Hea lugeja!
Oleme prokuratuuri aastaraamatus igal aastal käsitlenud lähemalt mõnd karistusõiguse olulist valdkonda. Tänavuse aastaraamatu keskseks teemaks on kuritegevuse areng ning kriminaalmenetluse ja õiguskaitseasutuste võimalused selle arenguga sammu pidada. Räägime olevikust, tulevikust ja vaatame ka mitmekümne aasta tagustesse aegadesse.
Kuritegevus on täna nutikam kui kunagi varem. Üha enam näeme, et tabamise vältimiseks kolivad kurjategijad omavahelise suhtluse peidetud rakendustesse ja krüpteeritud sidevahenditesse. Ka kuritegudest saadud raha jõuab lõpliku kasusaajani üha enam krüptovaluutas, mitte pangaülekandega või sularahas. Sotsiaalmeedia on toonud kaasa uued ohud ühiskonna kõige kaitsetumatele – lastele –, mistõttu oleme suunanud üha suurema tähelepanu veebis lapsi ahvatlevate seksuaalkurjategijate tabamisele.
Tehisaru ja tehnoloogia areng on võimaldanud luua kurjategijate võrgustikke, mis petavad inimestelt üle maailma välja enneolematult suuri summasid. Pettused on võtnud ülemaailmse pandeemia mõõtmed. 20. sajandi vahendite ja meetoditega neid kuritegusid ei lahenda. Peame otsima uusi nutikaid võimalusi ning arutlema, milline on kriminaalmenetlus kümne aasta pärast.
Seadusandja ja õiguskaitseasutused on sel arenguteel paratamatult aeglasemad. Kurjategijaid ei paina uute võimaluste ärakasutamisel ei eetilised ega andmekaitsedilemmad. Nende huvi on üks: teenida kuritegudega hõlpsalt võimalikult palju tulu – olgu tuluks raha, mõju või muu kurjategijat paeluv.
Riigil tuleb aga leida tasakaal ühiskonna turvalisuse kaitseks uute tehnoloogiate kasutamise ja sellega kaasneva inimeste põhiõiguste riive vahel. Kriminaaltulu ringlusest kõrvaldamise vaatest seisavad Eestis ees arutelud süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise lubamisest. Samal ajal ei tohi unustada, et õigussüsteem peab tegutsema ka katastroofide ja paljude hukkunutega sündmuste ajal.
Sõltumata ajastust ja tehnoloogiast on kriminaalmenetluse peamine eesmärk tuvastada tõde. Püüame aastaraamatus paari juhtumi toel anda aimu, kuidas on võimalik uusi tehnoloogiaid kasutada kriminaalmenetluses tõele lähemale jõudmiseks. Avame tagamaid, kuidas õnnestus politseil pärast inimskeleti leidmist tehnoloogia abil tuvastada mitukümmend aastat tagasi surnud (tõenäoliselt tapetud) naise isik. Tõsi, teo toimepanijat ei ole seni teada – ehk annab aeg selles osas selgust. Teine lugu on krüptovara liikumise jälgimisest ja mõnevõrra ebatavalisel viisil kohtulahendite kättetoimetamisest. Ka selles loos ei ole veel lõppeesmärgini jõutud.
Lisaks tõe tuvastamisele on kriminaalmenetluse eesmärk ka kuriteo toimepanijale mõjusa karistuse või muu mõjutusvahendi kohaldamine. Uute kuritegude toimepanemise ennetamise ja inimese õiguskuulekale teele juhtimise ainus võimalus ei ole kriminaalkaristus. Teole järgnev sanktsioon peab olema kohandatud konkreetse juhtumi ja inimese taustast lähtuvalt. Seetõttu uurime, kuidas on seadusandja loodud võimalused karistuse asendamiseks ja erinevate mõjutusvahendite kohaldamiseks tänapäevases kriminaalmenetluses kasutust leidnud.
Mõistmaks paremini, milline teekond õigussüsteemi ees võib oodata, on paslik pöörata pilk ajas tagasi. Kuidas toimetati Eestis kriminaalmenetlust taasiseseisvumise algusaegadel, enam kui kolm kümnendit tagasi, ja kuidas on kulgenud areng tänasesse.
Head lugemist!
Astrid Asi
Riigi peaprokurör