Oli aeg, mil toimikusse pandi nii horoskoop kui rahatähtede koopiad

Eesti kriminaalmenetluse minevikust räägivad riigiprokurörid Dilaila Nahkur-Tammiksaar ja Andres Ülviste.

Nahkur-Tammiksaar töötab prokurörina 1991. aastast, Üliviste aga juba aastast 1989. Ehk nad alustasid oma tööd juba siis, kui mõned nooremad kolleegid ei olnud veel sündinudki.

 

Kui peaksite praegust tööd selgitama 1991. aasta prokurörile, siis mis oleks kõige suurem erinevus?

Ülviste: Kohtueelse menetluse järelevalvet teostas toona üks prokurör. Kohtusse läks teine prokurör. Ringkonnakohtus oli kolmas prokurör ja riigikohtusse läks neljas.

Hiljem öeldi, et see ei ole ratsionaalne. Kõik nad pidid ju endale materjali selgeks tegema. Aga sellel süsteemil oli üks suur pluss: värske pilk. Vaatas üks, vaatas teine, vaatas kolmas ja vaatas neljas – ja nad kõik pidid süvenema. Mõned kohtunikud hoiatasid süsteemi muutudes kohe, et kaob ära see värske pilk. Et asemele tuleb silmaklappide-põhine vaade: „Mina sellega alustasin ja lähen lõpuni“.

Nahkur-Tammiksaar: Praegu tean ma asja algusest peale. Aga jälitust nägin ma esimest korda alles 2004. aastal. Enne seda ei teadnud sellest mitte midagi isegi uurijad, sest olid eraldi jälitajad.

Ma ei tea, kas see oli riigisaladus, aga mitte kunagi meile mitte midagi ei näidatud. Toimikus ei olnud midagi näha, aga kahtlustatav tunnistas järsku kõik üles. See oli tollal tavaline. Ja kui hakkasin noore prokurörina uurima, et siin ei olnud ju ühtegi tõendit, miks ta üles tunnistas, siis sosistati (salapäraselt): „Jälitajad“.

Siis me ei näinud, kuidas eeltöö käib. Täna teab prokurör kõike algusest peale. Me ju kaalume seda, kas me üldse asja alustame. Ja kui alustame, siis mida me teeme. Kui prokurör ütleb, et ma ei tea, mis tehtud on, siis tekib küsimus, et kuidas sa seda menetlust juhid, kui sa midagi ei tea?

Ülviste: Aga prokurör võis öelda uurija töö kohta: „See ei meeldi mulle“ ja ma ei toeta seda.

 

Mis siis sai?

Nahkur-Tammiksaar: Saatsime täiendavale uurimisele tagasi.

 

Kui tihti seda juhtus?

Nahkur-Tammiksaar: Kui mina alustasin, oli meil veel miilits, nemad olid toona elukutselised. Kui loodi politsei, oli vaja paratamatult suurem osa inimesi välja vahetada, kuid nii radikaalne muudatus tähendas, et ka menetluskvaliteet langes kolinal. Algul tuli iga teine asi tagasi saata.

Uurijaid võeti tänavalt – oli kodakondsuseta, eesti keelt mitte oskavaid inimesi. Kui küsisime, et kus te eile töötasite, siis öeldi näiteks: „Kadaka turul müüsin kilusid mitu aastat, nüüd otsustasin hakata politseiuurijaks.“ Kõik olid loomulikult hasardis ja oli põnev. Aga protokollide vormistamine ja muu oli raske. Tuli kogemusi omandada.

Iga aastaga läksid asjad aga paremaks. Eriti kui sisekaitseakadeemiast hakkas uurijaid tulema, hakkas kvaliteet tõusma.

Täna teab prokurör kõike algusest peale. Me ju kaalume seda, kas me üldse asja alustame. Ja kui alustame, siis mida me teeme. Kui prokurör ütleb, et ma ei tea, mis tehtud on, siis tekib küsimus, et kuidas sa seda menetlust juhid, kui sa midagi ei tea?

Ülviste: Tolle aja prokurörile oleks üllatuseks, et eeluurimise tähtaega enam ei ole. Tollal oli tähtaeg kaks kuud.

Mõte oli selles, et iga kahe kuu tagant oli olukord prokuratuuri kontrolli all. Luba sai küll pikendada. Tegelikult ei olnud võimalustki, et sa ei pikenda. Aga sa lugesid sõnad peale, et uuri korralikult ja tee ruttu!

Ükskord aastaid tagasi tuli üks menetleja minu juurde luba pikendama ja ma ütlesin, et viimast korda pikendan, rohkem mitte. Ta ohkas, et mis nüüd juhtub? Ütlesin talle, et ei tasu muretseda, sest seadus muutus – tähtaeg kadus ära.

Nahkur-Tammiksaar: 2000. aastal läks mul ülemus ootamatult ära ja ma pidin aasta otsa teda asendama ning menetlusi pikendama.

Ma olin kuskilt õppinud, et allkiri peab olema loetav ja kirjutasin Nahkur ilusti välja. Aga kui paned sada allkirja, siis läheb käsi krampi. Õhtuks oli tunne, et käsi enam ei liigu.

Hiljem tulid nimetemplid.

 

Kas uurimine oli tollal primitiivsem kui praegu?

Nahkur-Tammiksaar: Ei ütleks.

Ülviste: Aeg oli teine, aga kvaliteet ei olnud kehvem.

 

Mis siis hästi toimis?

Nahkur-Tammiksaar: Ülekuulamised olid head, sest muud infot ei olnud – sa pidid info toimikust saama.

Ülviste: Siis ei olnud mammut-asju, millest jõud üle ei käi. Need Tallinna Sadama-laadsed asjad on tekkinud viimase 15 aasta jooksul.

Minul oli omal ajal suurim (sarimõrvar Juri) Ustimenko asi – kümme köidet. Täiesti piisav.

50-60 köitega asju nägin esimest korda alles Assar Pauluse asjas.

Nahkur-Tammiksaar: Mul oli Lasnamäe varguste asjas 150 episoodi ja seal oli köiteid kõvasti.

Aga toimikud olid tollal õhemad ja kompaktsemad.

 

Mõttetut tööd oli siis vähem?

Nahkur-Tammiksaar: Pahna ei olnud. See hakkas hiljem tulema. Toona piisas faktist ja seda tõendavast tõendist, kuid täna tuleb kohtus näidata ka kuidas tõendini on jõutud. Seetõttu oleme jõudnud olukorda, kus toimikud on hakanud paisuma ja sisaldavad materjale, mis asja sisulise tõendamise vaatest midagi erilist juurde ei anna.

Ülviste: Prokuratuuri üks suuremaid vaenlasi on arvuti ja copy-paste – dokumendid lähevad aina pikemaks. Teha väike kokkuvõte, nõuab aega ja tahet.

Nahkur-Tammiksaar: Printer oli see süüdlane, miks 2000. aastate alguses hakkasid toimikud paisuma. Kui on liiklusavarii, siis pannakse terve liiklusseadus toimikusse.

Minu „parim“ juhtum oli üheksakümnendate lõpus selline, kui uurijal hakkas kahtlustatavast kahju ja ta pani toimikusse isegi horoskoobi kahtlustatava kohta, mis oli loomulikult positiivne. Ta oli selle riigi raha eest tellinud – ja raamatupidamine lasi selle läbi.

Uurija ei uskunud süüd, kuigi röövimine oli tõendatud. Tänapäeval lastaks selline uurija lahti ja pandaks vangi riigi raha raiskamise eest.

Ülviste: Mõttetut tööd on tehtud ka hiljem. Kui tegelesin narkojärelevalvega, tuli politseisse üks praktikant, praegune kogenud uurija. Tema pandi esimesel tööpäeval tegema koopiaid paarisajast tuhandest kroonist, mis oli läbiotsimisel ära võetud.

Ja siis toodi asi mulle. Ma ütlesin, et pidi olema ju viis köidet, aga nüüd on kuus. Ja kuulsin, et kuuendas on rahatähed. Ütlesin: „Jumala eest, lõpetage ära! Selle köite viskame kohe minema!“

See on elu, elu ise.

 

Millised olid kõige suuremad raskused, kui mindi üle nõuka süsteemilt Eesti omale?

Nahkur-Tammiksaar: Personalivahetus oli kõige raskem. Asi ei olnud mitte ainult seaduste tundmises, vaid ka näiteks, kuidas sündmuskoha vaatlusprotokolli teha. Korterivarguse puhul oli kirjas, et hakkame uksest sisse minema, siis on tuba ja siis siin on vist olnud televiisor laua peal. Kui pärast küsisin, et kust te seda võtate, siis öeldi, et tolmujälgede järgi.

Siis ei olnud ju fotosid veel.

Millal fotod tulid?

Nahkur-Tammiksaar: Eks neid oli kogu aeg. Tapmisasjades alati. Varguste puhul mitte.

Aga pärast 2000. aastat algas vastupidine. Nüüd võitleme sellega. Just vaatasin ühte toimikut, sada lehekülge oli fototabeleid. No miks?

Ülviste: Varem oli materjale vähem ja neid kulutati ratsionaalsemalt.

 

Ühel hetkel meenutas elu metsikut läänt.

Nahkur-Tammiksaar: See oli aeg, kui kuritegevus väga kiiresti tõusis. Uurimine ei jõudnud järgi. Minu arust me tegelesime ainult tapmiste, vägistamiste ja röövimistega. Kõik muu seisis. Nendega ei tegeletud. Vähemalt Tallinnas.

Mul oli tollal kümme uurijat ja aasta lõpuks olid neist pooled vangi pandud ja joomise eest lahti lastud. Läksin ülemuse juurde ja ütlesin, et allesjäänud ei jõua kõike tööd ära teha. Ja tema küsis, et mis siis juhtus.

Ütlesin, et näe, järjest pannakse neid vangi.

Ülviste: 1991. aastal kõrvaldas üks uurija toimiku. Lõpuks leiti pooljuhuslikult üles – oi, toimik on siin seisnud paar aastat! Uurija arvas, et kui tema peidab ära, siis keegi ei leiagi üles.

 

Mille eest neid vangi pandi?

Nahkur-Tammiksaar: Ikka altkäemaks. Kui mul jäi lõpuks kaks uurijat, siis pandi ka neist üks vangi, sest ta oli kasiinosõltlane ja vajas raha.

 

Kui palju prokuröre üritati ähvardada?

Nahkur-Tammiksaar: Oli karm aeg, aga ei ähvardatud. Sain vaid ühe kirja vanglast: „Sa ikka veel töötad!“

Ülviste: Ja ega need ähvardused ei oleks mõjunud.

 

Ehk siis aktsepteeriti, et prokuröriga ei tasu jamada?

Nahkur-Tammiksaar: See on vist osa nende aukoodeksist – et prokurörid ja kohtunikud teevad õiget asja.

Ülviste: Eks oleneb prokurörist.

Nahkur-Tammiksaar: Sa ei tohi prokurörina mitte kunagi lubada midagi, mida sa täita ei saa. Kurjategijad on sageli palju teravama õiglustundega kui paljud teised. Ka meie.

Ülviste: Politseinikud on rääkinud, et nad on kuulnud pealt, kuidas räägiti, et selles asjas on nii loll prokurör, et ta ei võta isegi raha.

Nahkur-Tammiksaar: Kannatanud olid küll ohus. Hüppasid järjest alt ära. Sa ei teadnud kunagi, mis kohtus toimub. Seal võisid kuulda, et „Ei, mitte midagi ei ole olnud, ei mäleta! On valesti kirja pandud.“

Ülviste: Kohtunikel ja prokuröridel oli tookord Lasnamäel oma elumaja. Need olid tööandja eluruumid. Toonane peaprokurör, kadunud Indrek Meelak, ajas selle välja. See oli ainus kord, kui me saime korteri. Seal oleks piisanud ühest pommist…

 

Kui palju räägiti, et uurijad peksavad?

Ülviste: Mitte uurijad, vaid krimka jälitus! Seda ikka räägiti.

Nahkur-Tammiksaar: Iga teine kaebus oli sellega seotud.

Ülviste: Mõni jälituse mees oligi kohtu all. Radika külge käeraudadega panemine – radikas on kuum. Ja nii edasi. Piinamine vajus minevikku koos nõuka ajaga. See küll kandus mõnda aega edasi, sest nõuka aja inimesed olid juurdunud süsteemi. Aga see põlvkond on läinud.

Nahkur-Tammiksaar: Ma ei tea, et praegu oleks keegi selle üle kaevanud. See on väga suur muutus.

 

Isikuandmeid tollal ei kaitstud.

Nahkur-Tammiksaar: Ei. See tuli järk-järgult. Kui kohtulahendite register läks avalikuks, siis olid seal inimeste nimed ja aadressid sees. Lõpuks hakkasid inimesed kaebama. Isegi vanglast tuli kaebus, et mulle pandi hüüdnimi Knigoljub ehk Raamatusõber ja ma saan muudkui peksa. Selgus, et vangid lugesid kohtuotsuseid ja said teada, et ta oli Mustamäe korterist kaks raamatut varastanud. Ahhaa – ta on intelligent ja selle eest tuleb ju peksa anda.

 

Kuidas mõjutas teie tööd see, kui nõukaaegne inkvisitsiooniline kohus asendus võistleva protsessiga?

Nahkur-Tammiksaar: Mõjutas ikka. Aga veel rohkem mõjutas riigikohtu lahend, et eeluurimisel antud ütlusi ei saa enam arvestada. See mõjutas täielikult!

Ülviste: Siis ei lugenud enam isegi puhtsüdamlik ülestunnistus. See oli ju olnud tõend number üks, tõendite kuninganna! Kui see oli olemas, siis muud ei olnud vajagi. Ma olen olnud istungil, kus arutati politseiniku tapmist. Inimene oli kirjutanud puhtsüdamliku ülestunnistuse, et jah, mina lasin ta püssiga maha. Aga ta lasti maha hoopis revolvrist, mitte püssist.

Nahkur-Tammiksaar: Ma arvan, et minu kunagistest tapjatest oleks täna pooled õigeks mõistetud, sest põhiliseks tõendiks olid nende endi eeluurimisel antud ütlused. Aga ma olin alati väga skeptiline puhtsüdamlike ülestunnistuste suhtes.

Ülviste: Võib ju öelda, et kui ülestunnistus oli süüdimõistmise alus, siis oleks eitamine pidanud olema õigeksmõistmise alus. Aga ei olnud.

 

Kas inkvisitsioonilises kohtus pidi prokurör üldse käima?

Nahkur-Tammiksaar: Üheksakümnendatel käiski prokuratuur Tallinnas ainult kolmekümnel protsendil asjadest kohtus. Kriminaalprotsessi koodeksis öeldi, et kohtusse peab minema siis, kui prokurör peab osavõttu vajalikuks. Ja me olime nutikad – tõlgendasime seda noorte inimestena nii, et kuna meil on palju tööd ja vähe palka, siis kirjutasime igal pool, et me ei soovi istungust osa võtta. See läks ilusti läbi ja kohus meid kohale ei kutsunud. Enamus asju istuti Tallinna linnakohtus ilma prokurörita.

Ja kui mõnikord oli põnev asi ja ma otsustasin minna, siis küsis kohtunik, et mis te siia tulite, kas olete sugulane või? Ma ütlesin, et ei, ma olen riiklik süüdistaja! Kohtunik oli pahur, et ta oleks kiiremini saanud, aga te hakkate nüüd küsima.

 

Kui palju räägiti siis põhiõigustest?

Ülviste: Oluline oli tõde välja selgitada.

Nahkur-Tammiksaar: Meile hakkasid mõju avaldama Euroopa Inimõiguste lahendid. Näiteks varem ei olnud hüvituste maksmist. Mis siis, et istusid aasta otsa kinni, midagi sa ei saa! Vabadus on sinu hind!

Ülviste: Inimesele öeldi, et olge õnnelik, et pääsesite! Riik oli nii vaene, et ei jaksanudki maksta.

 

Ühel hetkel saite arvutid ja interneti.

Nahkur-Tammiksaar: Mina sain esimese tööarvuti 1995. aastal. See seisis kabineti nurgas neli kuud. Kolleeg Lea Pähkliga ei julgenud me seda isegi sisse lülitada, sest ülemus, kes selle tõi, ütles, et kes ära lõhub, maksab 30 000 krooni. Me elasime selle mõttega, et appi, kui ma selle ära lõhun, siis kust ma selle raha võtan?

Aga siis tuli teha ülikooli lõputööd ja uued nõuded ütlesid, et seda tuleb teha arvutiga. Siis pidin arvuti sisse lülitama.

Ülviste: Ma töötasin Paides. Kui 1994. aastal Tallinna tulin, siis oli siin üks arvuti. Üks prokurör mängis selles kaarte, aga mina arvutit ei puutunud, isegi ei vaadanudki seda, kahtlane värk.

Nahkur-Tammiksaar: Varem pidime trükimasinal trükkima ja kui poole lehe peal viga sisse tuli, alustasid uuesti. Aga trükimasinaga tegid üheleheküljelise määruse. Nüüd aga on mugav ja määrused alla viie lehekülje ei ole.

 

Kas privaatsuse teema oli ka päevakorral?

Ülviste: Et kõiki jälitatakse? Mina olen öelnud, et abielumehena oleksin õnnelik, kui vähemalt keegigi mind kuulaks. Aga tegelikult ju ei ole nii, et me suvaliselt inimesi jälitame. See inimene peab olema ikka väga tugevalt seaduse hammasrataste vahele jäänud. Jälitamine on muidugi läinud mugavamaks. Vanasti ostis jälitaja bussipileti ja sõitis teise Eesti otsa, et kohtuda oma agendiga. Nüüd aga läheb politseimaja keldrisse, paneb klapid pähe ja kuulab, mida räägitakse. See on mugavam, aga kuidas see kvaliteedile mõjub? Kurjategijad teavad seda ja kasutavad asju, mida ei saa pealt kuulata.

Nahkur-Tammiksaar: Aga ka politsei on läinud nutikamaks. Ja seetõttu on meil turvalisem. Vanasti tegelesime joodikute ja narkomaanidega. Organiseeritud kuritegevuse liikmed tulid tänaval vastu ja ütlesid tere, sest keegi neid ei puutunud.

Ülviste: Prokurör roll on politsei töö tasakaalustamine ja nende toimingute õiguspärasuse kontrollimine. Vahel nad tahaksid igasuguseid asju teha ja keegi peab ütlema, et kas see on õiguspärane või mitte. Meie jaoks on seaduse järgmine kõige tähtsam, sest me ei tohi laskuda samale tasemele nagu kurjategijad. Politsei soovib mõistetavalt teha asja lahendamiseks kõik endast oleneva, aga prokurör peab kohtus tõendama ka toimingute seaduslikkust.

 

Kui palju taheti provotseerida?

Ülviste: Kohtus on palju vaieldud, et kus on piir matkimise ja provotseerimise vahel. Isikul peab ikka tahtlus olema, siis saame matkida. Muidu oleks lihtsalt proovimine. Näiteks kümmekond aastat tagasi läks erariietes politseinik noorte peole, sest seal müüdavat narkotsi. Ta kordas muudkui: „Tahan osta!“ Lõpuks saigi. See oli provotseerimine.

 

Kuritegevus on läinud rahvusvaheliseks.

Ülviste: Narkokaubandus on eriti rahvusvaheline. Ja kui seal paneb üks telefonikõne suure lasti liikuma, siis peaks ju õiguskaitseorganitel piisama ka ühest kõnest, et last kinni peetaks. Aga ei piisa. Bürokraatiat on oi kui palju: õigusabitaotlused ja muud särgid-värgid. Me peame tegema sada imet, et seda laadungit kinni püüda.

Nahkur-Tammiksaar: Meil on õiguslikke probleeme. Näiteks Soomele ei meeldi, kui ma helistan eestlasest tunnistajale, kes on Soomes ehitamas. Et ma peaksin enne Soome riiki teavitama ja küsima, et kas ma võin ikka helistada, sest see on nende territoorium ja seal toimingute tegemiseks on vaja luba. Ja lõpuks ütled helistades tunnistajale, et ärge öelge, kus te olete, teeme selle toimingu ära!

Ülviste: Kui kunagi tuli Hollandist rekaga narkolaadung läbi erinevate riikide, siis pidime kõigi nende riikide käest luba küsima. Ja kui meie jaoks on mõni narkokogus suur, korralik ports, siis mõne riigi jaoks on see olematu. Kui räägime hispaanlastega viiest kilost hašišist, siis ütlevad need, et see ei ole midagi, see on väärtegu. Seal pakuti kunagi isegi kohtunike seminaril, et ega te hašši ei taha osta?

 

Miks on praegu tapmisi palju vähem kui taasiseseisvumise ajal?

Nahkur-Tammiksaar: Elu on paremaks läinud. Toona ju teadsid ohtlikke kohti. Näiteks Vilde tee 38 ühiselamu oli selline. Tekkis tahtmine küsida inimestelt, et kas te elate siin? Kui elate, siis parem kolige minema, sest muidu tapetakse teid.

Ülviste: Paides, mis oli väike koht, oli tapmisi võrdlemisi palju. Näiteks metsavaht läks metsa, nägi soolaukas tossusid. Täitsa kenad, kõlbavad kanda. Võtab tossudest – ja mees ka küljes! Ehk laip visati laukasse ja tossud tõusid vee peale. Naljatasime: „Ostke neid tosse – leitakse vähemalt laip üles.“

Nahkur-Tammiksaar: Kui alustasin 1991. aastal, oli uurija käinud sündmuskohal ja vaadanud, et midagi siit ei tule. Et alkohoolik jõi end surnuks. Mul soovitati ära oodata ekspertiisiakt. Ootasin kolm päeva ja siis helistasin eksperdile, et kas võin akti järgi tulla. „No tulge!“ Läksin büroosse ja küsisin, et kas saan siis sellele joodikule mittealustamise määruse ära teha. „Mis joodik? Kirvest ei tahagi kaasa võtta?“ – „Mis kirves? Mulle öeldi, et alkoholimürgitus.“ Selgus, et kirves oli mehe seljas, aga mees lamas selili, patrull ei märganud seda, alles ekspertiisis keerati ta ümber ja tuli välja, et see oli tapmine.

 

Kuidas on kriminaalmenetlus taasiseseisvumise ajal jooksul muutunud? On ta tõhusam? Õiglasem?

Ülviste: Õiglasemaks kindlasti, aga ka ebatõhusamaks.

Nahkur-Tammiksaar: Ja keerulisemaks.

Ülviste: Inimeste süüdi mõistmine peabki olema raske.

Nahkur-Tammiksaar: Kui olin viis aastat töötanud, siis tahtsin prokuratuurist ära minna. Mind häiris see, et ma ei saanud aru, kuidas tõendid tekkisid. Kas nad peksti välja? Või osteti kaastöötajaid ära ja nad rääkisid mida vaja? Kindlasti oli seal kõike. Teiseks painas mind karistusõigus. Praegu on nunnutamine. Tollal aga oli isegi poole hamburgeri röövimise eest ette nähtud kuus aastat reaalset vanglakaristust. Ma ei teadnud, kuhu oma silmi peita! Ja pärast tuleb kohtunik ja küsib, et ega sa ei kaeba, kui ma annan talle alla alammäära, panen kolm aastat, sest pool hamburgerit jäi ikkagi alles.