Veebiahvatlejate ja lapsporno käitlejate püüdmisele keskendunud tandemi esimene aasta

Kui veel üsna hiljuti õnnestus aastas tabada keskmiselt neli-viis veebiahvatlejat või lapsporno käitlejat, siis viimase aastaga peeti kinni üle 60 mehe. Arvud on suured ja väärkohtlejate taust nii erinev, et üllatasid ka Põhja prefektuuri värsket raskete kuritegude talituse juhti Elari Haugast ning alaealiste ja seksuaalkuritegude prokuröri Annika Vanatoad.

Prokuratuuri avalike suhete nõunik Liis Kass uuris, kuidas töö viimasel aastal kulgenud on.

 

Möödunud aasta alguses loodi politseis uus üksus, kelle peamine eesmärk on tabada lapseahvatlejaid ning lapsporno käitlejaid veebis. Kuidas selleni jõudsime?

Annika Vanatoa: Prokuratuuri alaealiste ja seksuaalkuritegude osakond alustas 2004. aastal. Mõned aastad hiljem hakkas Eneli Laurits just veebiahvatlejate teemat käsitlema. Tema tallatud rada käime siiani, oleme tehtut vaid edasi arendanud.

Mõned aastad tagasi liikus valdkond minu lauale koos kommentaariga, et neid menetlusi ei ole palju. Alguses ei olnudki. Uskusin, et saan sellega veel mõnda aega üksi hakkama.

Elari Haugas: Ja kuhu me selle teemaga välja jõudnud oleme?

Annika Vanatoa: Nüüd töötame kolme prokuröriga ja meil on kõigil piisavalt teha. Kui samas vaimus jätkata, võib meil varsti ka neljandat vaja minna. (muigab)

Elari Haugas: Probleem internetis on ju aastaid olnud. Võtsimegi siis suuna, et peame seal oma tööd tõhustama, just lastevastase kuritegevuse suunal. Liigutasime politseis üksuse loomiseks eelmisel aastal ressursse ringi ning saime ka ametnikke juurde.

Kui üksust lõime, siis Reimo Raivet (Põhja prefektuuri endine seksuaalkuritegude ja lastekaitse grupi juht – LK) rääkis 50–100 menetlusest aastas, mis tundus mulle uskumatuna. Kui selle „ukse“ avasime, siis ma ei suutnud uskuda, mis meile vastu vaatas – see tegelik pilt oli ikka kohutav.

 

Mis siis vastu vaatas? Kui palju näiteks ahvatleja profiil varasemast erines?

Annika Vanatoa: Minul oli varasemate menetluste pinnalt illusioon mehest, kes elas üksinda või näiteks ema tagatoas. Kõik paarisuhted elus olid lörri läinud. Kodu oli kehvas seisus, kõige keskel on üks räpane arvuti. Sain aru, et olin eksinud ja selliseid tüüpe on selgelt vähem. Varem ei olnud meil jälgimiseks nii palju ressurssi ja need, kes vahele jäid, olidki piltlikult öeldes õlise patsiga.

Elari Haugas: See on hämmastav, millistes valdkondades kahtlustatavad tegutsevad. Alles pidasime kinni arsti. Ettevõtjad. Meenuvad ka edukad riigiametnikud. Inimesed, kellel on tööga seoses põhjalikke taustakontrolle tehtud, näiteks riigisaladuse loa taotlemiseks, mille nad on edukalt läbinud.

Me küll ei tea, millal need inimesed ahvatlema või lapspornot käitlema hakkasid, kas enne või pärast selliste lubade saamist. Tagantjärele on keeruline tuvastada, kaua see tegevus on kestnud. Seda ju varjatakse, vestlusi ja faile kustutatakse.

 

Kui paljud päriselu ahvatlejad veebis ka tegutsevad?

Annika Vanatoa: Need ei pruugi käia käsikäes. Mõnel juhul pakub laps reaalses elus huvi ja siis viiakse vestlus veebi. Näiteks treener, kes igapäevaselt lastega koos töötab, ei tee neile midagi, aga õhtul otsib veebis lapsi, kellele enda suguelunditest pilte saata. Nüüdseks ei julge tegelikult enam midagi prognoosida – kõik variandid on võimalikud.

Elari Haugas: Mõneti hirmutab mõte, et me ju alles alustasime. Mis meid veel ees võib oodata?

 

Kas mõni platvorm on aasta jooksul kuidagi eriti silma ka jäänud?

Annika Vanatoa: Vahet ei ole, millisesse keskkonda minna. Noored on altid neid kõiki kasutama, mis tähendab, et kohe lendavad ka ahvatlejad meepotile ligi.

Elari Haugas: Lastel on tegelikult tänaval turvaline. Minna kooli, trenni. Internet ei ole turvaline. Uuringute järgi on peaaegu kõik Eesti alaealised internetis selle poolega kokku puutunud kas isiklikult või vähemalt teatakse eakaaslasi, keda on püütud internetis täisealiste poolt ühel või teisel viisil ahvatleda.

Annika Vanatoa: Ahvatlemine on noorte jaoks juba tavaline. Nende maailm, sõbrad, kool on kõik telefonis. Muu kaasnevaga ei ole lapsevanemad üldse kursis.

Elari Haugas: Ma ei pea õigeks seda, et mõni mees saadab lapsele peenisepildi ja laps paneb selle vestluse lihtsalt kinni ning ütleb, et see on fine, nii tehaksegi. Kui nendime, et see on mõneti juba normaliseeritud, siis tegelikult oleme ühiskonnana hiljaks jäänud.

 

Kuhu teie arvates kaalukauss jääb: kas see, et ahvatlejaid ja lapsporno käitlejaid on nii palju, teeb teod seni arvatust kergemaks või raskemaks?

Annika Vanatoa: Sõltub. Prokurörina loodan, et ühiskond ja kohtud hakkavad neid tegusid ikkagi jäigemalt vaatama ning ka seadusandjal lähevad häirekellad tööle. Aga võib-olla normaliseerib lai ulatus need hoopis ära, nagu kauplusevargustega on läinud.

Kui meie menetlused kohtusse hakkavad jõudma, eks siis selgub ka konkreetsem karistuspraktika. Ei salga, et loodan seaduses ahvatlemise ja lapsporno käitlemise sanktsiooni määrade tõstmist. Tegemist on laste jaoks väga raskete kuritegudega.

Prokurörina on praegu keeruline karistusettepanekutes vahet sisse teha. Teopilt võib olla täiesti erinev, aga kuna sanktsiooni määr on kolm aastat, saame praegu karistustes teha vaid paarikuiseid erisusi.

Elari Haugas: Olen nõus, et valdkond vajab resoluutset tegutsemist. Kohtusse on peamiselt läinud mehed, kes on ebasündsaid vestlusi pidanud … aga see võib olla lihtsalt üks vestlus, mille suutsime kriminaalmenetluses ära tõendada. Vestlusi võib olla veel, ka reaalsete kannatanutega.

 

Võtan sõnasabast kinni. Kui palju oleme viimase aastaga menetlus- või kohtupraktikat muutnud või muutmas?

Elari Haugas: Vaatame pidevalt üle, kuidas mingeid asju menetluslikult paremaks saab ning ühtlustame tegevust üle Eesti. Alustame enamiku menetlustest Põhja prefektuuris ja anname pärast teistele piirkondadele üle. Prefektuuriti on välja tulnud erisusi ülekuulamiste läbiviimisel või vaatlusprotokollide vormistamisel. Samuti soovivad mõned kohtud erinevaid tõendeid sellest, mida meie oleme kogunud.

Annika Vanatoa: Menetluspraktika muudatused on praegu ilmselt selgemad, sest suuremat osa kriminaalasjadest alles hakkame kohtusse saatma. Usun, et mingid kohtute seisukohad hakkavad muutuma.

Kohtud ei ole harjunud nii paljude netimenetlustega, seni on need olnud üksikud asjad. Ei välista, et võetakse seisukoht, et tegelikult on karistused olnud liiga ranged. Võib-olla peaks hakkama hoopis oportuniteete tegema?

Või siis kui erinev on kohtu hinnang juhul, kui on kogutud lapspornot ja pandud toime ka kontaktseid tegusid võrreldes sellega, kui inimene omab ainult lapspornot? Kas kohus vaatab asja nii, et tegelikult kellelegi otseselt kahju ta ju ei teinud, sest toimepanija ju ei puutunud kedagi.

Katseaeg – milline see peaks olema? Võiks ju olla lisanõuded: süüdimõistetu pöördub kuhugi abi saamiseks, ei suhtle alla 16-aastastega.

 

Asjad hakkavad alles kohtusse jõudma. Kui kaua üks ahvatleja või lapsporno käitleja kriminaalmenetlus kahtlustatava tuvastamisest aega võtab?

Elari Haugas: Sõltub kui kiiresti inimene kuriteo toime paneb ja mida veel leiame. Kui inimene saadab endast esimese tunniga pornograafilise video ja vastaspool on laps, siis politseinikud ei lase sellel vestlusel jätkuda. Kuritegu on toime pandud ja edasine on juba vormistamise küsimus.

Kui hoiame vestlust kuu või kauem üleval, siis see juba pikendab menetlusaega. Kuigi koostöö rahvusvaheliste partneritega on hea, siis päringute vastustega võib samuti minna paarist nädalast kuuni.

Annika Vanatoa: Seadmete läbivaatamine võtab oma aja. Ühe telefoni saab kiiresti läbi vaadata, aga kui leiame veel viis arvutit, kolm kõvaketast, mälupulgad tuhandete piltidega… kontrollime neid kõiki, samuti vaatame läbi kõik fotod ja videod, fikseerime ja vormistame leiud.

Kui piltidel-videotel või vestlustes on reaalseid kannatanuid, keda on vaja tuvastama hakata, võib see lisakoosseisu tähendada. Või peame eristama, kas failid on lapsporno, -erootika või midagi muud. Menetlus võib selles faasis kuid kesta.

Elari Haugas: Kui kahtlustatava tuvastame, siis proovime ta maksimaalselt kahe nädala jooksul kinni pidada ja teostada vajalikud menetlustoimingud. Selles valdkonnas on reeglina alla kümne inimese kinnipidamise ootel. Eelmisel aastal pidime kolmel korral töö ahvatlejate kinnipidamises peatama, sest lihtsalt töömaht oli nii suur. Arvestada tuleb, et raskete kuritegude talitus tegeleb ka varguste, valeraha, pommiähvarduste ja kelmustega, mistõttu peame pidevalt langetama valikuid, kelle esimesena kinni peame.

Enne kohale minekut teeme eeltööd ja anname ohuhinnangu. Kas peame inimese ise kinni või kaasame kiirreageerijaid? Peame arvestama, et kinnipidamise käigus võidakse hakata tõendeid hävitama. Kui narkootikumid lastakse tualettpotist alla, siis telefonid ja kõvakettad murtakse pooleks.

Kaasame turvalisuse tagamiseks tihti kiirreageerijaid ja nad tulevad meile hea meelega appi. Kui inimene võib meile või iseendale ohtlik olla, peame ka sellega arvestama ja inimese kiiresti ohutuks tegema. Ajaloos on näiteid, kus kuriteos kahtlustatavad on kinnipidamisel endalt elu võtnud. Nurka surutud inimesed otsivad kõiki väljapääse.

 

Just ohvriks sattunud lapse vaates: mida me saame tema kaitseks üldse teha?

Annika Vanatoa: Vaatame, et laps ei jääks hätta. Kaasame kindlasti lastekaitse, teavitame võrgustikke ja edastame neile nii palju infot, kui seda teha saame. Näiteks istungipäevade või psühholoogi teenuste, uuringute kohta.

Lapsele tekitab ühelt poolt trauma see, kui ta saab teada, mida on kavatsetud temaga teha. Või mis eesmärkidel ja kes temaga tegelikult vestles. Kui teda veel asja ilmsikstulekul hukka mõistetakse, tõmbab see täiesti vaiba alt.

Näeme vahel, et ema või elukaaslane asub sellele positsioonile, et laps on ise süüdi ja ahvatles. Sellises õrnas eas on lapsevanem ju inimene, kes peaks olema sel hetkel elus kõige olulisemal kohal…

Elari Haugas: Kogu see valdkond on väga kole ja vajab palju tööd ning ohvrite toetamist. Kui inimene on seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langenud, siis see jätab jälje. Kuidas sellest traumast välja saada ja mil viisil see ohvreid elus mõjutama hakkab, on keeruline prognoosida. Mõned hakkavad seetõttu ise samu tegusid toime panema, mõned noored lõpetavad seetõttu oma elu.

 

Kas ahvatlejate puhul tuleb näiteks laste ahistavat jälitamist ka ette? Mõne lapse suhtes tekib kinnisidee?

Annika Vanatoa: Ei meenu, et veebis sellist olnud oleks. Suurem tõenäosus on, et päriselus jääb mõni noor väga konkreetsetel põhjustel silma.

Elari Haugas: Meil on näide, kus pikaaegne peretuttav on lapse vastu täiesti seaduslikke viise kasutades huvi tundnud. Ema ei olnud julgenud kõhutunde pärast last temaga kahekesi jätta. Mingid eraldiseisvad väikesed, mitteolulised asjad, aga kogumis tundusid need kahtlased.

Tänu prokuratuuri julgusele alustasime kriminaalasjaga, tegime läbiotsimise. Leidsime mehe valdusest kümneid tuhandeid fotosid lastest. Saime õige inimese kätte.

 

Kui palju valdkondi ahvatlemise või lapsporno käitlemise kriminaalmenetluse jaoks tegelikult lõimuvad?

Annika Vanatoa: Seksuaalkasvatus, üldine seksuaalsusest arusaamine ja ka hälbiva käitumise mõistmine. Üldised meditsiinilised küsimused, sest aju on hell organ ja teadus areneb lakkamatult.

Peame näiteks vaimse tervise teemadega väga kursis olema, sest kuuleme tegudele kõikvõimalikke põhjendusi. Vaid üksikutel juhtudel on tegemist tõelise sundkäitumise, sõltuvuse või vaimse häirega. Enamasti saavad kahtlustatavad oma tegude keelatusest suurepäraselt aru ja on võimelised soovi korral lõpetama. Pigem on tegemist hobiga.

 

Oleme sel aastal ahvatlemisest rohkem rääkinud. Kas olete märganud ka, et teateid tuleb rohkem? Või on tulnud partneritelt signaale, et lapsed on teadlikumad?

Annika Vanatoa: Märgatakse või julgetakse märgata rohkem. Enne seda ei olnud. Näiteks Lasteabi infoliinilt on üht-teist ikka meieni rohkem tulnud. Politseisse noored päris helistada ei julge, aga nad teavad, et neil on Lasteabi, kellega oma kahtlustest rääkida.

Samuti olen rohkem märganud näiteks kooli sotsiaalpedagooge. Nad teavitavad, et on laste omavahelisest suhtlusest kahtlaseid viiteid märganud.

 

Jagatakse lapspornot Eestis raha eest või pigem niisama? Oleme lapsporno menetlustes näiteks kriminaaltulu tuvastanud?

Elari Haugas: Mulle tundub, et eestlane oma olemuselt vaatab neid pigem üksi, kodus ja salaja. Samas midagi välistada ei saa.

Annika Vanatoa: Ainult niipidi, et lapsele makstakse piltide-videote eest. Pigem teenivad lapsed. Pilt rindadest maksab näiteks 15 eurot ja näha on, et selline ülekanne ongi lapsele tehtud. Juhtumeid, kus keegi on pilte kogunud ja kollektsiooni müünud, ma ei tea.

 

See töö ju kulutab… kas roteerite ka inimesi?

Elari Haugas: Proovime enda vaimset tervist ikkagi hoida. Väga raskeid väärkohtlemisi kujutavaid materjale vaadates tekib endal abituse tunne. Meie ametnikud on tundnud viha nende inimeste vastu. Kaastunnet. On nutnud. Politseinikel on mälupilte, mis jäävad neid elu lõpuni saatma. Samas peame suutma end ka nii palju kontrollida, et kui lõpuks kinnipidamisele läheme, suudame menetlustoimingud professionaalselt läbi viia.

Annika Vanatoa: Juhid küsivad sageli, kuidas meil on. Kas saame hakkama? Võin kõik muud teemad ära anda, aga mitte seda.

Hakkasin alaealiste ja seksuaalkuritegude osakonnas töötades tõeliselt tundma, et minu töö tulemusel midagi muutub. Kui noori saab muuta – ja see on ainus maailm, mida mina usun, et saab muuta – ja toetada, halvimast hoida, siis see on see, mis mind jätkuvalt kõnetab.

Elari Haugas: Sellesse valdkonda on keeruline õigeid inimesi leida. Kõik ei peagi suutma seda tööd teha. Tänaseks oleme leidnud oma meeskonda inimesed, kes teevad seda tööd südame ja hingega.