Prokuratuur ja prokurör on riikliku kriminaalpoliitika elluviijaid. Tõhus kriminaalpoliitika sisaldab endas lisaks reaktiivsele tegevusele, s.o juba toimunud süütegude uurimisele, tööd tulevaste kuritegude ärahoidmise nimel.

Konkreetsetele kuriteovaldkondadele spetsialiseerunud ehk n-ö funktsionaalsete prokuröride kõrval räägitakse viimastel aastatel üha enam kogukonnaprokuröridest. 2017. aasta oktoobris sai teoks ka esimene kogukonnaprokuröride ümarlaud ning sõnastati kogukonnaprokuröri institutsiooni põhimõtted.

Prokuröris ei pruugi näha ainult kriminaalasjade menetlejat ning sellega seotud toimingute tegijat. Prokuratuuri koostööpartnerite hinnangul võib prokuröris rollina näha ka kõrgemat politseinikku, kohtuniku abilist, sotsiaaltöötajat, kannatanu esindajat, psühholoogi, nõustajat, menetluse selgitajat, ennetajat, resotsialiseerijat, õiguskuulekuse tagajat, õigluse jaluleseadjat ning turvalisusteemade eestkõnelejat ja eksperti. Just kogukonnaprokurör on see, kellel tuleb igapäevatöö raames kriminaalmenetluse kontekstist välja astuda ning puutuda kokku paljude inimeste veelgi enamate muredega. Kogukonnaprokuröri roll eeldab seda, et paragrahvide vahel nähtaks ka inimesi ja kogukondi, kelle turvalisuse suurendamisse saab prokurör unikaalsel viisil panustada.

Kogukond jutuksolevas kontekstis on määratletav kui geograafiline naabruskond või keskkond, mis on piisavalt väike omamaks teistest piirkondadest erinevat identiteeti. Suuremas kogukonnas võib olla omakorda väiksemaid kogukondi, näiteks Tallinna linnas teatud linnaosa, linnaosas omakorda teatavate tunnuste põhjal piiritletav konkreetsem piirkond jne, mille liikmetel on naabruskonda mõjutavatest faktoritest tulenevad ühised probleemid.

Turvalisuse tõstmine kogukonnas eeldab prokurörilt oma piirkonna ja sealsete peamiste kuritegevusega seotud riskivaldkondade tundmist, kursis olemist kriminaalstatistika ja selle trendidega. Kogukonnaprokuröril on oluline roll kuriteoennetuses ning kogukondlike prioriteetide seadmises. Koos politseiga võetakse arvesse piirkonna eripära, kogukonda häirivaid probleeme, kuritegevuse olukorda ning konkreetses asukohas elu mõjutavaid muutusi ja suundumusi.

Vajadusel kaasatakse prioriteetide seadmisse omavalitsusi ja muid asjakohaseid partnereid. Kontakt kohaliku omavalitsusega peaks kogukonnaprokurörile olema sama loomulik kui koostöö politseiüksusega. Üheskoos ohte teadvustades on võimalik neid ka tõhusamalt ennetada olgu vahenditeks politseilised, menetluslikud või kogukondlikud meetmed.

Kuigi prokuröritöö on ja jääb enamjaolt reaktiivseks, on eelkõige just kogukonnaprokuröri võimalustearsenal rikkalikum. Kogukonnas turvalisuse tõstmiseks seatud prioriteetide selgitamine  ja menetluse põhjal tehtud järelduste edastamine tõstab avalikku usaldust prokuröride ja nende kaalutlusotsuste vastu ning suurendab õiguskaitseasutuste töö läbipaistvust. Dialoog kogukonnaga ning vastastikused kontaktid on need, mis suurendavad prokuröri kui ametniku ühiskondlikku rolli ja staatust. Kogukonnaprokuröri rolli võiks määratleda kui kombinatsiooni ennetavast ja reageerivast tööst, mis nii mõnelgi puhul saab toimuda samaaegselt. Nii on konkreetse, laiemat kohalikku kõlapinda leidnud juhtumi kajastamine ja sellest tehtavate järelduste tutvustamine kogukonnale üheaegselt nii menetlust selgitav kui ka üldpreventiivsest aspektist õiguskuulekust tagada aitav meede. Heaks abiliseks on siin kohalik kirjutav press. Nii saab anda üheaegselt signaali nii potentsiaalsetele toimepanijatele, tulevastele võimalikele tunnistajatele kui ka konkreetsetele kannatanutele, et nende õiguste rikkumise kaasa toonud süüasjaga on riik tulemuslikult tegelenud. Näidates töö tulemusi, on võimalik avada ka teist vaatenurka kui see, mis mõnele võib esmapilgul paista või mida tahetakse näha.

Kuigi oleme rahvaarvult võrdlemisi väike riik, on meil erinevaid kogukondi arvukalt. Peamiselt erinevad need üksteisest inimeste arvu ja päritolu, sotsiaalsete näitajate, geograafilise asendi ja kogukonna asustuse poolest. Küllap on näiteks Põlvamaa mõnes vallas kogukonnaprokuröri roll ja väljakutsed teistsugused kui Tallinnas, kus inimeste kontsentratsioon tihedam ning elanikkond oma huvide, arusaamade ja väärtustega mitmekesisem. Kogukonda kui sellist ilmestab ühe parameetrina kindlasti inimeste endi seotus ümbritseva naabruskonnaga, ühtehoidvus ja ühtsustunne konkreetses geograafilises piirkonnas elavate teiste inimestega. Ei saa välistada, et eelnevalt näitena toodud Põlvamaa mõnes vallas ja selle külades on inimeste ühtehoidvus ja ühtsustunne suurem ning sedavõrd on suurem ka teadmine, et sealse kogukonna turvalisus sõltub igaühest endast ning see igaühes panus on selles kogukonnas ka äratuntav, konkreetsete tagajärgedega ja mõõdetav. Eelkõige aga suuremates linnades, kus on asustustihedus erinevatest sotsiaalmajanduslikest teguritest tulenevalt üha suurem ning kus naaber ei tunne isegi naabrit, ei pruugi inimeste ühtsustunne olla samane vähenenud asustustihedusega maapiirkondadega.

Suuremate linnade kogukondades ei pruugi olla samavõrra suurel määral enda samastamist kogukonnaga, eriti kui ainus seos linnaga seondub seal töölkäimisega. Seesugused eripärad mängivad tingimata rolli õiguskaitseasutuste töös ning nii on ka kogukonnaprokuröri väljakutsed erinevate kogukondadega kontakti saavutamise osas üpriski erinevad. Ometigi ei tähenda toodud erisus seda, et me ei peaks ka suuremates linnades toimetama kontakti saavutamise suunas.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et kogukonnaprokurörina tegutsemine eeldab mõningast irdumist senisest mõttemaailmast ning arusaamadest, mida prokuröritöö tähendab. Samas võimaldab see saavutada kuritegevusevastaseid eesmärke palju tõhusamalt, kuna prokurör pole enam üksi vaid on osa võrgustikust, mille eesmärgid on suuremad kui menetlusotsus kriminaalasjas. 

Loe lisa siit: Kogukonnaprokurör – kes ta on ning mida, miks ja kuidas ta teeb?

Alar Lehesmets

Põhja RP vanemprokurör