Kuidas peaks käima tõendamine ja kahju hüvitamine, kui kannatanuid on hulgim?

Kannatanute huvide eest seismine on prokuratuurile strateegilise tähtsusega eesmärk – ja mitte ilma põhjuseta. Olles “kannatanu konflikti ära kaaperdanud”, on riigil nüüd ju kohustus sellega vastutustundlikult ümber käia. Aga mis siis, kui kannatanuid ei ole mitte kaks ega kakskümmend, vaid 200 või “umbes 2000”? Digitaaltehnoloogia laialdase kasutuse tõttu võib ka tavaline arvutikelmus tähendada sadu või tuhandeid kannatanuid, kes on üle maailma laiali. Ja see on kriminaalmenetluses probleemne.

Esmalt on selge, et tagajärjedeliktide puhul on kannatanu esmatähtis tõendiallikas, kelle koostööta on koosseisutunnuseks olevat kahju keeruline tuvastada. Tihti tulevad ette olukorrad, kus uurimisasutusega kontakteeruvad mõned üksikud kannatanud, kellelt saadud teabe põhjal alustatud kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendid viitavad sellele, et kannatanuid võib olla oluliselt rohkem. Näiteks on kahtlustatava pangakontol kannatanutega sarnase mustri järgi raha liigutatud veel mõnesajal inimesel. Kas selleks, et kõiki neid ülekandeid pidada tõendiks sama kuritegeliku skeemi kohta, oleks vaja kõik kannatanud üle kuulata? Mitmesaja kannatanuga kontakti otsimine ning nende ülekuulamine nii kohtueelses menetluses kui ka potentsiaalselt kohtus, tähendaks tõsist ressursikulu.

Kannatanu on tõendiallikas, kelle koostööta on koosseisutunnuseks olevat kahju keeruline tuvastada.

Kuid miks me ei saa lihtsalt kogu skeemile peale vaadata ja öelda, et kui näiteks kümne kannatanu suhtes on kuriteo toimepanek selgelt tõendatud, siis võiks sellest järeldada ka sedasama ülejäänute suhtes? Siin on ees tõendamise standard: kas kümne episoodi tõendamine tähendab automaatselt ka ülejäänud mõnesaja tõendatust väljaspool mõistlikku kõrvaldamata kahtlust? Kas aga juhul, kui näiteks pooled episoodid on tõendatud, võiks teise poole tõendatust jaatada?

Kui aga jutt oleks kahest vargusepisoodist, siis me ju pigem ei nõustuks, et tõendad ühe ära, küll siis pani ka teise toime. Seda isegi juhul kui toime pandud teod sarnased tunduvad. Või võtame näiteks olukorra, kus samal tänaval pandi samal ööl ning samal moel põlema kaks autot. Kui ühe masina süütaja on selge (näiteks jäi ta turvakaamera salvestisele), siis kas pole nii, et mõistliku kahtluse tekitamine teise auto süütamises muutus just oluliselt raskemaks?

Kuidas rohkete kannatanutega kaasuses tagada kannatanu õigus kahjutasule rikutud tsiviilõiguste hüvitamiseks.

Lõppastmes taanduvad vastused neile küsimustele muidugi kaudtõendite hindamisele ja konkreetse kaasuse asjaoludele, kuid kui meie kohtupraktikat vaadata, siis takistust isiku süüdi tunnistamiseks vaid kaudsetele tõenditele tuginevalt ei ole. Nii nagu ei näe seadus ka ette seda, mitmest episoodist alates saab rääkida modus operandist.

Keerulisem küsimus on ehk see, kuidas sellises rohkete kannatanutega kaasuses tagada kannatanu õigus kahjutasule oma rikutud tsiviilõiguste hüvitamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustik annab alates sellest aastast võimaluse esitada kollektiivset esindushagi – rohkete tarbijate õiguste rikkumisest tuleneva nõude esitab mõni tarbijakaitseorganisatsioon või spetsiaalselt selle jaoks loodud juriidiline isik, kes siis hiljem hüvitise individuaalsete kannatanute vahel jagab. See on midagi Ameerikast tuntud „class actioni“ sarnast, mida meie tsiviilkohtumenetlus varem ei ole võimalikuks pidanud. Ehkki nimi räägib esindushagist, on nimele vaatamata tegu hagita menetluse asjaga ning see tähendab üksiti, et kriminaalmenetluses sellist esindushagi esitada ei saaks.

Tsiviilhagina on kriminaalmenetluses tunnustatud vaid selliseid nõudeid, mida saaks tsiviilkohtumenetluses hagimenetluse korras läbi vaadata. Lihtne vastus siin võikski järelikult olla ka selles mitmesaja kannatanuga kriminaalasjas, et kannatanud pöördugu maakohtusse tsiviilkohtumenetluse korras. See ei pruugi aga olla kannatanutele kõige mugavam lahendus. Tsiviilhagi saab rahuldada kriminaalmenetluses üksnes nende kannatanute kasuks, kes on hagi esitanud. See tähendaks taas obligatoorselt, et kõik mitusada kannatanut tuleb individuaalselt menetlusse kaasata ning isegi, kui neist igaühe kahju kuriteo järel on vaid mõnikümmend eurot, peavad nad esitama ka tsiviilhagiavalduse kohtule. Ühelt poolt ei peaks see mureks olema – kes tahab, see esitab – ja ülejäänu konfiskeerib kohus kriminaaltuluna. Teisalt aga pole selline lahendus kannatanute seisukohast sugugi optimaalne. 

Meie menetlusseadustikus üks säte, mis võiks avada ukse kahju hüvitamiseks ka nendele kannatanutele, kes tsiviilhagi esitanud ei ole.

Huvitaval kombel on meie menetlusseadustikus üks säte, mille kasutamine on praktikas äärmiselt harv, kuid võiks avada ukse kahju hüvitamiseks ka nendele kannatanutele, kes tsiviilhagi esitanud ei ole. KrMS § 306 lg 1 p 11 kohaselt tuleb kohtul kohtuotsuses lahendada muu hulgas küsimus, „kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju.“ Tähelepanuväärne ongi siinkohal just see, et kahju hüvitamine on tsiviilhagi kõrval eraldi mainitud. Kas seda oleks õige tõlgendada selliselt, et kohtul on võimalus kahjuhüvitis välja mõista ka ilma tsiviilhagita? Teadaolevalt on mõned kohtunikud seda teinud. Midagi globaalses mõistes pretsedenditut sellise lähenemise juures ei oleks – näiteks Inglismaal ei saagi kannatanu kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitada, küll aga saab kohus (muide karistusõigusliku lisa-mõjutusabinõuna) koos karistusega välja mõista ka kahjuhüvitise kannatanule.

Hetkel Riigikogus menetluses oleva kriminaalmenetluse seadustiku seaduse eelnõu muudatuse koostamisel arutati võimalust meilgi tsiviilhagist kui sellisest loobuda just britiliku karistusõigusest tuleneva kahjuhüvitise väljamõistmise võimaluse kasuks. Piisavalt veenvat toetust see uuendus seekord ei saanud, ehkki otsapidi tundub see meie seaduses juba olemas olevat.