Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine: kas Eestile täiesti võõras?
Konfiskeerimine tähendab kuritegeliku vara kohtulikku riigi omandisse kandmist. Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine aga ei eelda selleks kriminaalasjas tehtud süüdimõistvat otsust. Eesti õiguses on juba teatavad võimalused süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimiseks, kuid selle võimaluse laiendamise poliitilised ja õiguslikud arutelud seisavad veel ees.
Kriminaalmenetluses ja korrakaitsemenetluses saab konfiskeerida näiteks kanepiseemned, retseptiravimid või võtta ära jahipüss, sõltumata süüdimõistvast otsusest, kui nende omamiseks vastav luba puudub.[1]
Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise aluste laiendamine ei ole üksnes teoreetiline arutelu. See kohustus tuleb Eestile eelkõige Euroopa Liidu uuest kriminaaltulu tuvastamise ja konfiskeerimise direktiivist, mis sätestab süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise miinimumnõuded, kui süüdimõistvat otsust pole võimalik teha kahtlustatava või süüdistatava haiguse, menetlusest kõrvalehoidumise või surma tõttu.
Halduskohtumenetluses on võimalik konfiskeerida süüdimõistva kohtuotsuseta rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusega vara[2]. Tõsi, möödunud aasta kohtupraktikat[3] arvestades üpris piiratud juhtudel. Nagu Riigikohus välja tõi, on rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses nimetatud meetme kohaldamine sisuliselt välistatud neil juhtudel, kui rahapesu eelkuriteo ja rahapesu toimepanija langevad kokku. Seda põhjusel, et selle meetme järgi on halduskonfiskeerimine võimalik vaid juhul[4], kui vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha[5]. Kui RAB-i ja prokuratuuri tulemuslik uurimine viib tegeliku kasusaaja kindlakstegemiseni, kuid kriminaalmenetlus siiski näiteks tõendamisraskuste tõttu lõpetatakse, on halduskonfiskeerimine välistatud. Äraspidiselt võib aga halduskonfiskeerimise võimalus säilida, kui tegeliku kasusaaja väljaselgitamisel nii head tööd ei tehta.
Seaduse muutmise taganttõukajad
Kuna võimalused on ahtad, tunnevad kriminaalasjade menetlejad – eelkõige prokuratuur ja uurimisasutused, kuid toetust on väljendanud ka kohtud – jätkuvalt puudust praktikas toimivast meetmest, mis võimaldaks ilma süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerida kriminaaltulu, aga ka näiteks rahapesu vahetu objekti või salakauba vedamiseks kasutatud kaubiku, kui kriminaalmenetlus tõendamisraskuste tõttu ebaõnnestub.
Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise aluste laiendamine ei ole üksnes teoreetiline arutelu. See kohustus tuleb Eestile eelkõige Euroopa Liidu uuest kriminaaltulu tuvastamise ja konfiskeerimise direktiivist, mis sätestab süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise miinimumnõuded, kui süüdimõistvat otsust pole võimalik teha kahtlustatava või süüdistatava haiguse, menetlusest kõrvalehoidumise või surma tõttu. Konfiskeerimine peaks olema võimalik ka juhul, kui pärast kriminaalmenetluse alustamist on möödunud lühem kui 15-aastane kuriteo aegumistähtaeg.[6] Samuti peab olema võimalik võtta ilma süüdimõistmiseta ära seletamatu päritoluga vara – vähemalt juhtudel, kui see on seotud kuritegeliku ühenduse tegevuse raames toimepandud kuriteoga.[7] Kuna direktiiv tuleb üle võtta hiljemalt 2026. aasta novembriks, on vastavad seadusemuudatused vaja vastu võtta juba sel aastal.
Lisaks direktiivi kohustusele täienes möödunud aastal ka rahapesuvastase töögrupi (Financial Action Task Force ehk lühidalt FATF) standard, milles on varem soovituslik süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine muutunud kohustuslikuks.[8] Küll aga on endiselt standardi järgi vajalik, et vastav menetluskord peab olema kooskõlas riigisisese õiguse aluspõhimõtetega.
Milliseid kitsaskohti uue meetmega lahendame?
Täiuslikus maailmas peaksime lahendama kuriteo tunnuste ilmnemisel nii isiku süüküsimuse kui ka kuritegeliku varaga seotud küsimused. Iseäranis majandusliku iseloomuga kuritegude uurimisel tuleb aga praktikas siiski ette ületamatuid takistusi: alates isikute surmast kuni selleni, et üks kuriteoga seotud riik keeldub rahvusvahelisest koostööst või ei ole sellest riigist pärinevad tõendid lihtsalt usaldusväärsed. Seetõttu ongi mitmed riigid (nt Rootsi, UK, Itaalia) otsustanud, et ka sellisel juhul peab olema võimalik tagada, et kuritegevus ei tohi ära tasuda ega ebaausalt majandust mõjutada.
Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine on üldjuhul olemuselt in rem menetlus, mis tähendab, et seda meedet kasutatakse vara, mitte isiku suhtes. Sellise lähenemise eelis on, et tuleb tuvastada seos kuriteo ja vara vahel, mitte tõendada kuriteo toimepanemine väljaspool kõrvaldamata kahtlust nagu näeb ette kriminaalmenetluslik tõendamisstandard. Lävi, mille tõendatuks lugemisel saab vara riigi omandisse kanda on süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise süsteemi kujundada. Näiteks Rootsis 2024. aastal vastu võetud uue seaduse kohaselt piisab süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimiseks selgest tõenäosusest[9], mitte lihtsalt tõenäosusest või kahtlusest.
Juba kehtiva Eesti õiguse alusel on võimalik olukord, et kriminaalmenetlust ei alustata, aga kannatanu nõue rahuldatakse tsiviilkohtus ilma kedagi süüdi tunnistamata ja seda kriminaalmenetlusest leebema tõendamisstandardi järgi. Seega ei erine süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimisele kriminaalmenetlusest madalama tõendamisstandardi seadmine märkimisväärselt kehtiva õiguse põhimõtetest.
Millised on uue konfiskeerimismeetmega kaasnevad väljakutsed?
Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise korra loomisel on aga ka selged väljakutsed, mis seonduvad muu hulgas süütuse presumptsiooni, omandiõiguse kaitse ja ausa kohtumenetluse tagamisega.
Sõltumata sellest, milliseks kujunevad Eesti süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise võimalused tulevikus, ei kao seadusest mitte kuskile legaliteedipõhimõte. Selle kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud alustama ja toimetama kriminaalmenetlust. Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimist ei tohiks mitte mingil juhul kasutada olukorras, kus kriminaalmenetluse läbiviimine on võimalik ja õigustatud.
Võib ju väita, et in rem menetlus ehk menetlus vara suhtes saab eksisteerida üksnes paberil – kui ikkagi pärast kriminaalmenetluse lõpetamist vara konfiskeerida, on sellisel riigi tegevusel siiski isikut süüstav mõju. Kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) ei ole leidnud, et süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine oleks automaatselt vastuolus süütuse presumptsiooniga, on ta siiski märkinud, et kriminaalmenetluse lõpetamisele järgnevas konfiskeerimisotsuses on ülioluline valida õigeid sõnu. Otsuses ei tohi omistada isikule kuriteo toimepanemise süüd ega viidata, et süüküsimus tulnuks lahendada teisiti. Süütuse presumptsiooniga võib aga kooskõlas olla selline süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise otsus, mis viitab näiteks õigusvastasele teole või kuritegeliku tegevuse kahtlusele.[10]
Teine kriitiline aspekt on omandiõiguse kaitse tagamine. Igasugune konfiskeerimine, sh süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine on kooskõlas omandiõiguse kaitsega üksnes juhul, kui seda riivet õigustab muu põhiõiguse või põhiseadusliku väärtuse kaitsmise vajadus ning riive on eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne. Taaskord, ka seoses selle põhiõigusega on EIK märkinud, et süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine ei riku vaikimisi omandiõigust, kuid on rõhutanud selle kaitsel ausa menetluse olulisust. Erilist tähendusrikkust on kohus omistanud sellele, et puudutatud isik peab saama menetluses osaleda, otsust vaidlustada ja saama põhjendusi, mille alusel konfiskeerimisotsus tehakse.[11]
Mis saab edasi?
See oli üksnes väga lühike sissejuhatus süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise teemaderingi, millega seonduvad õiguslikud ja poliitilised arutelud ootavad Eestit veel sel aastal.
Selge on aga see, et sõltumata sellest, milliseks kujunevad Eesti süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise võimalused tulevikus, ei kao seadusest mitte kuskile legaliteedipõhimõte. Selle kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud alustama ja toimetama kriminaalmenetlust. Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimist ei tohiks mitte mingil juhul kasutada olukorras, kus kriminaalmenetluse läbiviimine on võimalik ja õigustatud.
[1] Karistusseadustiku § 83 lõigetes 4 ja 5 sätestatud vahendi, aine või eseme, mille omamiseks vajalik luba puudub, konfiskeerimine on kriminaalmenetluses võimalik ka ilma süüdimõistva kohtuotsuseta. Korrakaitseseaduse § 52 lg 1 p 3 järgi võib ka politsei võtta ära asja, mille omamiseks isikul luba ei ole ja selle § 53 lg 1 p 4 alusel maha müüa, kui asja ei ole võimalik õigustatud isikule tagastada.
[2] Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 57 lg 7 võimaldab kanda halduskohtu loa alusel vara riigi omandisse, kui ühe aasta jooksul pärast rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusega varale käsutuspiirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat kindlaks teha.
[3] Riigikohtu halduskolleegiumi määrused haldusasjades nr 3-23-2858/48 ja 3-24-1840/26.
[4] Täpsuse huvides olgu märgitud, et halduskonfiskeerimine on võimalik ka juhul, kui vara valdaja avaldab soovi varast loobuda, kuid arusaadavalt on sellised juhtumid praktikas väga erandlikud.
[5]Vt täpsemalt ka halduskolleegiumi kriitilist punkti: RKHK 3-23-2858/48, p 32.
[6] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1260, 24. aprill 2024, mis käsitleb kriminaaltulu tuvastamist ja konfiskeerimist, artikkel 15.
[7] Direktiivi 2024/1260 artikkel 16.
[8] FATF standardit on Eesti jaoks oluline silmas pidada, sest Euroopa Nõukogu juures tegutsev MONEYVAL teostab rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise meetmete üle järelevalvet, tuginedes rahvusvahelistele standarditele, millest autoriteetseimad on FATF-i juhised. MONEYVAL-i hinnang mõjutab otseselt Eesti finantssüsteemi usaldusväärsust ja stabiilsust – näiteks investeerimiskeskkonna atraktiivsust, sh riiki investeerimise riskimarginaali suurust ja ligipääsu rahvusvahelistele finantsturgudele.
[9] Rootsi kriminaalkoodeksi Brottsbalken 36. peatükk § 5: „Om det är klart mera sannolikt att egendom härrör från brottslig verksamhet än att så inte är fallet, ska egendomen förverkas (självständigt förverkande).“ Ingliskeelses masintõlkes: „If it is clearly more likely that the property originates from criminal activity than that it is not, the property must be confiscated (independent confiscation).“ Kättesaadav: Brottsbalk (1962:700) | Sveriges riksdag
[10] Nt EIK 19.12.2024 Episcopo ja Bassani vs. Itaalia, p 125 ja 8.10.2024 Cosovan vs. Moldova No. 2, p 34–36.
[11] Nt EIK 5.07.2001 Arcuri vs. Itaalia.
Anna Leena Neering asus Justiits- ja Digiministeeriumi karistusõiguse ja -menetluse talituse nõunikuna tööle 2024. aastal, vastutades Euroopa Liidu uue kriminaaltulu tuvastamise ja konfiskeerimise direktiivi ülevõtmise eest. Tema põhiülesannete seas on kuritegevuse varalise mõjutamise süsteemi tõhustamine, sh kriminaaltulu jälitamise, tuvastamise, arestimise ja konfiskeerimise meetmete arendamine ja parendamine.