Õiguskantsleri Kantselei: kas privaatsus on juba luksus?

Õiguskantsleri Kantselei: kas privaatsus on juba luksus?

Hilissügis 2031

„Aga boss, mis ma menetluse numbriks panen?“ küsib Karl. 23-aastane puitraamidega prille kandev Karl töötab Büroos viiendat kuud ja teeb kõike nii ja ainult nii, nagu boss ütleb. Boss on tema iidol, uskumatu veenmisjõuga inimene. „Panegi „menetluse number“. See on täitsa loll süsteem, kõik läheb läbi!“ ütleb boss.

Operatsioon on alanud. Ministri isiklik käsk. Ainult nemad kaks teavad sellest. Noor ametnik logis süsteemi eelmisel kuul vallandatud kolleegi andmetega. Operatsiooni õnnestumine tähendaks preemiaid, edutamisi, konverentse, tähelendu. Rääkimata sellest, mis infole ta ligi pääsema hakkab ja mida kõike selle infoga teha saaks…

Bossil oli õigus. Lähebki läbi. Järgmisel hommikul ilmuvad Mac-i ekraanile prokuröri P. viimase viie aasta pangatehingute andmed. Karl närib põnevusest huuli ja annab tehisarule käsu võrrelda andmeid teiste superandmebaasis leiduvate allikatega ning leida midagi kahtlast. Midagi. Peab. Siin. Olema!

Kogenud prokurör P. on pikalt ignoreerinud avalikkuse ja erinevate huviliste survet. Ta on saanud mitmeid ametlikke ja mitteametlikke nõudmisi panna punkt ministri erakonnakaaslaste kriminaalasja uurimisele. Erakonna maine on langemas paljuski kahtlustuste tõttu. P. väldib meediat, vastab eitavalt aina sagenevatele kutsetele korraks pargis kohtuda. Kargas ninna isegi otsesele ülemusele. See on tema menetlus ja tema otsustab, mis ja millal! Riigikogu valimisteni on jäänud mõni kuu.

Karl uurib konto väljavõtet mitu ööd-päeva. Alkopoed Lätis, tubakapoed Hollandis, lennureisid, psühholoogiakliinik, millegipärast kolm erinevat auto-tehnoülevaatuse arvet (kuigi prokuröril on ainult kaks autot), lilleäri Lasnamäel ja 5,70 samas keskuses asuvas apteegis – ja nii iga neljapäev keset tööpäeva–, ööbimised põnevates paikades, isegi selles Otepää puhketalus, mille omanikul Büroo juba ammu silma peal hoiab. Näib, et miski inimlik pole prokurörile võõras, aga pole nagu päris see. Vaja on tõelist anomaaliat, midagi, mida „inimlike nõrkustega“ välja ei vabandaks ja mille meedia kindlasti alla neelaks. Kui lõpuks – käes. Neli aastat tagasi, nelja kuu vältel, iga neljanda reede südaööl sularaha väljavõtt – ja mitte väike summa – ühest ja samast Maardu ATM-ist, kuigi prokurör elab ju Mustamäel. Tehisaru teeb kiiresti vajalikud täpsustused (vaevalt et kokkusattumused, aga see on juba P. probleem): 1) õige pisut enne nende rahavõtmiste algust elas prokurör läbi abielulahutuse ja hakkas külastama psühholoogi ning unehäirete kliinikut; 2) sealsamas Maardus peeti kolm ja pool aastat tagasi kinni endine apteeker, kes kaubitses… Vaja veel linna- ja numbrikaamerate ning droonide andmebaasid üle vaadata, aga tundub, et on jackpot! Karl helistab bossile.

Kaks nädalat hiljem ministri erakonnakaaslaste kriminaalasi lõpetatakse. Veel neli kuud hiljem kuulutatakse Karl kolleegide imestuseks Andmebüroo aasta töötajaks ja ta sõidab preemiana keset lörtsist veebruari koos peadirektoriga konverentsile Panamasse. Prokurör P. teatab, et aastad juuravaldkonnas on olnud hindamatud, ent väsitavad. Ta asub realiseerima kauaaegset unistust ning avab Hiiumaal koerte füsioteraapia salongi.

Erakond võidab valimised, ministrist saab peaminister.

Kevad 2025

„See ei saa võimalik olla. Juba jälle.“ Õiguskantsler ei taha kuuldut esialgu uskuda. Aga nii on. Juba jälle. See lohe kasvatab aina uusi päid. Mitu kuud järjest on laekunud infot mõne järgmise ametkonna poolt kasutusele võetud „tööriistast“, millega pahaaimamatute inimeste kohta kõikvõimalikku infot saab koguda. Kuid niisuguses mastaabis kuritarvitus maineka riigiasutuse poolt jätab eelmised avastused varju. Suurim Eesti inimeste privaatsusse tungimine, vähemalt riiklikul tasandil. Ja mis kõige hullem – ühemõtteliselt ebaseaduslik. Kui muidugi vihje tõele vastab… Reedehommikuse juhtkonna koosoleku järel peetud neljasilmavestluses rääkis üks juhtkonna liige õiguskantslerile vihjest: panku sunnitakse andma ametnikele juurdepääsu huvi pakkuvate inimeste viimase viie aasta pangaväljavõtetele. Ei midagi enamat, kui nimi täitmisregistri andmesüsteemi ning andmed käes. Keegi ei saa teada. Pole mingeid reegleid, kuidas ja kui kaua neid andmeid hoitakse.

Üksikud ostud, harjumusostud, lõõgastusviisid, sõltuvused, kes kellele ülekandeid teeb, kes kellele võlgu on, kes maksab ehitusmehele korrektselt, kes mustalt (seda, kes ja mida parasjagu ehitab, näitavad juba teised andmekogud), kes ja kus käib arsti juures, kuidas perekonnas kulud jagunevad ning kui palju toetatakse rahaliselt lapsi, vanemaid või silmarõõmu, kui palju kulub hobidele, kes toetab erakonda või usuühendust. Tehisaru ja teiste andmebaaside kaudu moodustuvad mustrid ning kus mustrid, seal ka mustritest väljuvad liigutused. Ehk – kes teab – midagi, millega saab subjekti mõjutatavaks muuta. Saladused on valuuta.

Suveks on õiguskantsleril pilt selge. Vihje vastas tõele ja enamgi veel. Päringuid oli lühikese aja jooksul tehtud viiekohaline arv (millest suurem osa – need, mis tehtud kriminaalasjades – tõenäoliselt õiguspärased). Juulis teeb õiguskantsler järeldused avalikuks. Puhkeb skandaal.

***

2025. aasta läheb ajalukku enneolematute rünnakutega eestimaalaste privaatsuse vastu. Oleme jõudnud teelahkmele: kas tahame ühiskonda, kus turvalisus saavutatakse usalduse ja vastutuse kaudu, või ühiskonda, kus turvalisus asendab vabaduse?

Mõistetav, et tehnika kiire areng tekitab soovi saada ja töödelda infot kiiremini ja mugavamalt. Teisalt ei saa unustada, et avalik võim saab tegutseda vaid seaduste alusel ja piires (põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused peab otsustama Riigikogu) ning tehnikasaavutuste kasutamisel tuleb alati mõelda ka kõrvalmõjudele ja võimalikele ohtudele.

Tehnoloogiahiiud leiutavad aina uusi tooteid, müügimehed jõuavad aina uute klientideni (riikide ja ametkondadeni), kellele neid müüa, sest aina paremaid tööriistu vajab inimene juba alates ajast, kui ta kahel jalal kõndima õppis. See on üks tugevamatest tungidest. Nagu ka iha omada võimu. Aga just selle nimel mäng käib. Paraku.

„Jälgimisühiskond“ on saanud läbivaks jututeemaks.

Linnaosavanem kirjutab (keskmise kiiruse kaamerate kohta): „Turvalisi teid [ei rajata] tee-ehituslike meetmete ja inimeste koolitamisega, vaid sooviga inimeste eraelu puutumatust vägistada, mida kroonib repressioon. /…/ Mingil põhjusel on totalitaarse jälgimisühiskonna ehitamise ihalus niivõrd suureks kasvanud, et selle õigustamiseks leiab alati põhjuse.“

Peeter Koppel: „Kui ütled internetis midagi, mis parteile ei meeldi, kaob rongipilet. Kui maksad arve hilinemisega, enam laenu ei saa. Kui julged küsida vale küsimuse, võib sul kaduda töökoht. Ei imesta, kui poes varsti enam leivale vorsti ei saa osta. Kus see turvalisus siin täpselt on? See on „saabas inimese näos – igaveseks“. Algoritm ei unusta. Ainus, kes end turvaliselt tunneb, on võim. Aga ta ei peaks, mis?“

Paul Keres: „RAB üritas riigikogus täielikus vaikuses läbi suruda seadusemuudatust, mis looks tehisaruga töödeldava monstrumandmebaasi ja annaks neile sisuliselt piiramatu ja kontrollimatu õiguse keelduda inimestele nende endi kohta käivate andmete kasutamisest [teatamisest]. Seletuskirjas mööndi, et RAB-i uude andmekogusse jõuavad ka inimeste poliitilised ja usulised veendumused ning terviseandmed. Sisuliselt püüti luua täieliku läbipaistmatuse ja kontrollimatusega tegutsevat Suurt Venda, mis kogub meie kõige intiimsemat infot ja keeldub seejärel igasugusest aruandlusest.“

Ülle Madise Edasis: „Inimeste kontrolli alla võtmine ja vali kord ei too paraku igavest valuvaba elu ega õnne õuele. Ajaloost tuleb õppida, et totalitaarne valitsemine teeb lõpuks haiget, innovatsioon kängub, inimeste isiklik trots podiseb pinna all. Inimühiskonna juhtimine pole niisama lihtne, et piisab kõvast käsust, karmidest karistustest ja kõikjale ulatuvast sunnist.“

Lavly Perling: „Kui vanasti pidi RAB, kelle ülesanne on tegeleda rahapesu ja terrorismi tõkestamisega, tegema koostööd teiste asutustega, põhjendama, miks mingeid andmeid vaja on, siis nüüd saavad nad juurdepääsu kõikide isikute kõigile andmetele. Seadus võimaldab hakata tehisaru abil looma profiilianalüüsi, mille eesmärk on rahapesu ja terrorismi rahastamisele viitavate riskitunnuste arvutamise kaudu määratleda inimese võimalik seotus või seotuste tõenäosus rahapesu, terrorismi rahastamise ning sellega seotud kuritegudega. Seega ei hinnata mitte pelgalt seotust, vaid tõenäosust. See kipub olema küll kõike muud kui demokraatlikule riigile omane isikuandmete töötlemise viis.“

Ja. Nii. Edasi.

Õigusriigis peab riigivõimu teostamise alused ja piirid kehtestama Riigikogu, arvestades nii ametkondade vajadusi kui ka üksikisikute põhiõiguste kaitset. Ei saa olla täidesaatva võimu otsus, kuidas kurjategijat paremini püüda. Üks ametnik ei saa otsustada, kuidas ametkonnale efektiivsem tööriist tekitada, sest rahvas ei ole täitevvõimu, ammugi ametnikku valinud. Kahtlemata tuleb tehnika arenedes läheneda uuenduslikult ka kuritegude lahendamisele, aga tehnilise võimekusega ei saa õigustada ametkondade õigusvastast tegutsemist. Mõistetav, et tehnika kiire areng tekitab soovi saada ja töödelda infot kiiremini ja mugavamalt. Teisalt ei saa unustada, et avalik võim saab tegutseda vaid seaduste alusel ja piires (põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused peab otsustama Riigikogu) ning tehnikasaavutuste kasutamisel tuleb alati mõelda ka kõrvalmõjudele ja võimalikele ohtudele. Riigikogul tuleb arutada ja otsustada, millises ühiskonnas me tahame elada. Kas selles ühiskonnas peaksid olema esikohal inimeste vabadused või tohivad ametkonnad jälgida igaks juhuks kõike ja kõiki, et ennetada ja lahendada võimalikke väär- või kuritegusid.

Numbrituvastuskaamerate kasutamiseks, kõigi kaamerate vaatevälja sattuvate sõidukite pildistamiseks ehk kokkuvõttes massiliseks andmete kogumiseks ja kasutamiseks ei olnud olemas ühtegi õigusnormi. Tundub uskumatu, et sellise kaameravõrgustiku loomisel ei tekkinud kellelgi küsimust, millisel õiguslikul alusel tegutsetakse. Ilmnes, et katsetatud on ka näotuvastuskaameraid, kuid nende kasutamisest loobuti, kuna need ei täitnud ootusi. Ka nende kaamerate puhul ei mõeldud sellele, et inimeste näokujutise salvestamiseks on vaja selget õiguslikku alust. Sama kehtib riigi loodud andmekogude ja infovahetuskeskkondade kohta. Andmekogu loomine ja kasutamine peaks toimuma nii, et esmalt sätestatakse andmekogu seaduses, seejärel kehtestatakse selle põhimäärus ja alles pärast seda asutakse andmekogu kasutama. Enne seadusliku aluse loomist ja kasutusreeglite jõustumist ei tohi andmekogu kasutada.

Võiks ju küsida: mis siis on, et Maa- ja Ruumiamet (ning seejärel iga geoportaali kasutaja, jälgi jätmata) kellegi tagahoovi või isegi tuppa näeb? Mis siis on, et metsad on Keskkonnaameti varjatud kaameraid täis? Mis siis on, kui rahapesijate elu põrguks tehakse? Erinevate kaamerate kaudu nägusid tuvastatakse, võibolla varsti mõtteid loetakse? Õige hõlma ei hakkavat ju keegi (kuigi ajalugu kõneleb otse vastupidisest)…

Andmekogu loomine ja kasutamine peaks toimuma nii, et esmalt sätestatakse andmekogu seaduses, seejärel kehtestatakse selle põhimäärus ja alles pärast seda asutakse andmekogu kasutama.

Ühekaupa võttes on „eelmisest tõhusam“ andmebaas, „eelmisest võimsam“ kaamera, „eelmisest võimekam“ tööriist justkui tunnustus konkreetse asutuse või riigi arengule. Ent ühtäkki on kaamerad linnas, metsas, õhus, teedel, vormidel, prillides ja erapindadel ning andmebaase ja -liike, kuhu ja mille põhjal „inimeste usaldusväärsust“ ilmestavaid andmeid kogutakse, tuleb aina juurde. Andmete ristkasutus muutub aina kiiremaks, satub aina uute ametkondade käeulatusse. Ahnus info järele, maskeerituna „turvalisuse suurendamiseks“, kasvab. Objektiivseid näitajaid, mis sunniks arvama, et riik ei saa rahvast enam usaldada, justkui pole. Erinevate ametkondade suundumuste summa aga just sellele viitab. Massiline jälgimine saadab sõnumi „Me ei usalda teid“, kuigi demokraatlikus ühiskonnas peavad kodanikud saama jälgida võimu, mitte vastupidi. Kedagi ei tohi pidada võimalikuks kurjategijaks, kuni ta pole kuritegu toime pannud. Kas tõesti tuleb sellist asja riigile meelde tuletada?

Õigusriigis ei piisa eesmärgi õilsusest (kuritegevuse vähendamine), vaid abinõu peab olema sobiv, vajalik ja mõõdukas (kahju põhiõigustele ei tohi ületada kasu).

Massiline jälgimine: tabab kõiki, mitte kahtlusaluseid; riivab väga intensiivselt põhiõigusi, samas selle tõhusus on vaieldav. Ulatuslik jälgimine tähendab vaikimisi loogikat: kõik võivad olla potentsiaalsed kurjategijad. See on vastuolus süütuse presumptsiooniga. Õigusriigis eelneb kahtlus sekkumisele, mitte vastupidi.

Erakorralised meetmed kipuvad muutuma püsivaks normiks, laienema aina uutele eesmärkidele. Ajalooline kogemus (terrorismivastased meetmed, andmete säilitamine) näitab, et „ajutine“ järelevalve kipub jääma alles ka siis, kui algne oht taandub.

Massjälgimine toodab tohutult müra, samal ajal kui oskuslikud kurjategijad liiguvad kiiresti krüpteeritud kanalitesse, anonüümsesse suhtlusse, offline-võrgustikesse. Tulemus on see, et jälgitakse peamiselt seaduskuulekaid kodanikke, samas kõige ohtlikumad kohanduvad kiiremini. Iga euro, mis kulub kõigi andmete kogumisele, nende säilitamisele ja analüüsile, on euro, mida ei kulutata sihitud uurimistööle, kogukonnapolitseile, sotsiaalsetele ennetusmeetmetele, kohtusüsteemi tugevdamisele. Teadmine, et suhtlust võidakse jälgida, muudab inimeste käitumist, pärsib enesetsensuuri kaudu poliitilist kriitikat, loomingulisust, intiimset suhtlust, vähemusvaadete väljendamist. See ei pruugi olla nähtav statistikas, kuid on demokraatia kvaliteedi jaoks määrav. Demokraatlik riik eeldab vastastikust usaldust kodanike ja riigi vahel. Massiline jälgimine saadab sõnumi „Me ei usalda teid“. See nõrgestab institutsioonide legitiimsust, kasvatab vastandumist, võib pikemas plaanis soodustada, mitte vähendada normirikkumisi. Kui aktsepteerime laialdast jälgimist kuritegevuse vastu, siis millise loogikaga keeldume sama meetme kasutamisest „valeinfo“, „äärmusluse“, „rahvatervise ohtude“ tõrjumiseks ja „majandusliku stabiilsuse“ nimel? Iga uus eesmärk tundub ju eraldi vaadates mõistlik.

Vastuargument ei pea olema „mitte midagi teha“, vaid sihitud sekkumine konkreetse kahtluse korral, kohtuliku kontrolli tugevdamine.

Kodanikud peavad saama jälgida võimu, mitte vastupidi.

Miks vajab privaatsus kaitset? Pidev jälgimine viib ühiskonna vaesumiseni. „Kui riik enam ei usalda, siis kodanik enam ei loo. Jälgimisühiskonnas saab uueks valuutaks mitte loovus ega tootlikkus, vaid kuulekus. Kui iga samm ja tehing on jälgitav, muutub riskimine ohtlikuks ja enesetsensuur normiks. Tekib ühiskond, kus inimesed ei mõtle enam ise, vaid püüavad välja raalida, mis süsteemile enim sobib. Innovatsioon asendub ennetava alandlikkusega,“ kirjutas Peeter Koppel. „Selline ühiskond ei loo rikkust. Selline ühiskond toodab turvalisi, keskpäraseid ja vaeseid inimesi, kes on (eeldatavasti) rahul, et neil on lubatud elada „ilma muredeta“. Aga mured ongi vabaduse hind – ja rikkuse allikas.“