2023. aasta 10. aprillil sõlmisid Eesti Reformierakond, Erakond Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond koalitsioonilepingu, milles sisaldusid muu hulgas järgmised punktid:
- Loome lihtsama õigusliku võimaluse patsienditestamendi koostamiseks.
- Algatame koos arstide, meditsiinieetika ekspertide, patsiendiorganisatsioonide ja teiste osapooltega elulõpu otsuste määratlemise analüüsi. [1]
2023. aasta mais ilmus meedias lugu mehest, kes rääkis plaanist alustada äri ja hakata pakkuma elust lahkumise teenust.[2] Toona see lugu ühiskonnas kuigi laia kõlapinda ei leidnud ja jäi avalikkuse silmis pigem ulmefilmi stsenaariumi aineks, kuid meest peetakse sõnast.
2023. aasta juulis sai politsei väljakutse – naine oli mures oma lähedase pärast, kes proovis endalt elu võtta. Eriti kummaliseks muutis väljakutse helistaja jutt selle kohta, kuidas lähedane oli eelnevalt kutsunud kohale mehe, kes lubas ta elu gaasiga lõpetada. Kohale saabusid nii kiirabi kui ka politsei, leidsid sündmuskohalt nn suitsiidiseadme ning alguse sai sündmuste jada, mis kriminaalõiguslikult on jõudnud ringkonnakohtu lahendini, kuid ühiskondlikult mitte just eriti kaugele. Nimelt tunnistasid maa- ja ringkonnakohus mehe süüdi tegevusloata ning keelatud majandustegevuses, mis on toime pandud tervishoiuteenusega seotud tegevusalal. Kui kriminaalõiguslikult on lugu jõudnud kolmanda kohtuastme lävele (ringkonnakohtu otsusele on esitatud kassatsioon Riigikohtusse), siis ühiskondlikult näib, et kuigi suuri samme veel tehtud pole. Tõsi, tuleb tunnistada, et midagi on seadusandja siiski ette võtnud.
Kui kriminaalõiguslikult on lugu jõudnud kolmanda kohtuastme lävele, siis ühiskondlikult näib, et kuigi suuri samme veel tehtud pole.
Ajajoonest
15.05.2024 tunnistas Tartu Maakohus inimese süüdi selles, et ta ehitas seadme, millega on võimalik endalt elu võtta. Seadet rentis ta vähemalt kolmel korral inimestele, kellest kaks selle kasutamise tagajärjel surid, kuid kolmanda puhul jäi protsess pooleli, kuna seadmes sai gaas otsa. Selliselt osutas süüdistatav sisuliselt tervishoiuteenust ja tegi seda majandustegevuse käigus, mistõttu sai tema tegevust pidada ebaseaduslikuks majandustegevuseks KarS § 372 lõike 2 punkti 3 mõistes. Maakohus mõistis karistuseks ühe aasta tingimisi vangistust koos osalemisega sotsiaalprogrammis ning konfiskeeris gaasimasina ja kuritegeliku tuluna teenitud 5000 eurot.
Veidi üle kuu aja hiljem, 27.06.2024 saatis Sotsiaalministeerium kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks esimese väljatöötamiskavatsuse patsiendi elulõpu tahteavalduse loomise kohta ning vastav seaduseelnõu [3] esitati kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks 29.11.2024. Seega on kriminaalprotsessiga samal ajal käimas ühiskondlik protsess, mille eesmärk on eelnõu seletuskirja järgi anda inimestele suurem otsustusõigus oma keha üle kuni elu lõpuni ja võimaldada surra väärikalt. [4] Seda, kas nende protsesside paralleelselt kulgemine on juhus või näide seadusandja kehva ettenägemisvõime kohta, ei ole mina pädev hindama. Teoreetiliselt peaks iga kriminaaluurimine viitama ühiskonna valupunktidele ja lõppema millegi paremaks muutumisega. Praktikas juhtub seda aga harva. Seetõttu on hea tunda, kui ühe kriminaalprotsessi ühiskondlik mõju on laiem kui vaid üld- ja eripreventsioon.
Teoreetiliselt peaks iga kriminaaluurimine viitama ühiskonna valupunktidele ja lõppema millegi paremaks muutumisega. Praktikas juhtub seda aga harva.
Nagu kirjeldatud, tegi mees lihtsustatult järgmist. Ehitas valmis seadme, mida eksponeeris ka meedias [5], ootas, millal huvilised temaga ühendust võtavad, hindas nende vaimset ja füüsilist tervist, selgitas neile seadme kasutamist ning sõlmis nendega ka vastava lepingu (tasu eest). Pärast seda, kui mees oli seadme töövalmis sättinud, lahkus ta ise ruumist ja naasis hiljem juba elutu kliendi juurde, et seade ära viia. Selline see ärimudel oligi ja selliselt see ka kahel korral töötas. Kolmandal, nagu varem märgitud, lakkas aga seade töötamast, sest gaas lõppes otsa. Muide, kolmas klient, keda seadme ehitaja 2023. aasta juulis parandamatult haigeks ja elust lahkumise vääriliseks pidas, elab tänini.
Selline tegu, ärimudel, olenemata nõudlusest selle järele, ei ole Eesti Vabariigis prokuratuuri seisukoha järgi lubatud. Riik võiks küll ettevõtlusvabaduse tagamiseks sekkuda majandustegevusse nii vähe kui võimalik, kuid samas nii palju kui vajalik. Selleks et keegi saaks osutada tervishoiuga seotud teenust, on tarvis vastavat luba ja selle saamiseks omakorda arstiteadusteadmisi. Just selleks, tervishoiuteenusega seotud tegevuseks, pidasid süüdistatava väljamõeldud ärimudelit ka maa- ja ringkonnakohus, mistõttu tõi tegevusloa puudumine kaasa kriminaalvastutuse [6].
Kokkuvõttes leidis Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et süüdistatav pakkus majandustegevuse raames sisuliselt tervishoiuteenust. Süüdistatav hindas inimeste terviseseisundit ja selle hinnangu alusel andis neile seadme, mille abil said nad teha enesetapu. Süüdistataval puudus sellise majandustegevuse luba. Kolleegium märkis, et säärase teenuse osutamist käsitatakse tervishoiuteenusega seotud tegevusena ja olemuselt võrdsustatakse see tegevusluba vajava eriarstiabi osutamisega. Abistatud enesetapu teenust on ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas ja abistatud enesetappu reguleerivates riikides peetud just tervishoiuteenusega seotud tegevuseks. Selline teenus nõuab selget regulatsiooni ning meditsiinivaldkonna teadmisi ja oskusi, pidades silmas teise inimese tervisesse sekkumise ulatust ning vajadust vältida võimalikke kuritarvitusi. Tuleb märkida, et kohtuotsus ei ole veel jõustunud ja kui Riigikohus peaks leidma, et ringkonnakohtu analüüsis on millegagi oluliselt eksitud, võib seisukoht nii tervishoiuteenuse osutamise kui ka muu puhul muutuda.
Tuleb märkida, et kohtuotsus ei ole veel jõustunud ja kui Riigikohus peaks leidma, et ringkonnakohtu analüüsis on millegagi oluliselt eksitud, võib seisukoht nii tervishoiuteenuse osutamise kui ka muu puhul muutuda.
Mõistagi tekitab see juhtum küsimusi. Esmalt kerkib teole antud karistusõigusliku hinnangu küsimus – kas see karistusseadustiku norm, tegevusloata ja keelatud majandustegevus, on ikka mõeldud sellisteks puhkudeks? Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande järgi on nimelt normiga kaitstav õigushüve majandustegevuse vastavus seda tegevust reguleerivate õigusaktide nõuetele.
Süüdistatava teole antavast õiguslikust hinnangust mõneti keerulisemadki on aga filosoofilisemad küsimused. Kas inimese vaba tahe ja otsustusõigus oma keha üle väärib suuremat riigi kaitset kui inimese elu kaitsmine tema enda eest? Õigust elule peab põhiseaduse kommenteeritud väljaanne kõige olulisemaks põhiõiguseks. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et õigusest elule ei saa tuletada õigust surra riigi kaasabil. [7] Kas juhul, kui süüdistatav olnuks arst, oleks karistusõiguslik hinnang teistsugune? Või kas on üldse võimalik ette heita loa puudumist, kui puudub võimalus seda luba saada? Neile küsimustele on kriminaalprotsessis keeruline vastuseid leida, mistõttu on ühiskondlik arutelu elu lõpuga seonduva üle hädavajalik.
Kui on tekkinud kahtlus, et keegi ohustab kellegi teise elu ja tervist, ei saa õiguskaitseasutused sellele lihtsalt vilistada, vaid tuleb tegutseda. Kriminaalmenetlus võimaldab välja selgitada, mis juhtus, ja kui hästi läheb, siis ka vastata miks-küsimustele ning teha kindlaks, kas keegi peab millegi eest vastutama. Nii on ka selle juhtumi puhul. Uurimise käigus kogutud tõendid kohustasid prokuratuuri süüdistust kohtu ette viima.
Prokuratuurile heidetakse nii mõnigi kord ette, et ta ületab täidesaatva võimu esindajana enda pädevust ja püüab võtta seadusandja rolli. Nii on olnud ka selle, nn suitsiidikontori juhtumi puhul. Möönan, et prokuratuur ei loo seadusi, vaid saab neid üksnes kohaldada, ja ka kohtuvõim peab mõistma õigust, mitte astuma seadusandja kingadesse. Küsimus on aga normide kohaldamise viisis. Ühes üsna ammuses Riigikohtu üldkogu otsusele kirjutatud eriarvamuses väljendas Rait Maruste, et kohtunik, eriti riigikohtunik, ei või end taandada tehniliseks normi ümberkirjutamise masinaks, vaid peab tunnetama tema ümber toimuvat. Maruste lisas, et Riigikohus on oma väärtusvalikute kaudu üks keskseid ühiskonna kujundajaid ning peab seetõttu panema rõhu põhiseaduses väljendatud printsiipidele, tegema õiguspoliitiliselt adekvaatseid väärtusotsustusi ja andma õiguse tõlgendamise juhiseid. Seejuures on vaja silmas pidada, et õigust, sealhulgas kriminaalõigust, tuleb tõlgendada kooskõlas põhiseaduse ning selles sätestatud printsiipide ja väärtustega. [8] Veel kaugemast minevikust leiab lahendi, milles Riigikohus rõhutas õiguse üldpõhimõtete tähtsust õigusemõistmisel. Nimelt on Riigikohtu õiguse üldpõhimõtete ülesanne suunata õigusnormide rakendamist ja täita võimalikke õiguslünki, et lahendada õiguslikult ka need juhtumid, mida ei reguleeri ükski täpsem norm.[9]
Arendades edasi juba ligikaudu 30 aastat tagasi öeldut, on nii Riigikohtu kui ka laiemalt kogu õigussüsteemi ülesanne olla mitte tehniline normi ümberkirjutamise masin, vaid teha õiguspoliitiliselt adekvaatseid väärtusotsustusi, mis peegeldavad ühiskonnas tehtud kokkuleppeid. Need kokkulepped omakorda kajastuvad meie seadustes. Praegu kehtiv õigus ei luba ühel inimesel üksinda kellegi teise elu lõppemise üle otsustada. Veel vähem inimesel, kellel puudub tervise hindamiseks ja selles vallas tegutsemiseks igasugune pädevus. Tegevus (ja ka tegevusetus), mis sekkub inimese organismi niivõrd intensiivselt, et võib lõppeda surmaga, peab olema reguleeritud, kontrollitud ja spetsialistide järelevalve all.
Arendades edasi juba ligikaudu 30 aastat tagasi öeldut, on nii Riigikohtu kui ka laiemalt kogu õigussüsteemi ülesanne olla mitte tehniline normi ümberkirjutamise masin, vaid teha õiguspoliitiliselt adekvaatseid väärtusotsustusi, mis peegeldavad ühiskonnas tehtud kokkuleppeid. Need kokkulepped omakorda kajastuvad meie seadustes.
Et jõuda sinna, kus soovis ja arvas end olevat süüdistatav, on vaja selgeid ühiskondlikke kokkuleppeid, milliseid õigusi kellelegi anda tahame ja kelle hoolde oleme valmis enda elu üle otsustamise andma. Riigi ülesanne on tagada, et need kokkulepped oleks kõikidele arusaadavad ning otsustused teadlikud, asjatundlikud ja usaldusväärsed, ning luua tingimused väärikaks lahkumiseks nii lahkuja kui ka mahajääjate jaoks. Keegi ei tohi karta, et aidates kaasa väärikale lahkumisele, võib abistaja omakorda midagi rikkuda. Elu lõpp peaks olema sama turvaline, kaitstud ja järelevalvatud kui elu algus. Praegu neid tingimusi Eestis loodud ei ole. Loodetavasti aga ühel päeval olukord tänu sellele juhtumile või selle juhtumi tõttu muutub. Lõputu õuduse alternatiiv inimelu kontekstis ei tohi olla õudne, vaid peab olema väärikas lõpp.
[1] https://www.valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise-alused/koalitsioonilepe-2023-2027.
[2] https://www.postimees.ee/7770916/taistund-suitsiidikontor-jah-eutanaasia-on-kull-eestis-keelatud-aga.
[4] Vt eelmist.
[5] https://www.postimees.ee/7770916/taistund-suitsiidikontor-jah-eutanaasia-on-kull-eestis-keelatud-aga.
[6] Kohtuotsused ei ole jõustunud. Ringkonnakohtu otsusele on esitatud kassatsioon Riigikohtusse.
[7] Ringkonnakohus on otsuses analüüsinud väga põhjalikult Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat ning konventsiooni artikli 2 kohta kirjutanud: „Viimane on konventsiooni üks põhilisemaid sätteid ja näeb ette mitte ainult riigi negatiivse kohustuse hoiduda elu võtmisest, vaid ka positiivse kohustuse võtta asjakohased meetmed, et kaitsta tema jurisdiktsiooni alla kuuluvate inimeste elu. See hõlmab kohustust kaitsta haavatavaid inimesi ja seda isegi siis, kui nad ohustavad (teadlikult) iseenda elu. (Vt EIK 13.06.2024, Dániel Karsai v. Ungari, p-d 140, 141 ja 150, samuti abistatud enesetapu kohta, nt EIK 12.04.2022, Lings v. Taani, p-d 49 ja 52 jj, EIK 20.01.2011, Haas v. Šveits, p-d 54–58, EIK 29.04.2002, Pretty v. Ühendkuningriik, p d 38–39, ning eutanaasia kohta EIK 04.10.2022, Mortier v. Belgia, p-d 139 ja 146.)“
[8] Rait Maruste eriarvamus Riigikohtu üldkogu 25. septembri 1996. a otsusele asjas 3-1-1-97-96.
[9] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 1994. aasta otsus III-4/A-5/94.
Kairi Kaldoja on Haridus- ja Teadusministeeriumi keelepoliitika asekantsler. Loo kirjutamise ajal oli ta Lõuna ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör. Tema tee prokuratuuris algas 2013. aastal Põhja ringkonnaprokuratuuri abiprokurörina, kus ta tegeles nii masskuritegude kui ka raskete varavastaste ja majanduskuritegude menetlustega. 2015. aastal jätkas ta Riigiprokuratuuri abiprokurörina narkokuritegude valdkonnas ja sama aasta sügisel liikus Tartusse majandus- ja maksuvaldkonna ringkonnaprokuröriks. 2017. aasta 1. juulist nimetati Kairi Kaldoja Lõuna ringkonnaprokuratuuri juhtivprokuröriks ja 2024. aasta 1. aprillist ringkonnaprokuröriks.