitsjatele kätte juba novembris. Me oleme seal uurimises teinud palju toiminguid, milleks oli vaja kohtu luba ja kohus on neid alati pidanud põhjendatuiks. Me ei ole kahtlustuste mahtu vähendanud. Nii et pole põhjust arvata, et alustasime uurimist suure mõjuvõimuga kauplemise osas ning kohtusse läheme lõpuks kahekohalise numbriga etteheitega.

Kui suur see toimik siis lõpuks sai?

Seitseteist köidet. Mitte väga mahukas, aga oma kaks kastitäit materjale.

Kui pikaks protsessi ennustate?

See on alati ennustamatu. Asi võib venida aastaid, kuid seetõttu, et istungipäevi on vähe. Me tegime analüüsi, kui meile heideti ette aastate pikkuseid protsesse. Ja tulemused olid üsna ehmatavad - näitasid seda, et venisid need protsessid, kus istungid toimusid hajutatult.

No aga suruge istungipäevad siis kokku. Ilmselt kõigile arusaadav näide – kohtus praegu pooleliolevas eksminister Mailis Repsi juhtumis öeldi, et me jõuaksime tegelikult otsuseni nelja-viie töise istungipäevaga, kuid süüdistatava leer venitab venitab seda kummi aastaid, kusjuures täiesti meelega. Mida te Porto Franco asja istungitepäevadeks ennustate?

Kuskil seitsmekümne-kaheksakümne istungipäevaga oleks see tehtav.

See on ikka mitme aasta plaan.

Ma toon sama Medunitsa protsessi näite. Mul oli seal 2020. aasta lõpus 60 istungipäeva. See kõik mahtus nelja kuu sisse.

Porto Francoga nii libedalt ei lähe.

Me olemegi selle menetluse eraldanud kaheks kriminaalasjaks. Üks mõttekoht oli, et kui kummaski asjas on vähem süüdistatavaid, siis on neid asju võimalik kiiremini menetleda.

Hea jupitamise praktika oli prokuratuuril kurikuulsa Kemerovo allilmajõugu puhul, kus inimesed anti kohtu alla kahe, kolme kaupa, kokkuleppega, üldmenetlusena jne. Kui nüüd vaadata nn. org kuritegevuse asju, siis on siin viimased kaks aastat valitsenud suhteline vaikus. Kumb siis juhtus, kas covid tappis org kuritegevuse Eestis või prokuratuuri suutlikkuse siin valdkonnas?

Meid on viimastel aastatel kuritegeliku ühenduse süüdistustes saatnud edu ning möödunud aastal jõustusid mitmed kohtuotsused.  Aga mida oleme kogu aeg näinud – kõik ühendused õpivad eelmistest juhtumitest. Järgmises asjas räägitakse telefonitsi eelmistes asjades tehtud vigadest. Nad lõpetasid näiteks üksteise siltidega nimetamise just seetõttu, et saadi aru, et neist võivad saada tõendid. Noh, et meie oleme Kemerovo inimesed jne. Nii enam ei räägita. Ma ei saa meie tööd siin paljastada, sest me endiselt tegeleme kuritegelik ühendustega, aga meie töö on muutunud raskemaks, sest konspiratsiooni tase kogu aeg tõuseb. Nad õpivad eelmiste vigadest. Väga palju meie varasema töö avalikuks saamise põhjal. Aga jah, covid on meile seadnud uued väljakutsed, sest paljud asjad toimuvad nüüd kuskil internetis ja nende tagaajamine on teistlaadi väljakutse. Süüdistusosakond vastutab rahvusvaheliste koostöö eest ja meile jõuavad kõik teiste riikide õigusabipalved. Me näeme, et nende arv on väga kiires kasvus. Need, mis on seotud kelmuste, küberkuritegevuse, mida on just saanud toime panna covid piirangute ajal.

Palju teil isiklikult kriminaalasju praegu sahtlis on?

Ühe käe sõrmede jagu.

Vähe.

Jah, aga need on olulised ja mahukad. Porto Franco näiteks. Oma menetluskoormuse mõistlikul tasemel hoidmine on oluline nii suurtes asjades.

On uurimisi, kus prokurör on väga asjas sees ja teab A-st O-ni kõike. Ja siis on juhtumid, kus prokurör ei tea suurt midagi. Kui palju te oma asjades sees olete?

Minu osakonna praktika on, et oleme esimesest päevast väga sees. Hoiame jooksvalt kursis, mis toimub, mis on jälitustoimingute tulemused. Kui kedagi on üle kuulatud, siis mis on selle tulemus. Me oleme edukad ainult siis, kui oleme asjaga detailideni kursis.

Et kui pikalt jahitud objekt teeb mingi saatusliku vea, siis teile kantakse sellest ka öösel ette?

On ka öösel teatatud. Mul on minevikus olnud olukordi, kus olen pidanud viisakalt ütlema tere inimestele, kelle puhul ma tean, et see inimene ei pruugi enam kaua vabaduses olla.

Aegajalt tuleb isegi prokuröril nö. tantsida inimestega, kes tegelikult on pätid. Mis tunne siis on?

Tõsi on, et kui meile tuuakse infot kuritegude kohta, siis meie jaoks on oluline info toimunust ja kui me näeme, et asi on toimunud, siis me ei anna hinnangut ega pane silti külge sellele inimesel, kes selle info meile tõi. Me peame seda menetlema.

Ja järgmine kord olete nõus selle info toojale mingis asjas läbi sõrmede vaatama?

See, kui ta on olnud meile mingi info tooja, ja jääb ise muu kuriteoga vahele, ei päästa teda. Juhtunu puhtsüdamlik ärarääkimine võib tähendada võimalust kergendavateks asjaoludeks või kriminaalmenetlusest üldse vabastamiseks. Aga ühtegi eelist see ei anna, kui oled varem prokuratuuri milleski aidanud.

Natuke kasuks ikka tuleb.

Ei, mina nii ei ütleks..

Ajakirjanduse poole pöördutakse sageli asjadega, kus pöörduja peab toimuvat korruptiivseks kuriteoks, aga tegelikult koosseisu pole. Teie poole pöördutakse selliste asjadega ilmselt sagedamini. Kui paljudes neist reaalselt uurimiseks läheb? Mis on kirvereegel näiteks kümne pöördumise korral?

Kindlasti alla poole, isegi alla kolmandiku. Ja kindlasti mitte seepärast, et me inimest ei usuks. Kõige kurvem on, kui meile tullakse rääkima asjadest, mis on toimunud kuskil kauges minevikus ja mitte ühtegi talletust selle sündmuse kohta pole enam võimalik leida. See on üks põhjusi, miks me asja ei algata. On infokilde, kus me juba tunneme suitsulõhna ja see lisab meile teatud kindlust edasitoimetamiseks. Aga me ei saa ju inimesele öelda, et tegelikult me juba tegeleme olukorraga, kuid tema jutt on oluline meile saamaks selgust järgnevate sündmuste osas. Nii et sellist statistilist keskmist on siin väga keeruline välja tuua. Võibolla juhtumeid, kus me inimesele endale lõpuks ei ütlegi, et tema tõi meile info, mis viis meid kriminaalmenetluseni.

Aastat on üheksa kuud veel järel, kas see saab olema suurte uurimiste rindel samavõrd vaikne kui eelmine covidi aasta?

Sellele küsimusele me ei vasta.