Erikonsultandi eripalgeline töö

Prokuratuuris töötavad nii juriidilised konsultandid kui ka erikonsultandid. Juriidilistel konsultantidel on õigusharidus ning nende peamine ülesanne on menetlusdokumentide koostamine ja ettevalmistamine. Erikonsultandiks saamisel ei ole eeldus, et kandideerijal oleks õigusharidus, vastupidi – hinnatakse eriteadmisi kindlas valdkonnas, et aidata prokuröre, kes juhivad vastava valdkonna menetlusi. 

Erialakonsultantide tööd tutvustavad Põhja ringkonnaprokuratuuri erikonsultandid Jana Laht Ventmann ja Katrin Pärnpuu.

Mis tööd teeb prokuratuuri (eri)konsultant?

Katrin: Erikonsultandid teevad erinevat tööd olenevalt osakonnast, kus nad töötavad. Mina töötan II osakonnas ehk majanduskuritegudega tegelevate prokuröridega ning proovin aidata neid oma teadmiste ja oskustega, mida olen saanud varasemastest töökogemustest või mida olen õppinud. Mina tõlgendan ennekõike majandusaastaaruandeid, otsin raamatupidamistest sobilikke kandeid, mis võiksid tõendada tehingute olemasolu või mitte toimumist.

Ma olin eelnevalt politseis ja audiitorina töötanud ning ühel hetkel sain aru, et mind kõnetas just selline pettuste ja ebakõlade otsimine ja leidmine. Kuulutust nähes tundus, et prokuratuuris saan ma just selle huvipakkuva poolega tööd teha.

Lisaks vaatan ka pangakontodel toimuvat ja võrdlen, kas need tehingud lähevad kokku sellega, mis kajastub raamatupidamises või majandusaastaaruannetes. Mõneti võib öelda, et teen majandusasjadega tegeleva prokuröri eest musta töö ära, aga natuke teen ehk ka seda tööd, mida teeb uurija kas Maksu- ja Tolliametis või politseis.

Jana, kuidas Sina mõtestad seda konsultandi tööd? Mis tööd Sina teed konsultandina?

Jana: Mina töötan prokuratuuris erikonsultandina alates 2018. aastast, kui III osakonnas, mis tegeleb alaealiste, lähisuhtevägivalla ja seksuaalkuritegudega, tekkis erikonsultandi koht. Minu teada olin ma esimene erikonsultant prokuratuuris.

Kuidas te jõudsite prokuratuurini?

Katrin: Kui ma nüüd aus olen, siis mulle öeldi, et kohe tuleb üks kuulutus, mis vastab täpselt minu profiilile, palun tule ja kandideeri. Seega kutsuti kandideerima. Ma olin eelnevalt politseis ja audiitorina töötanud ning ühel hetkel sain aru, et mind kõnetas just selline pettuste ja ebakõlade otsimine ja leidmine. Kuulutust nähes tundus, et prokuratuuris saan ma just selle huvipakkuva poolega tööd teha. Ja siis ma tulingi kandideerima.

Jana, kuidas Sina prokuratuuri jõudsid? Saime juba teada, et 2018. aastal Sa siin alustasid, aga kuidas?

Jana: Omandasin hariduse Sisekaitseakadeemias ning seejärel õppisin lisaks veel sotsiaaltööd. Ma töötasin üheksa aastat politseis, uurimises, seksuaalkuritegude peal. Siis eksisin ära Tallinna Vanglasse, aga see struktuur ja töö ei sobinud mulle. Seejärel hakkasingi otsima uusi väljakutseid. Kui tuli kuulutus, kus otsiti prokuratuuri konsultanti just selle spetsiifikaga, millega III osakond tegeleb, otsustasin kandideerida.

Meie prioriteet on teatud juhtudel kasutada mittekaristuslikke meetmeid. Ehk siis me proovime inimest suunata tagasi ühiskonda nii, et ta oleks õiguskuulekas.

Prokuratuuril oli enam-vähem kokku pandud visioon, millega erikonsultant nende III osakonnas võiks tegeleda ja kuidas prokuröre toetada, aga kindlat ametijuhist kui sellist ei olnud. Ja mis meil üle jäi – hakkasime ise kujundama, mida see erikonsultant peaks tegema. Tegelikult hakkasime mingi hetk end ise nimetatama erikonsultandiks, et oleks aru saada, et meil on eriteadmised ja las menetlusdokumendid jäävad neile, kes seda kõige rohkem oskavad. Ja nii jäid mu ülesanneteks võrgustiku- ja klienditöö.

Mis see kliendi- ja võrgustikutöö on?

Jana: Klienditöö tähendab seda, et olenemata sellest, kas inimene on kannatanu, kahtlustatav või tunnistaja, selgitan ma talle, milline on tema roll menetluses. Prokuratuuris käimine on inimeste jaoks väga stressirikas ja nad kipuvad unustama, kes keegi on või mis järgmiseks saab. Kõik läheb segamini. Seega vajadusel selgitan neile, mis on nende roll ja mis on prokuröri roll. Kui on vaja edaspidiseid samme selgitada, siis teen ka seda.

Võrgustikutöö on see, et meie kliendid, olenemata sellest rollist, miks nad prokuratuuri satuvad,  võivad olla erivajadustega, psüühikahäirega, meeleoluhäirega. Võtan seda arvesse, et keskkond ja lähenemine oleks neile personaalne ja inimlik. Näiteks kui me räägime lastest, siis hoolitsen selle eest, et menetlustoimingud oleksid lastesõbralikud.

Minu ülesanne on kontrollida, et menetlus oleks ka taastava õiguse meetodiga kooskõlas. Meie prioriteet on teatud juhtudel kasutada mittekaristuslikke meetmeid. Ehk siis me proovime inimest suunata tagasi ühiskonda nii, et ta oleks õiguskuulekas.

Me töötame koostöös prokuröridega, et kriminaalasjad jõuaksid kohtusse ja saaksid õiglased lahendused. Selleks ongi ju prokuratuur loodud ja seda tööd mina oma igapäevase tööga toetan. Teisiti anname siinsetele kurjategijatele sõnumi, et me näeme ja jõuame teieni.

Kui inimesel on väga keeruline taust või läbielatu on raske, teeme koostööd meditsiiniasutusega või sotsiaalprogrammide edendajatega, kellele me anname ta üle nii, et inimese füüsiline ja vaimne tervis saaks korda.

Sel aastal on prokuratuuri aastaraamatu teemaks kogukond ja kokkupuuted kogukonnaga. Kuidas teie mõtestate, mida teeb prokuratuur kogukonna jaoks praegu? Kui me vaatame politseid, päästeametit, kiirabi, siis neil on kogukonnaga igapäevane puutepunkt. Prokuratuur on justkui järgmine samm, aga samas me anname ju midagi ka kogukonnale tagasi. Kui palju te enda tööga seoses üldse mõtlete, et teie töö annab kogukonnale midagi tagasi?

Katrin: Mulle tundub, et meie igapäevatöö aitabki tagada seda kindlustunnet kogukonnas. Me töötame koostöös prokuröridega, et kriminaalasjad jõuaksid kohtusse ja saaksid õiglased lahendused. Selleks ongi ju prokuratuur loodud ja seda tööd mina oma igapäevase tööga toetan. Kui tegemist on majanduskuritegudega, siis ma tahan uskuda, et me loome ka finantskindlustunnet. See, et maksud oleksid makstud, et riigikassasse laekuks raha – see on üks prokuratuuri rollidest. Me toetame nii riigikassa toimimist ja teisiti anname siinsetele kurjategijatele sõnumi, et me näeme ja jõuame teieni.  

Kui eelmise majanduslanguse ajal peaaegu et kolmekordistus majanduskuritegevus kolme aasta jooksul ja see suur kasv tuli eelkõige maksukuritegevusest, siis on suur tõenäosus, et see ka praegu kasvab.

Jana, sul on ju tegelikult kontakt kogukonnaga veelgi vahetum, need asjad, millega sina kokku puutud, on väga emotsionaalsed ja tihtipeale ka emotsionaalselt rasked.

Jana: Nii ja naa. Meil on ka väga positiivsed lood eriti nende kriminaalasjade korral, kus meil on alaealised menetlusosalised või noored täiskasvanud.

Justiitsministeeriumi prioriteet on taastava õiguse edendamine ja seda meelt on ka prokuratuur. Seega on taastav õigus ka III osakonna tööriist. Meil on ka palju positiivseid lugusid, kus näeme, et prokurör on analüüsinud kriminaalasja ja leiab, et me võime kriminaalmenetluse kohtuväliselt lõpetada. Sellistes juhtumites on meie jaoks oluline, et kogukond ei mõistaks saavutatud lahendust liialt hukka, sest ka tänapäeval nõutakse meil verd ja kättemaksu.

Kui oleme saavutanud kohtuvälise lahenduse, on see siiski väga suur samm edasi, sest sellega peavad nõustuma nii toimepanija kui ka kannatanu.

Ja kui kõik osapooled on sellega rahul, siis võiks ka kogukond olla sellega rahul, sest tekkinud konflikt on lahendatud. Kui suudame õiglaselt selle ära lahendada, siis on ka kogukonna turvatunne rahuldatud.

Kui palju Sina, Katrin, näed kogukonna teadlikkuse kasvu selle kaudu, et oleme kriminaalasjadega kogukonda kõnetanud. Kas oleme teinud seda piisavalt?

Katrin: Mulle tundub, et mingitest teemadest võiks ennetuslikult rohkem rääkida. Ja seda just majanduskuritegude kontekstis. Kui eelmise majanduslanguse ajal peaaegu et kolmekordistus majanduskuritegevus kolme aasta jooksul ja see suur kasv tuli eelkõige maksukuritegevusest, siis on suur tõenäosus, et see ka praegu kasvab. Praegu on meil jooksmas seitsmes järjestikune kvartal majanduslangust ning prognoosid näitavad, et meil on veel mitu kvartalit langust ees. Maksumuudatused, mis meid on ees ootamas, lisavad veel teadmatusele ja ebakindlusele tuld juurde.

See kõik seab ettevõtjad eriti pingelisse olukorda, kus nad peavad kohanema uute maksudega, maksutõusudega, mistõttu otsitakse optimeerimiskohtasid, mis ehk aitaksid rasked ajad üle elada. Tõenäosus, et optimeerimisega minnakse üle seaduse piiri, on suurem.

Seetõttu näen ma, et peaksime inimestele selgitama, kuhumaani on mõistlik optimeerimisega minna ja kus tuleb ette seaduse piir. Niimoodi suhtlusega ennetades võime ehk potentsiaalseid kuritegusid ära hoida.

Jana, kuidas Sinu meelest mõjutab praegu majanduses toimuv inimestevahelisi suhteid?

Jana: Mitte kõigi, aga väga paljude perekondade, kus on toime pandud kuritegu – kas siis laste vastu või täiskasvanud omavahel – majanduslik seis on kehv või alla keskmise. Lähisuhtevägivalla korral näiteks, kus on üks tegur ka majanduslik sõltuvus, sest mees käib tööl, naine ei käi tööl või teenib oluliselt vähem, siis tal ei ole seda stabiilsust ja kindlustunnet, et ta saaks vägivaldsest suhtest välja astuda. Siis on naine sunnitud vägivallatsejaga koos elama.

Kannatanu siiralt usub, et nad suudavad selle aastaid kestnud konflikti omakeskis ära lahendada, sest see on nende asi, ei ole vaja kõrvalisi silmi. „Me oleme 30 aastat nii elanud.“

See on see, mida me näeme, inimesed ei lähe lahku, kuna ei ole turvatunnet – sh ka majanduslikku turvatunnet. Milline on pere toimetulek, korter on laenu peal – kellele korter jääb, kes on maksejõuline, on see ühisomand või kaasomand – kõik need aspektid tulevad mängu.

Kui me vaatame kogu lähisuhtevägivalla kajastamist, siis tavapäraselt on see, et isa lööb ema, kas see traditsiooniline peremudel, mida ühiskonnas toetatakse, kas see on toksiline, töötab edasi või on fookus valesti asetatud, kui räägime lähisuhtevägivallast?

Jana: Inimlikkus on see, mida me ei tohiks kunagi ära unustada. Me näeme seda lähisuhtevägivalla juhtumites, kui naiskannatanut on abikaasa väga survestanud, aga meil on ka meeskannatanud, keda naised on survestanud.

Tegelikult on lähisuhtevägivallal palju aspekte. Spektris on näha nii vägivalda eakate vanemate vastu, laste vastu, erivajadustega laste vastu, noorte täiskasvanute vastu. Seega ei saa me öelda, et on ainult üks mudel või stiil.

Samas arvan, et ühiskonnas on naiste teadlikkus kasvanud ja on üha rohkem neid, kes kohe pöörduvad meie poole. Aga on ka selliseid perekondi ja naisi, kes on aastakümneid kannatanud ja neile tundub, et see on peresisene asi. Kannatanu siiralt usub, et nad suudavad selle aastaid kestnud konflikti omakeskis ära lahendada, sest see on nende asi, ei ole vaja kõrvalisi silmi. „Me oleme 30 aastat nii elanud.“

Ettevõtluskultuuris võib ka samasuguseid mustreid näha. Eesti ettevõtluses ülistatakse neid, kes on oma vara teeninud 90ndatel, kus maksude mittemaksmine oli tava ja auasi – kui palju on seda läinud üle järgmisesse ettevõtluspõlvkonda?

Katrin: Ma arvan, et see generatsioon, kes nii mõtleb, on endiselt olemas ja nad tegelevad enda äridega. Aga on näha ilminguid, et toimumas on muutused. Ma olen ise viimasel ajal pannud tähele, et meile tuntud staarinvestorid, mentorid ja kõneisikud, kes võtavad neil teemadel sõna, ütlevad, et maksude maksmine on auasi. Nende poolest on mõistlik näiteks kaheastmeline tulumaks või varamaks, mis annab minu meelest väga selge signaali ka ühiskonnale või nende kuulajaskonnale, et makse on vaja, me saame selle eest avalikke teenuseid, mida me kõik saame kasutada, see suurendab meie heaolu siin Eestis. Vähemalt mulle on see silma jäänud ja ma loodan, et vananenud mõttemustrid on muutumas.

Maksupettustesse suhtutakse nii, et seal justkui ei ole kannatanut, aga tegelikult on kõik maksumaksjad kannatanud. Lisaks on toonud uuringud välja, et kui majanduskuritegude määr kasvab, siis see mõjutab negatiivselt ka SKP-d

Kuidas saaks prokuratuur teie hinnangul veel rohkem kogukonnale tagasi anda?

Jana: Mulle tundub, et ajakirjandus kajastab meid tegelikult ühekülgselt. Räägitakse sellest, kui meil on suur kuritegu, kuidas me seda lahendame, ja kõige magusam tükk on see, kui prokuratuuril miski ebaõnnestub. See kui meil asjad õnnestuvad, kui statistika näitab, et prokurörid on teinud aastate jooksul enneolematu muudatuse enda töövõtetes näiteks alaealistega seoses, ja tänu prokuröride tööle on oluliselt vähenenud alaealiste kuritegevus. Sellest ei räägita – seda teavad vaid justiitsministeerium ja prokuratuur. Isegi advokaadid ei ole kursis. Meil ei ole piisavalt neid positiivseid kajastusi alaealiste teemal.

Kuidas tuua pilti taastavat õigust? Meedia ei ole sellest teemast ehk niivõrd huvitatud. Prokuratuuri ametnikud on valmis rääkima, kuidas on mittekaristuslikke meetmeid kasutatud, millist edu on saavutatud, kuidas taastav õigus on aidanud. Tegelikult on taastav õigus võimalus, et me ei karista kriminaalkorras.

Kui me tahame rääkida positiivsest loost, siis otsitakse konflikti, ja kui seda ei ole, siis ei ole meedia huvitatud. Inimesed on endiselt veendumusel, et meil on vaja ranget karistust, alles siis on inimesed rahul.

Katrin: Ma olen nõus sellega, et just taolist selgitavat ja positiivset suhtlust oleks vaja ka näiteks majanduskuritegude poolel. Selgitada just seda, kui palju on näiteks maksumenetlustega toodud riigikassasse raha. Maksupettustesse suhtutakse nii, et seal justkui ei ole kannatanut, aga tegelikult on kõik maksumaksjad kannatanud. Lisaks on toonud uuringud välja, et kui majanduskuritegude määr kasvab, siis see mõjutab negatiivselt ka SKP-d. Need on omavahel seotud, mis tähendab seda, et meie kõigi heaolu väheneb. Seega ei saa meil riigis tervikuna inimestel paremini minna, kui meil tehakse maksupettusi ja muid majanduskuritegusid. Võib-olla me peaksime neid kuritegude põhjuseid ja mõju jõudsamalt ka kogukonnale seletama.