Järelevalveosakond aastal 2021

Dilaila Nahkur-Tammiksaar: Järelevalve tähendab eelkõige asjale teise hinnangu andmist ja teise pilguga vaatamist

2021. aastal lahendati riigiprokuratuuri järelevalveosakonnas ligi 650 kaebust, uuriti kriminaalasja materjalide leket ajakirjandusse ning astuti samme täisdigitaalse kriminaalmenetluse suunas.

Eesti Päevalehe reporter Greete Palgi rääkis juhtiv riigiprokurör Dilaila Nahkur-Tammiksaarega järelevalveosakonna tööst, kaebustest ning määruste sisu selgusest ja selgitamisest.

Prokuratuuri sotsiaalmeedias mõisteti veebruaris hukka Ekspressis ilmunud Danske lugu kus oli kriminaalasja materjale kasutatud. Kas olete juba analüüsinud, kust leke tekkis?
                 
See on küll nüüd nii-öelda teise osakonna rida, aga juhtkonnas arutasime seda juba enne avaldamist. Just detsembris lõpetasime eelmise lekke uurimise, mis arvatavasti tuli läbi Itaalia (Itaalia väljaanne l’Espresso sai kätte Danske pangaga seotud ülekuulamise protokollid - toim.). Kaugele me selle menetlusega ei jõudnud, peale selle, et Itaalia ajalehe peatoimetaja kuulati üle. Ta luges  ette kõikvõimalikud Itaalia seadused, mis keelavad tal oma allikat reetmast. Menetluse tulemusel saame öelda, et jah, leke ei käinud meie kaudu, see on infosüsteemide abil kontrollitud. Ei tohi unustada, et lekked pole kunagi meie huvides. 

Nii et Ekspressi jõudnud materjali lekitajat Te kätte ei saa? 

Kui juba avalikud menetlustoimingud käivad, siis on kahtlustataval materjalid käes. Lekitajate ring on nii suur, et sealt on võimatu ilma ühegi kahtluseta täpselt öelda, kelle huvi oli materjal avalikustada. Mõned kahtlustatavad  soovivad, et nende nimigi avalikkusest menetlusega seotult läbi ei käiks, teised kahtlustatavad tahavad, et kõik oleks ajakirjanduses ja avalik, sest peavad uurimist ebaseaduslikuks.                 

Suurim  hirm on see, et kui asi jõuab liiga vara avalikuks, hakkavad kahtlustatavad tõendeid hävitama. Pealegi kuulatakse kahtlustatavaid eraldi üle ja nad ei tea, mida üks või teine ütles. Kui uurimise detailid on avalikud, siis saavad nad lihtsamini kokku leppida, mida rääkida ja siis on jälle prokuratuuril keerulisem tõendeid koguda. Lisaks võivad kättemaksumotiivid tekkida, et kes kelle välja andis. Seega andmete avaldamine võib menetlusele palju kahju teha.  

Andmekaitsel on aastatega üha suurem rõhk. See tähendab, et iga aastaga on inimeste kaitsmiseks üha rohkem nõudeid, mis on igati õigustatud, sest kui kellegi suhtes menetlus lõpetatakse, aga ta nimi on kriminaalasjaga seotult meedias avaldatud, on raske hiljem inimesel enda nime puhtaks pesta. 

Danske Itaalia lekke puhul uuriti prokuratuuri käest veel seda, et kas aus ja õiglane kohtumenetlus enam on võimalik, kui kohtul on võimalik materjalidega juba ajalehtede vahendusel tutvuda. See küsimus võib hilisemas kohtumenetluse faasis veel tõusetuda. Prokuratuuri huvides on, et tõendid oleksid rikkumata, puutumata ja kellegi poolt mõjutamata. Ma ei välista, et sel teemal läheb veel kõvaks kohtuvaidluseks. 

Kui palju saab üldse Eesti-suguses väikses riigis eeldada, et uurimine on saladus, kuni asi kohtusse jõuab? 

Kui menetluse käigus hakatakse päringuid tegema, siis me ei saagi enam 100% tagada, et asi püsib saladuses. Muidugi on kõigile sõnad peale loetud, aga jutt võib ikka liikvele minna. Ma siiski arvan, et enamus menetlusi püsivad saladuses, kui arvestada kahtlustatavate üllatust. Reeglina ei lähe info liikuma. 

Räägime lähemalt järelevalvest. Mida järelevalve tegemine prokuratuuris üldse tähendab?

Laias laastus kontrollib meie osakond teiste prokuröride tööd. 2004. otsustati riigikogus, et kohtusüsteem ei suuda täies mahus kõiki prokuröride töö kohta esitatud kaebusi lahendada. Seega tulevad kaebused prokuratuuri kohta esimese instantsina meile, meie määruse saab kaevata kohtusse edasi, kui sellega ei nõustuta. 
                 
Olete siiski osa prokuratuurist. Kas näete enda rolli sisekontrollina või peate end väliseks osapooleks? 

Eks meie rollis on mõlemat. Ühest küljest oleme justkui pooleldi kohtunikud, aga samas oleme prokurörid. Meie peame kõrvaltvaatajana hindama, kas kõiki aspekte on kaalutud ja kui menetlus jäi alustamata, siis miks ja kas see on põhjendatud. Tihtilugu on nii, et prokurör tegeleb eeskätt kohtusse minevate asjadega ja teised asjad ei pälvi nii palju tähelepanu. Siis võibki inimene, kellel jalgratas ära varastati, tunda meeletut ebaõiglust, et menetlust ei alustatud, sest kannatanu jaoks on see kõige tähtsam kuritegu. Tegelikult pole prokuröril sellist aega talle kogu protsess ära selgitada, et miks menetlust ei alustatud. Kui kannatanu leiab, et prokurör pole kõike teinud, saabki ta meile kaevata. 

Kas tunnete, et saate 100 protsenti olla objektiivne, arvestades, et töötate ise riigiprokuratuuris ja kontrollite sama asutuse tööd? 

Ma arvan, et saame, sest aastas tühistatakse vast ainult 20 määrust. Me õpime igast tühistatud määrusest ning juhendame prokuröre millele veel hoolikamalt tähelepanu pöörata. Järelevalve eelis on see, et meie saame prokurörilt iga asja kohta selgitusi küsida. Miks sa seda tegid nii ja seda teisiti. Kõik pole toimikus kirjas ning seetõttu on meil rohkem võimalusi, et asja tuumani jõuda. Asja edasi kaevates teeb kohus otsuse kirjalike materjalide pealt. Selles suhtes on meil rohkem võimalusi, et mõista, miks on juhtumis just selline menetlusotsus tehtud. 

Kui prokuröri töö suhtes alustatakse järelevalve menetlust, siis kas see automaatselt tähendab, et prokuröri töö suhtes on etteheiteid või on see rutiinne asi prokuröride töös?

Etteheiteid prokuröride töö suhtes tehakse väga harva. Kaebust lahendades hindame meie tõendeid uuesti ning vahepeal tuleb ette, et selgub, et midagi on veel uurida. Vahe on selles, et tihtilugu räägib kaebaja meile rohkem infot kui uurimise ajal. Seega tuleb ette, et prokuröril polnudki infot, et teha teistsugune otsus. Reeglina pooltel juhtudel esitab siiski advokaat kannatanu esindajana kaebuse. Nemad oma professionaalsusest muidugi teavad, mida kõike õnnestub ühe menetluse käigus teha. 

Eelmisel aastal tehti meile ligi 650 kaebust, millest umbes 20 protsenti rahuldasime. See ei tähenda, et prokurörid on kõik valesti teinud. Viie aasta jooksul oleme vist ainult mõnel korral palunud prokuröri menetluse juures vahetada, kui üks inimene lõpetas menetluse korduvalt. Kui teine prokurör on ka veendunud, et selle kriminaalasjaga kohtusse ei lähe, et mõttekam on menetlus lõpetada, siis oleme ka meie kaebuse jätnud rahuldamata. 

Meilt on küsitud, kui oleme kaebuse rahuldanud, et kas nüüd prokurör vallandatakse. Nii see ei ole, järelevalve tähendab eelkõige asjale teise hinnangu andmist ja teise pilguga vaatamist. Mul tuleb meelde üks avarii, potentsiaalne kahtlustatav sõitis väga libedal teel politseiautole otsa ja mitu inimest surid. Lugesin toimikut ja mõtlesingi, et oligi puhas õnnetus - kiilasjää ju. Liiklusadvokaat Indrek Sirk kirjutas kaebuse, lugesin selle läbi ja hakkasin absoluutselt kõiges kahtlema. Mõtled, et püha taevas, ehk ongi kõik tegemata jäetud?  Lõpuks lükati kõik etteheited ümber, aga me ei tulnud ise selle pealegi, et asjale selle nurga alt läheneda nagu advokaat. Näiteks küsiti palju selle kohta, miks polnud politseiautos kaamerat salvestamas ja nii edasi. 

Arvestades, et meil lõpetatakse aastas umbes 10 000 kuni 12 000 menetlust ja 150-200 neist kaevatakse edasi, siis ilmselt on olukord Eesti õigussüsteemis siiski hea. Prokurörid ei pea järelevalvet kartma, see on meie töö rutiinne osa. 

Ütlesite, et 20 protsenti kaebustest rahuldate. Kui palju sealt on selliseid, kus ongi tõesti lohakusvead?

Enamus asju, mis rahuldame, on hinnangute andmise küsimus. Kus saab mingisugust detaili veel edasi uurida. Situatsiooni, kus lõpetatud kriminaalasjast siiski selgelt kuritegu nähtub, on harva. Kõiges, mis vähegi kuriteo järgi lõhnab, tuleb Eesti seaduste järgi menetlust alustada. Isegi kui asi pärast lõpetatakse, sest kurjategijat pole võimalik tuvastada. 

Need 80 protsenti kaebustest, mida Te ei rahulda - kas seal paistab selgelt välja kannatanute solvumine?

Ma ei ütleks, et see on solvumine. Pigem tuleneb see sellest, et inimesed ei saa aru. Reeglina kaevatakse meile need asjad, kus kahtlustatav on teada. Inimestele ei mahu pähe, et kui kahtlustatav on olemas, siis miks teda süüdi ei mõisteta? Aga sõna sõna vastu asjades tuleb kõiki tõendeid kaaluda kahtlustatava kasuks. Paljud ei tutvu toimikuga, kus on ka palju infot. Ma olen küsinud, et kas toimikuga tutvusite, siis paljud vastavad eitavalt. Materjali põhjal on  ilmselt lihtsam mõista, miks menetlus lõppes.               

Põhiaur lähebki selgitamisele, miks me ei saa sõna sõna vastu olukorda lõpetada nii, et kahtlustatav läheb kohtu alla. Euroopas kehtib selline reegel, et kõik kaheldavad tõendid arvatakse kahtlustatava kasuks, see on õigusriigi üks põhialus. 
                 
On meil Eestis liiga kehvad ühiskonnaõpetuse tunnid või on dokumendid inimestele liiga keerulises keeles? 

Pigem see teine variant. Nad ei saa aru. Määrused on keerulised. 

Kas ei õnnestuks dokumente rohkem “inimkeelde” tõlkida? 

Oleme prokuröre  koolitanud  ja oleme teinud  ka erinevaid kokkuleppeid menetlejatega. Vahepeal tulebki helistada kannatanule, anda märku, et lõpetame menetluse ära ja saate selle kohta dokumendi. Seadus sellist telefonikõne ette ei näe, aga nii on parem kannatanu jaoks. Kaua me neid kirju kirjutame, kui inimesed neist aru ei saa? Lihtsam ja arusaadavam on selgitada asja telefonitsi ja vastata juba enne kirjaliku määruse saatmist küsimustele. 

Vaatamata sellele, et menetlusotsused vähenevad (kriminaalmenetluse lõpetamise määrused - toim), siis kaebuseid on üha rohkem. See on positiivne, inimesed teavad oma õigusi. Mõtlesime koroonapandeemia alguses, et oo, nüüd on meil pidu ja pillerkaar, ei ühtegi kaebust. Oh jumal - kunagi varem pole nii palju kaebuseid olnud! See näitab, et inimestel on rohkem huvi ja võib-olla ka aega, et kaebuseid kirjutada. Samas menetlusotsuse sisu täieliku mõistmiseni läheb veel aega. Selles osas saame kindlasti omalt poolt ka palju veel ära teha. Just enda tööd ja otsuseid selgitades. Näiteks on meil juhtumeid, kus väidetakse, et keegi kuri inimene mätsis asja kinni, kuigi menetlus lõppes oportuniteediga. Siis selgitamegi, et vastupidi, Teile makstakse varsti see raha ära, mis kurja teinud inimene Teile nüüd võlgu on. Ja kui ei maksa, siis uuendame menetluse ja küll Te raha ikkagi kätte saate. Sageli ei suuda me ka selgitades inimeseni jõuda ja kui küsime, et kust tuleb see arusaam, et asi on kinni mätsitud, selgub, et näiteks naaber on määrust lugenud ja seda väitnud. Juriidilise hariduseta inimese jaoks on keeruline mõista, mida menetlusotsuse oportuniteediga lõpetamine tähendab. 

Oportuniteediga lõpetamisel, tuleb kahju kannatanule hüvitada. Sellega ollakse rahul ning üldjuhul rohkem küsimusi ei teki. Inimesed üldjuhul ei tahagi, et keegi vangi saadetaks. Nad tahavad, et kahju hüvitataks.

On see mõeldav, et asute inimestele helistama, viimased paar aastat on räägitud hoopis tööjõupuudusest Eestis?

See on mõeldav, sest saame sel aastal konsultantide abil ülekoormusele leevendust ning loodetavasti saavad nemad selgitustööle rohkem panustada. Kindlasti leiavad ka prokurörid aega selgitustööd teha ning enda määruseid arusaadavamalt sõnastada.
                            
Saan aru, et prokuröride töökoormus on siis hoopis langemas? On prokuröride töökoormus mõistlik? 

See on imelik. Ühest küljest on kuritegude arv kõvasti langenud. 10 aastat tagasi oli meil 60 000 kuritegu, nüüd  25 000 ringis. Numbrite järgi peaks rohkem aega üle jääma, aga nii see ei ole. Ilmselt on see osalt tingitud kuritegude keerukusest ning rohkem tehakse selgitustööd, et kannatanutele kogu kriminaalmenetluse protsess ära selgitada. 

Kriminaalmenetlus on ka kiiremaks muutunud. 10 aastat tagasi lõpetasime ligi 5000 asja aastas aegumise tõttu. See tähendab, et viie aastaga me ei suutnud teha rohkem kui kannatanu üle kuulata. Nüüd eelmine aasta oli neid alla 50. See on uuenenud töökorralduse tagajärg, et asjade menetlus on läinud kiiremaks. 10 aastat tagasi  ähvardas meid Euroopa inimõiguste kohus trahvidega, kuna meil kulus asjade menetlemiseks palju rohkem aega. Praegu on üle 300 kahtlustatava menetlusaeg pisut üle kahe aasta, mida peetakse mõistlikuks menetlusajaks. 10 aastat tagasi oli üle 1000 sellist menetlust, mis nõudsid vähemalt kaks aastat. 

Kas tavainimese jaoks pole kaks aastat ikkagi liiga pikk aeg kriminaalmenetluseks? 
                 
Aeg-ajalt küll, aga paistab, et kaks aastat on siiski ka tavainimese jaoks mõistlik. Alla selle kurdavad hoopis kaitsjad. Mõni hakkab juba kahe kuu pärast kirjutama, et kaua Te siin nüüd menetlete. Tavainimene kannatab oluliselt kauem, aga umbes kahe aasta pärast hakkab kirjutama-helistama. Ma arvan, et seal on tingitud teadmatusest. Eriti kui kaks aastat inimese endaga ühendust võetud ei ole ja seetõttu nad ei tea, kas ja kuhu menetlusega jõutud on. Sellega jõuame taaskord tagasi selleni, et prokuratuur ja kannatanud peaksid paremini ja tihedamalt suhtlema. 

Kas Teil on püsikundesid, kes pidevalt kaebavad? Eeldan, et ilmselt kaitsjate seast, sest tavainimesed satuvad prokuratuuri juurde pigem korra elus. 

Kriminaalmenetlustega tegeleb Eestis suhteliselt vähe advokaate. Eks advokatuur ilmselt ise peab ka seda probleemiks, samamoodi on raske prokuröre leida kriminaalmenetluse peale. Ega karistusõigus pole kõige atraktiivsem. Seetõttu on  samad inimesed kaebamas, aga nad on ikkagi professionaalid, kes oskavad kirjutada ja selgitada. Keerulisemate menetlustega soovitan ma inimesel juristi kaebuseks palgata, kuigi seda võib ka ilma teha. Mingil põhjusel arvavad inimesed, et juristi palkamine on väga kallis, aga kaebuse kirjutamiseks ei ole vaja palju töötunde. Tegelikult piisab meile kaebuse esitamiseks ka ühest lausest: “Palun lõpetamine tühistada, ma pole sellega nõus.” Muidugi oskavad advokaadid ilmselt paremini leida menetluses olevaid murekohti.

Tegelikult ma arvan, et need niinimetatud sarikaebajad on ühed ja samad kõikides asutustes. Kui minust sai vabariigi valimiskomisjoni liige, siis ma ei jõudnud ära imestada, et valimiste peale kaebasid samad inimesed, kes prokuratuuri menetlusotsuste pealegi. No ei ole võimalik! Seal on tõesti ühed ja samad inimesed. Nad näevad kõiges kuritegusid. Muidugi ühed püsikunded on need, kes juba istuvad trellide taga. 

Neil ju aega on kõvasti, seega võivad terve kinnipidamise aja esitada kaebusi. On aru saada, et seal on teatav vimm sees. Justiitsministeeriumisse tuleb kirjutada eesti keeles, meie võtame kaebusi ka vene keeles vastu ja seega eelistataksegi pigem meile kinnipidamisasutustest kaevata. 

Kas mõni hakkab siis täitsa ahistama, et esitab järjepidevalt kaebusi?

Eks ebaviisakust on, aga ähvardatakse eeskätt ringkonnaprokuröre. Mulle helistab üks proua aeg-ajalt, kes alustab kõnet nii: “Sa, ..., ikka töötad seal majas?” Ma küsisin siis vastu, et kas selle pärast helistasid ja ta ütles, et jah, kontrollib, millal mind lahti lastakse. Igal korral ei mäletagi, mis mure tal on. Tal on midagi arstide vastu, kunagi jäi menetlus seoses arstidega alustamata. Aeg-ajalt tuleb tal meelde, et pole mind sõimanud ja siis helistab taas. Vähemalt elab välja. 

Politseisse ei ole tekkinud soov selliste inimeste peale lõpuks avaldust teha? 

Paraku on osad selliste avalduste tegijad vaimselt ebastabiilsed ning neid ei muudagi. Suurem ressurss läheb süüdimõistetute kaebuste lahendamisele, sest neile tuleb vastata ka siis, kui nad kaebavad ühe ja sama asja peale erineva nurga alt kasvõi 55. korda. Muudkui iga nurga pealt kaebab ja tuleb siis jälle asi ette võtta. Sedasi see kurjategija kulutab kõvasti aega. Seadus ei näe ette praegu võimalust, kuidas sellised juhtumid jätta läbi vaatamata. Kohtutel on see olemas, käib kohtu töö takistamise alla, meil seda võimalust pole. 

On see probleem, et võimalust pole?

See on ressursi küsimus. Näiteks kui tuleb venekeelne kaebus, siis peame selle ära tõlkima, kaebuse lahendama, vastama, vastuse tõlkima ja tagasi saatma. Paraku läheb selle peale palju ressurssi , kui sama asja peale kaevatakse korduvalt! Rahasummat kokku pole küll löönud, palju selliste niinimetatud sarikaebajate peale töötunde kulub, kuid seda on üsna palju. Me oleme juba kolm konsultanti tööle võtnud ja tuleb veel juurde võtta. 

Kui me ei vasta, kaebavad nad andmekaitse inspektsioonile ja õiguskantslerile. Mõni jätab kõik kaebused valvelauda ja siis võtame ta kaebused kokku ja vastame koos. 
                 
Väga harva on meediasse jõudnud need lood, kus prokuröri suhtes algatatakse kriminaalmenetlust. Saan aru, et seda uurite ka Teie? 

Jah, viimase 11 aasta jooksul on viiele prokurörile kahtlustus esitatud. Neid asju ikka juhtub, aga vähe. Oleks imelik ka, kui prokuröride seas oleks meil palju kuritegevust, sest meil on väga range värbamissüsteem. Taustakontrolli tehakse pidevalt. Kui mõne inimesega ongi probleem, tuleb see üldiselt juba värbamisprotsessis välja. Prokuröridele esitatud kahtlustused on olnud ootamatud, sest prokurörilt eeldatakse laitmatut käitumist. 

Kas on mingid märgid ka, mille puhul on näha, et prokuröril tekivad probleemid oma töö eetilise tegemisega?

Meie jaoks oli suurem mõtlemiskoht siis, kui kunagine prokurör Marina ­Kalistratova võltsis kahtlustatava allkirja. Tegemist oli kriminaalasja oportuniteediga lõpetamisega, mida saab teha vaid kahtlustatava nõusolekul. Sel hetkel oli kahtlustatav teise kuriteo tõttu arestimajas ning prokurör kirjutas ise tema eest alla.

See oli väga ebameeldiv juhtum seetõttu, et allkirja võltsimise põhjuseks oli meie lisatasusüsteem, mis omal ajal suure hurraaga sisse viidi. Kuna prokuröride põhipalk oli toona väike, siis motiveeriti inimesi suure lisatasuga. See tekitas palju pingeid ja juhtkonnas lepiti kokku teatud kriteeriumid. Üks kriteerium oli see, kui palju menetlusi sa otstarbekuse põhjusel lõpetasid. 

See juhtum šokeeris meid, sest selleni peeti lisatasu süsteemi heaks. Meie praegune palgasüsteem on parem ja tagab, et sellisel põhjusel enam sarnaseid asju ei juhtu.

Koroonakriisi ajal asus teatud seltskond rääkima politseiriigist ja teistest vandenõuteooriatest. Kas Teie saate väita, et Eesti kohtupidamine on aus? 
                 
Ma olen selles kindel. Ma alustasin tööd prokuratuuris 1991. aastal, praegust olukorda ei saa tollasega võrreldagi. Menetlus on kardinaalselt teine ja meil on väikse riigi kohta kolmeastmeline kohus. Enamus riike piirduvad kaheastmelise süsteemiga. Pealegi on meil professionaalne kohtunik, kes valvab seadust ja ütlebki, et ma ei saa seda tõendit kasutada, sest seadus ei luba. 

Räägime õnnestumistest. Mis on prokuratuuri mulluse aasta suurimad töövõidud? 

Ma arvan, et meil läheb kindlasti väga hästi. Prokurörid tegelevad tõesti selliste kurjategijate tabamisega, kes mõjutavad paljusid . Eks alati lihtsam on ajada taga roolijoodikut ja poevarast, aga korruptsioon mõjutab jällegi rohkemaid. Seetõttu ongi rohkem korruptsiooniasju, narkootikumidega seotud menetlusi. Positiivne on see, et vägivallakuriteod, peaasjalikult perevägivallajuhtumid on languses. Varem oli aastas  6000 lähisuhtevägivalla juhtumit, nüüd on see 5400 juurde langenud. Alati on olemas oht, et inimesed ei teavita vägivallast, aga lähisuhtevägivalla puhul on tehtud aastaid kõva teavitustööd ja paistab, et see on mõjuma hakanud. 

Meie murelaps on menetluse pikkus, seda just alaealiste puhul. Prokurörid kohtuvad lapsega, kontrollivad ta tausta, otsivad talle sobiliku sotsiaalprogrammi. See võtab rohkem aega, aga samas on lapskurjategijaid vähem, mis on hea. 

Hea on ka see, et üha vähem on selliseid asju, mis on väga kaua menetluses. Pandeemia ajal leiti kohtupidamiseks võimalus ka distantsilt ja veebi vahendusel. Käisin kunagi Inglismaal ja seal polnud kohtusaalis ühtegi arvutit. Kohtunik ütles, et kuni arvuti pole seaduses kirjas, siis tema kohtusaalis ühtegi arvutit pole. Müts maha, et meil suudeti kriisi ajal teha hüppeline muudatus ja kõik olid nõus. Seadus võeti nädalaga vastu. 

Kas näete mingit digilahendust, mis prokuratuuri tööd aitaks parandada? 

Digitaalne kriminaalmenetlus, mis on loomisel. Loome seda Euroopa fondi rahaga ja ehk saab juba seda järgmisel aastal kasutada. Praegu koosneb kiirmenetlus kolmest paberist, mida kolme maja vahel ringi sõidutatakse, kuigi kõik on infosüsteemis kirjas. Et kohtumenetlus käib ikka veel paberkandjal, siis tulebki nende paberitega ringi sõita ja hiljem need veel arhiveerida. 

Mis on prokuratuuri väljakutsed lähiaastatel, millega tuleb rinda pista?

Kindlasti digimenetlusele üleminek. Ma võin Teile rääkida, kui suurepärane see on, aga õigussüsteemis pikka aega töötanud inimesed on väga konservatiivsed ja neile on see üleminek kindlasti keeruline.

Lisaks ootame pingsalt riigikogus kriminaalmenetlusseadustiku eelnõu muudatusi, mis on vajalik digimenetluseks. Ma ei saagi aru, miks see seisab praegu. Ma tõesti loodan, et poliitikud teevad vajalikud muudatused seaduses ära. 

Uus valdkond meie jaoks on küberkuriteod. Arusaam digimaailmast on väga keeruliselt tulnud ja paljud ei osanudki pikalt menetleda neid asju. Ei tea, kas Ukraina pagulaste tulek Eestisse võib suurendada ka vaenukuritegude arvu, sest siin on meil ka palju Vene kodanikke. Keegi ei osanud ju arvata, et Ukrainas algab sõda, seega me pole isegi sellele liiga palju mõelda saanud. Ei osanud valmistuda, et lähipiirkonnas tuleb sõda.