2015. aasta 4. augustil vapustas Lõuna-Eestit järjekordne roolijoodiku poolt põhjustatud üliraskete tagajärgedega liiklusõnnetus, milles hukkus neli noort inimest. Nimelt kaldus 23-aastase alkoholijoobes Randy poolt juhitud sõiduauto suurel kiirusel teelt välja vastu puud. Randy hingel oli sel hetkel üle kümne kriminaal- ja väärteokaristuse ning teda oli joobes juhtimise eest korduvalt karistatud. Purjus peaga sõitmine maksis Randyle elu – surmajärgses ekspertiisis tuvastati alkoholi sisalduseks veres 2,21 promilli. Sõiduauto tagaistmel istus kaks kainet 15-aastast tütarlast – mõlemad hukkusid surmasõidus.
Sel päeval, kui Tartumaal Rannu kalmistul ühte Randy surmasõidus elu kaotanud 15-aastast tütarlast maeti, eiras sealsamas Rannu alevikus politsei märguannet Opel Astra. 39-aastane Edgar üritas suurel kiirusel politsei eest põgeneda. Loomulikult sai politsei Edgari kätte ja selgus, et ta oli tarvitanud ohtralt alkoholi ning istus autorooli juba eelmisel päeval Tallinnas. Kinnipidamise hetkel oli tal kuus kriminaal- ja 16 väärteokaristust.
Kuus päeva pärast Randy surmasõitu toimus pressikonverents, kus ajakirjanikele juhtumi tagamaid selgitati. Konverentsil küsis Postimehe ajakirjanik Nils Niitra: „Mida riik korduvalt mootorsõiduki roolist alkoholijoobes tabatud inimestega tulevikus ette võtab, et edaspidi nii traagiliste tagajärgedega juhtumeid vältida?“ Sain tol hetkel sellele küsimusele vastata vaid, et prokuratuuris on sel teemal diskussioon tekkimas.
Pärast pressikonverentsi toimus prokuratuuris joobes juhtimise teemaline nõupidamine. Nimelt sain neli päeva enne Randy õnnetust täiendava tööülesande – juhtida ringkonnaprokurörina kriminaalmenetlusi rasketes liiklusalastes rikkumistes. Toonane Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Kaire Hänilene küsis, kuidas prokuratuur meie tänavatel liiklevate roolijoodikute hulka vähendada saaks. Lubasin juhtivprokurörile olukorda analüüsida.
Asusin analüüsima prokuratuuri tegevust joobes juhtimisega seotud karistuspoliitika kujundamisel ja avastasin kolm peamist tõsiasja:
-
Kuigi joobes juhtimine oli esinemissageduselt kolmas kuriteoliik, puudus Eestis selle osas ühtne kontrollitud karistuspoliitika.
-
Karistusseadustikus kehtestatud täiendavaid võimalusi sõltuvuskurjategijate ohjamiseks rakendati harva (kohustus mitte tarvitada alkoholi; kohustus alluda ettenähtud ravile, kui isik on sellele nõusoleku andnud; kohustus osaleda sotsiaalprogrammis). Kui neid rakendati, oli nende kohustuste kontroll puudulik.
-
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri tööpiirkonnas olid joobes juhtimise eest mõistetavad karistused üldjuhul mannetud (3 kuud tingimisi vangistust + 3 kuud juhtimisõiguse peatamist).
Nende kolme järelduseni jõudmise ajal lugesin erinevatest meediakanalitest justiitsministeeriumi plaanist seadusemuudatusega roolijoodikutele mõistetavaid karistusi karmistada. Selle valguses otsustasime Lõuna ringkonnas mainitud karistuspraktikat omal käel muuta.
Karistuste karmistamine
Esimeseks silmnähtavaks sammuks oli joobes juhtimise eest kehtiva karistusega kahtlustatavate vahistamise taotlemine kohtult. Olukorda raskendas tõik, et need inimesed olid kahtlustatavatena kinni peetud, üle kuulatud ja seejärel vabastatud, kuna põhjust nende kinnihoidmiseks varasema praktika kohaselt ei olnud.
Kuigi selline prokuratuuri tegevus tekitas kaitsjates hämmeldust ja huvi pidada õigusvaidlusi vahistamistaotluste seaduslikkuse üle, vaibus see peagi. Nii Tartu maakohus kui ka ringkonnakohus nõustusid vahistamistaotlustes toodud argumentidega ja võtsid joobes juhtimise eest kehtiva karistusega kahtlustatavad vahi alla. Kuue kuuga, 2015. aasta septembrist järgmise aasta märtsini, vahistasime ja kõrvaldasime nii Tartu maakonnas liiklusest ligi 30 sellist joobes juhti. Samal ajal juhtis prokuratuur uuele praktikale tähelepanu ka ajakirjanduses.
See praktika jätkus Lõuna ringkonnas vahelduva eduga kuni 2016. aasta oktoobrini. Samal ajal käivitas Lõuna prefektuur koostöös liikluspsühholoogi Gunnar Meinhardiga sotsiaalprogrammi, mis oli mõeldud isikutele, kes olid esmakordselt tabatud autoroolist väärteojoobes. Need juhid said edaspidi valida – saada karistada või läbida sotsiaalprogramm, kus tuletatakse juhtidele meelde alkoholijoobes juhtimise ohtlikkust nii juhile endale kui ka kaasliiklejatele. Osaleja kandis kõik programmi kulud ise ja kulutas selles osalemisele viis laupäeva.
2016. aasta augustis, aasta pärast Randy õnnetust oli hea meel tõdeda, et Tartumaal oli joobes juhtimiste osas toimumas oluline muutus. Teiste Eesti piirkondadega võrreldes oli roolijoodikute tabamisprotsent selgelt langustrendis.
Ühtlasi saabus politseist tagasiside, et oluliselt hakkas kasvama roolijoodikute tabamine kaasliiklejate vihjete abil. Kuna kasv oli märkimisväärne, hakkas Lõuna prefektuur vastavat statistikat fikseerima – varem selleks põhjust ei olnud. Pea iga neljas joobes juht tabati 2016. aastal tänu tähelepanelikele kaasliiklejatele.
Töö käigus jõudis ka minuni joobes juhtidelt tagasisidet, et neil tuleb oma harjumusi muutma hakata – nimelt olid nad ajalehtedest karmistuvate karistuste kohta lugenud ja minu kui prokuröri manitsussõnu telerist kuulnud.
Veenmaks oma kolleege karistuspoliitika muutmise vajaduses ja et isegi täpsemalt aru saada, millised tegurid Tartumaal joobes juhtide vähenemisele viisid, pakkusin 2016. aasta sügisel Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale magistritöö teema roolijoodikute karistusõiguslikest mõjutusvahenditest.
2017. aasta suvel kaitseski tänane hea kolleeg, Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Ken Kiudorf magistritöö teemal „Korduvkurjategijatele mõistetavate karmimate karistuste mõju kuritegevusele karistusseadustiku § 424 näitel Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja tööpiirkonnas“. Töös analüüsis autor Tartu, Võru ja Kuressaare kohtumaja joobes juhtimisi puudutavaid kohtulahendeid 2015. ja 2016. aasta esimese kahe kuu vältel – kokku ligikaudu 600 kohtulahendit. Tööst joonistusid välja erinevused kohtumajade tööpiirkondades joobes juhtimise käsitlemisel. Samuti oli töö tulemustes näha selget seost prokuratuuri kujundatud karistuspoliitika ja joobes juhtimise esinemissageduse vahel.
Korduvuse ennetamine
2016. aasta sügisel tegi justiitsministeerium mulle ettepaneku viia Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Tartu kohtumaja tööpiirkonnas läbi pilootprogramm, mille eesmärk oleks tegeleda joobes juhtimisele reageerimise kõrval ka selle nähtuse põhjustega. Ettepaneku kohaselt oleks esmakordselt mootorsõiduki juhtimiselt tabatud isikuid võimalik mitte karistada ja pakkuda neile võimalust tegeleda oma alkoholisõltuvusega. See tähendas oportuniteedi võimaldamist, mis seni oli ka Riigi peaprokuröri juhise kohaselt olnud nendes kuritegudes välistatud.
Mäletan oma ehtsat prokurörilikku reaktsiooni – kindel ei! Ma olin nimelt liialt lähedalt näinud viimaste aastate võrdlemisi kaootilist ja mannetut karistuspoliitikat joobes juhtide karistamisel. Sestap kartsin eelkõige kaotada seda edu, mille olime karistuste karmistamisega Tartu maakonnas saavutanud.
Ministeerium ei jätnud aga jonni. Nad viisid mind kokku liikluspsühholoog Gunnar Meinhardiga, kes selgitas mulle üksikasjalikult teiste arenenud riikide kogemust ja enda praktikat Lõuna prefektuuris alkoholi piirmäära ületanud isikutega töötamisel. Sealt liikus arutelu Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtkonnani, mille peale otsustati vastav pilootprogramm ikkagi käivitada.
Seega alustasimegi Lõuna ringkonnas pilootprogrammiga, mille raames pakkusime kriminaalses joobes mootorsõiduki roolist tabatud juhtidele võimalust vabaneda karistusest tingimusel, et isik pöördub tervishoiuasutusse oma alkoholitarvitamise häire kindlakstegemiseks ja selle olemasolul kohustub ta arstide poolt ettenähtud ravile alluma. Samuti kohustus programmis osaleja läbima MTÜ Eesti Liikluskäitumise Arenduskeskuse sotsiaalprogrammi „Alkoholi piirmäära ületanud mootorsõidukijuhtide rehabilitatsiooniprogramm“. Lisaks pidi programmis osaleja tasuma kõik kaasnevad kulud.
Uue pilootprogrammiga paralleelselt oli eesmärk säilitada Tartumaal keskmisest rangem karistuspoliitika korduvkurjategijate suhtes.
Oodatust suurem ravivajadus
Ühe aastaga, 2017. aasta oktoobrini osales ühel või teisel moel pilootprogrammis üle 130 inimese. Statistika oli kohe alguses kõnekas – esimesest 20 programmi suunatud autojuhist 18 tunnistati arstliku läbivaatuse käigus alkoholi kuritarvitajateks või sõltlasteks. Seega vajasid nad arstide hinnangul meditsiinilist sekkumist alkoholi tarvitamise häire kontrolli all hoidmiseks. Selline tulemus üllatas nii justiitsministeeriumit kui ka prokuratuuri, sest mainitud suhtarv jäi üldjoontes samaks ka ülejäänud programmis osalejate puhul.
Möödunud aasta oktoobris hakkasime tegema esimesi kokkuvõtteid pilootprogrammist ja olime sunnitud tõdema, et endisel kujul ei ole selline programm jätkusuutlik. Peamine kitsaskoht oli siinkohal meditsiinisüsteemi vähene ressurss. Alustatud pilootprogramm toetus suuresti Tervise Arengu Instituudi rahastatud programmile „Kainem ja Tervem Eesti“, mille raames pakkusid kuni käesoleva aasta märtsini viis haiglat üle Eesti alkoholi tarvitamisest tulenevat tasuta sõltuvusravi. Seda projekti TAI jätkab. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri pilootprogramm toetus ja toetub edaspidigi SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliinikule.
Vaatamata sellele, et SA TÜK Psühhiaatriakliinik on teiste Eesti haiglatega võrreldes meditsiinipersonaliga paremini kaetud ja omab vajalikku kogemust sõltuvushäirete ravimisel, tekkisid ka neil programmiga omad kitsaskohad, mis olid seotud peamiselt ressursinappuse ja arstide eetiliste dilemmadega. Seetõttu teatas ka SA TÜK Psühhiaatriakliinik möödunud aasta oktoobris, et ei soovi pilootprogrammis osaleda.
Pärast edukaid läbirääkimisi ja mõningaid kompromisse jätkub pilootprogramm alates 2018. aasta 1. märtsist ning laieneb üle Eesti. Lõuna-Eestis tehakse koostööd SA TÜK Psühhiaatriakliiniku, AS Lõuna-Eesti Võru Haigla ja SA Viljandi Haiglaga.
Et tagada Tartu kohtumaja tööpiirkonnas ühtsetele põhimõtetele tuginev joobes juhtide menetlemine, muutis Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtkond seni kehtinud tööjaotuskava. Juba jõustunud muudatuse kohaselt tegelevad Tartu kohtumaja tööpiirkonnas joobes juhtimise kriminaalasjadega kaks spetsialiseerunud prokuröri – põhiraskust selles töös kannab abiprokurör Jüri Vissak. Kui aga keegi soovib oma kuriteo tehiolude üle riigiga üldmenetluses vaielda, astub kohtusse siinse artikli autor.
Meie piirkonna juhtivprokurör andis mulle ülesande võtta selle aasta lõpuks kasutusele ühtne joobes juhtide karistuspoliitika kogu Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vastutusalas – Tartu-, Võru-, Valga-, Viljandi- ja Jõgevamaal. Kuidas see õnnestub, seda näitab aeg. Randy nelja hukkunuga liiklusõnnetuse traagilisest päevast on möödas üle kolme aasta. Selle ajaga on tabatud roolijoodikute arv Tartumaal vähenenud kolmandiku võrra ja uut niivõrd traagiliste tagajärgedega liiklusõnnetust pole enam juhtunud. Hoiame pöialt ja anname üheskoos oma panuse, et see trend jääks püsima.
Tulevikuootus
Alates 2017. aasta 1. novembrist kehtib Eestis regulatsioon, mis võimaldab paadunud roolijoodiku suhtes rakendada alkokeeldu, kasutades kontrollvahendina isiku suhtes keelu täitmist kontrollivat elektroonilist seadet ehk nii-öelda alkolukku. Reaalne olukord Eestis on hetkel siiski selline, et kriminaalhooldusametnikel ei ole hetkel võimekust kontrollida isikute alkokeelust kinnipidamist. Samuti ei ole nende kasutuses korduvalt justiitsministeeriumi poolt lubatud alkovõrusid, millega oleks võimalik kontrollida ravile mitte alluvaid isikuid. Loodame, et see olukord on siiski käesoleva aasta lõpuks lahenemas, nii nagu ministeerium seda lubanud on.
Toomas Liiva
Lõuna RP ringkonnaprokurör