Hämarad teod tumedas veebis

On 2020. aasta september ning Maksu- ja Tolliameti posti tollikontrolli üksus on pidanud kinni kaks Saksamaalt ja ühe Hollandist saabunud postisaadetise. Kõik kolm postipakki olid saadetud samale aadressile ja isikule ning sisaldasid amfetamiini ja metüleendioksümetamfetamiini ehk MDMA-d. Peagi pärast kriminaalmenetluse alustamist selgus, et pakkide tellimiseks oli kasutatud valenime ja aadressi, millel asuvat elamut keegi juba pikemat aega elamiseks ei kasuta. Esialgu ei paistnud ühtki silmanähtavat viisi tellija väljaselgitamiseks, kuid kuu aega hiljem saabus samale aadressile veel kaks postipakki keelatud ainetega. See andis võimaluse tellija tabamiseks operatiivselt reageerida, postisaadetise sisu asendada ning postkasti jälgima asuda.

Maja ja postkast, kuhu pimeveebist narkootikume telliti. Väljavõte kohtutoimikust.

Väga kiiresti õnnestuski kahtlustatavatena kinni pidada kaks alaealist noormeest, kes olid tulnud postkasti kontrollima ning kelle kaasabil õnnestus jõuda tegelike tellijateni. Järgemööda peeti ühe päeva jooksul kinni kuus alaealist, kellest kahte oli alust kahtlustada pakkide tellimises. Paraku ei muutunud isikute kinnipidamisega olukord selgemaks, sest noormehed ei tegutsenud ühiselt, vaid kasutasid keelatud ainete tellimiseks ühte ja sama postkasti, mistõttu sai kriminaalmenetluse peamiseks ülesandeks selgitada välja, kes on ühe või teise paki tellija. Kuid pakke ei tellitud vaid ühele aadressile. Menetluse käigus selgus, et vähemalt üks kahtlustatavatest on seotud veel neljale erinevale aadressile saabunud narkootiliste ainetega. Kokku peeti ajavahemikul september–detsember 2020 kinni 18 Saksamaalt ja Hollandist saabunud postisaadetist, mis sisaldasid kokku 339 ecstasy tabletti, 82,94 grammi MDMA-d ning enam kui 330 grammi pulbrit, mis sisaldas ligi 20 grammi amfetamiini.

Postisaadetised olid tellitud kuuele erinevale aadressile, millest ükski ei olnud seotud kahtlusalustega. Tellimiseks kasutati aadresse, kus visuaalse vaatluse järgi keegi ei elanud, kuid sobivaid aadresse otsiti ka kinnisvaramüügiportaalidest. Seda selleks, et kahandada pakist ilmajäämise riski, mis oleks kaasnenud majaelanike poolt postkasti regulaarse kontrollimisega. Teoplaan oli põhjalikult läbi mõeldud ning vahelejäämise riski peeti minimaalseks, kuid sellest hoolimata on praegu kolm alaealist mõistetud süüdi suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus sisseveos ning kaks noormeest, kelle ülesanne oli postkaste kontrollida, kuriteole kaasaaitamises. 

Erineva värvuse, kuju ja suurusega pimeveebist tellitud MDMA tabletid. Väljavõte kohtutoimikust.

Sedalaadi kuritegude korral pärinevad kõige olulisemad tõendid kahtlusaluste kasutuses olevatest tehnikaseadmetest, sh mobiiltelefonidest ja arvutitest, mis paljastasid noorukite kohta ränga tõe. Nimelt ilmnes, et narkootilised ained on alaealiste seas laialt levinud ja kergesti kättesaadavad, neid müüakse erinevates suhtlusportaalides, kus on loodud spetsiaalsed grupid keelatud ainetega kauplemiseks. Samuti üritavad noored narkootiliste ainete müügist tulu teenida, müües neid erinevates suhtlusrakendustes oma tuttavatele. Telefonides sisaldus nii video- kui fotofaile narkootiliste ainete tarvitamisest ja sellele järgnenud mõjust. Kõigest 14–16-aastased noored on proovinud väga erinevat laadi narkootilisi aineid, alustades kanepist, lõpetades LSD-ga, millel on väga tugev hallutsinogeenne toime.  

Tulles tagasi küsimuse juurde, kuidas alaealised keelatud aineid tellisid, siis selleks polnud vaja muud, kui interneti kasutamist võimaldavat seadet (olgu see siis sülearvuti või mobiiltelefon), internetiühendust, tumeveebi sisenemist võimaldavat tarkvara (internetibrauserit) ning krüptoraha. 

Tellides ei piirduta üht tüüpi narkootikumidega, vaid katsetatakse ja müüakse erinevaid keelatud aineid. Väljavõte kohtutoimikust.

Kuid mis on see salapärane tumeveeb, kus illegaalsete kaupade ja teenustega sedavõrd vabalt kaubeldakse? Selleks tuleb mõista, et veeb (World Wide Web) peidab endas palju rohkemat, kui tavapäraste otsingumootoritega on võimalik leida. Lihtsustatult saab veebi liigitada kolmeks – pinnaveeb ehk surface web, süvaveeb ehk deep web ning tumeveeb ehk dark web. Kui pinnaveeb on osa veebist, mis on kättesaadav kõigile interneti kasutajatele (see osa, mis on leitav ja kättesaadav tavapäraste interneti otsingumootoritega), siis süvaveeb on osa veebist, mida kõigile ei kuvata. Süvaveeb viitab veebi sellele osale, mis pole tavaliste otsingumootorite (nt Google) kaudu leitav või täielikult juurdepääsetav, kuid mille sisu on võimalik näha kas tasu eest, pärast parooli sisestamist või ennast muul viisil identifitseerides (siia hulka kuuluvad muu hulgas asutuste siseveebid, isikliku e-postkasti sisu, tasu eest ligipääsetavad veebileheküljed, nagu Netflix, Delfi jpm). Tumeveeb moodustab väikese osa süvaveebist, sellele juurdepääsuks on vaja eritarkvara. Kõige vanem ja tuntum tarkvara tumeveebi sisenemiseks on internetibrauser Tor (The Onion Routing), mis on oma nime saanud sibulakihtidest. Tor töötab n.ö sibulakihtide koorimise meetodil – kui brauseri kasutaja soovib külastada veebilehte, siis saadab ta sellega sõnumi, mis on mähitud mitme erineva krüpteerimiskihi sisse, sõnum läbib vähemalt kolme erinevat serverit (s.o arvutisüsteemi, mille kasutaja on vabatahtlikult nõus osalema selles protsessis), millest iga server saab eemaldada ühe kihi, kuni sõnum jõuab dekrüpteeritult adressaadini. Alles viimane neist saab ligipääsu andmetele, et need sihtpunkti saata, seejuures algse saatja kohta mingit infot omamata. Päringu vastus tagastatakse vastupidises järjekorras. Selle tulemusena ei ole kellelgi (sh internetiteenuse pakkujal) võimalik jälgida, milliseid internetilehekülgi Tori kasutaja külastab, ning veebilehtede haldajad ja teised veebiliiklust jälgivad isikud ei saa teada Tori kasutaja tegelikku IP-aadressi ja asukohta, nähtav on vaid viimase dekrüpteeriva serververi IP-aadress ja asukoht, mis võib asuda protsessi algatajast erinevas riigis (nii saavad nt Hiinas elavad isikud kasutada seal keelatud sotsiaalmeediaportaali Facebook). Samuti on Tor, erinevalt tavalisest internetibrauserist, seadistatud selliselt, et see ei säilita sirvimisajalugu või kustutab selle kohe pärast brauseri sulgemist, mistõttu ei leia tehnikaseadmetest andmeid selle kohta, mis ajal ja milliseid veebilehti Tori kasutaja on külastanud. 

Kõigest 14–16-aastased noored on proovinud väga erinevat laadi narkootilisi aineid, alustades kanepist, lõpetades LSD-ga, millel on väga tugev hallutsinogeenne toime.  

Tori internetibrauseri toimimise aluspõhimõtte (onion routing) lõid 1990-ndatel Ameerika Ühendriikide mereväe uurimislabori töötajad, arvutiteadlased ja matemaatikud eesmärgiga kaitsja USA luureinfo edastamist internetis, kuid avalikuks kasutamiseks mõeldud internetibrauser sai tarkvaralitsentsi 2002. aastal ning aasta hiljem avaldati selle esimene versioon. Tori avalikustamise eesmärk ei olnud kindlasti illegaalsete kaupade ja teenustega kauplemiseks soodsa pinnase loomine, vaid privaatsuse ja internetivabaduse tagamine ka väga range tsensuuriga riikides. Seepärast oli Tor oluline instrument araabia maade ülestõusu ajal, võimaldades inimestel varjata oma indentiteeti internetis ning pääseda ligi olulisele internetis leiduvale informatsioonile. Autoritaarse ja totalitaarse režiimiga riikides, kus suur osa internetist on blokeeritud, et piirata alternatiivse teabe saamist, kus veebisuhtlus toimub range riikliku kontrolli tingimustes ning kus poliitilise eriarvamuse väljendamisega võib kaasneda karistus, on Tor teatavas mõttes päästerõngas.  

Ebaseadusliku ja karistusega riskiva tegevuse jaoks on vaja nutitelefoni, tehnilist taipu ja krüptoraha. Väljavõte kohtutoimikust.

Seepärast on oluline mõista, et Tor ei võrdu tumeveebiga, kuid see on tumeveebi oluline osa. Tori kasutades on võimalik pääseda ligi tavalistele internetilehekülgedele, kuid ka internetilehekülgedele, mis on peidetud Tori võrgus. Tumeveebi aadress on eristatav selle tippdomeeni järgi, mis pole kõigile tuttav .com, .net või muu riiklik domeen. Selle asemel kasutavad Toris loodud veebiaadressid domeeni .onion. Samuti erinevad domeeninimed tavapärasest, sest üldiselt ei ole need sõnaliselt eristatavaid, vaid koosnevad segipaisatud tähtede ja numbrite kombinatsioonist (nt sotsiaalmeediaportaali Facebook.com tumeveebi aadress on facebookwkhpilnemxj7asaniu7vnjjbiltxjqhye3mhbshg7kx5tfyd.onion). 2020. aasta detsembri seisuga eksisteeris ligikaudu 76 300 tumeveebi lehekülge, mis kasutavad domeeni .onion, kuid nendest vaid 18 000 lehekülge on originaalse sisuga (ülejäänud on koopiad teistest lehekülgedest) ning ka neist on vaid osa aktiivselt kasutuses. Üldiselt ei ole tumeveebi internetileheküljed tavaliste otsingumootorite (nt Google) kaudu leitavad ning selleks, et neile ligi pääseda, tuleb kasutada spetsiaalseid tumeveebi otsingumootoreid.

Siiski ei ole kõik tumeveebi leheküljed seotud illegaalse tegevusega, kuid erinevad tumeveebi uuringud näitavad, et umbes 60% tumeveebi internetilehekülgedest sisaldavad ebaseaduslikku materjali.  Tumeveebi müügikeskkondades müüakse kõike, alates võltsitud dokumentidest ja rahast lõpetades lapspornograafia ja relvadega, kuid kahtlemata kaubeldakse kõige enam just narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega. Samuti võib tumeveebist leida müügikuulutusi, kus pakutakse palgamõrvari teenust või ligipääsu piinamis-, mõrvamis- või vägistamisvideotele (nn „red room“), kuid ka võimalust soetada valitsuse salajasi dokumente. Viimati nimetatud pakkumised on ekspertide sõnul siiski vaid pettus, mille eest käiakse välja suuri rahasummasid.  

Üldiselt ei ole tumeveebi internetileheküljed tavaliste otsingumootorite (nt Google) kaudu leitavad ning selleks, et neile ligi pääseda, tuleb kasutada spetsiaalseid tumeveebi otsingumootoreid.

Tumeveebi müügikeskkondade maksevahend on krüptovaluuta, eelkõige bitcoin, mis põhineb detsentraliseeritud süsteemil, mille korral puudub tehinguid vahendav keskasutus. Sellest tulenevalt seisame kriminaalmenetluses silmitsi probleemiga, kuidas saada teada, kas kahtlustatav omab krüptoraha ja milliseid tehinguid on ta sellega teinud. Erinevalt pangatehingutest puudub tegelik võimalus päringu teel vajaliku informatsiooni küsimiseks, mistõttu peetakse bitcoin’i suhteliselt anonüümseks maksevahendiks. Oluline on rõhutada suhtelisust, sest tegelikult on bitcoin’i ülekanded kõigile nähtavad ja kergesti kättesaadavad, kuid need paljastavad vaid tehingu toimumise aja, ülekantud bitcoin’ide koguse ning tehingu osapoolte bitcoin’i-aadressid, mis ei ole isikustatud. Selleks, et seda süsteemi mõista, on oluline teada, et bitcoin’ide ostmiseks on vaja omada krüptorahakotti, mis võib olla rakendus telefonis, programm arvutis või mälupulgalaadne seadeldis, mis hoiab endas kahte võtit – avalikku ja privaatset (public key ja private key). Avalik võti on bitcoin’i-aadress, mis on võrreldav pangakonto numbriga (IBAN), mida teades on võimalik sellele kontole raha kanda, kuid erinevalt pangakontost võib ühes rahakotis olla rohkem kui üks bitcoin’i aadress ning sageli rahakotirakendused genereerivad uue aadressi automaatselt iga tehingu järel. Privaatne võti, mis on võrreldav parooli või PIN-koodiga, on vajalik bitcoin’i-ülekannete tegemiseks, kuid tihti ei pruugi me seda isegi teada. Kui bitcoin’id või muu krüptoraha on vahetusplatvormil (nt Binance, Coinbase) loodud rahakotis, siis kasutajal endal privaatvõtit pole ning rahakotile ligipääsuks ja seal tehingute tegemiseks kasutatakse parooli või muid autentimisviise. 

Krüptoraha tehingute ajalugu on küll nähtav, kuid tehingu osapooli on keeruline tuvastada. Väljavõte kohtutoimikust.

Seega isegi tingimustes, kus kogu bitcoin’i-tehingute ajalugu on internetis vabalt kättesaadav, on peaaegu võimatu tuvastada tehingu osapooli, sest ühel inimesel võib olla mitu krüptorahakotti, kus omakorda võib olla palju erinevaid bitcoin’i-aadresse.

Rahvusvaheliste politseioperatsioonide tulemusena on õnnestunud mitmeid tumeveebi illegaalseid müügiplatvorme sulgeda, nii näiteks sulgesid USA võimud 2013. aastal müügiplatvormi Silk Road, mille loojale mõisteti karistuseks eluaegne vangistus. Käesoleva aasta alguses õnnestus erinevate riikide koostöös sulgeda suurim tumeveebi müügiplatvorm DarkMarket, millel oli sulgemise hetkel ligi 500 000 registreeritud kasutajat ja enam kui 2400 müüjat, kes pakkusid müügiks erinevaid narkootilisi aineid, valeraha, varastatud ja võltsitud krediitkaartide andmeid, pahavara ja palju muud. Uuringud aga näitavad, et üksikute müügiplatvormide sulgemisel on kauplemismahtudele vaid ajutine mõju, sest suur osa müüjatest kolib kiiresti üle teistesse juba eksisteerivatesse või hiljem loodud müügikeskkondadesse. Kauplejate ja ostjate arv näitab aga pidevat kasvutrendi.  Selles komplitseeritud võitluses, kus müügikeskkondade sulgemisel ei ole märkimisväärset mõju kauplemismahtudele, on riiklikel tollikontrolliüksustel ja õiguskaitseorganitel äärmiselt oluline roll. Välisriikidest saabunud postisaadetiste üle teostatav kontroll peab olema põhjalik, et tellitud pakid tellijateni ei jõuaks ning läbiviidav süüteomenetlus oleks kiire ja efektiivne. Kuigi tellija süü tõendamine on tavapärasest keerulisem otseste tõendite puudumise tõttu, omandavad kaudsed tõendid iseäranis suure kaalu. Kaudsetele tõenditele tuginevalt on erinevad kohtud ja kohtuastmed langetanud mitmeid süüdimõistvaid otsused, mis näitavad ilmekalt, et vahelejäämise ja süüdimõistmise riski tumeveebist keelatud ainete tellimisel peetakse ekslikult väikeseks.   

Käesoleva aasta alguses õnnestus erinevate riikide koostöös sulgeda suurim tumeveebi müügiplatvorm DarkMarket, millel oli sulgemise hetkel ligi 500 000 registreeritud kasutajat ja enam kui 2400 müüjat, kes pakkusid müügiks erinevaid narkootilisi aineid, valeraha, varastatud ja võltsitud krediitkaartide andmeid, pahavara ja palju muud.

Niinimetatud postinarko kriminaalasjade menetluskogemus näitab, et keelatud ainete tellijad on tihti alaealised või noored täiskasvanud (nagu ka artikli alguses käsitletud kaasuses), kellel puuduvad vajalikud tutvused narkootikumide omandamiseks muul viisil, kuid kes on eriliselt huvitatid keelatud ainetega eksperimenteerimisest ja nende müügist tulu teenimisest. Tellija ei saa kuidagi veenduda, millise kvaliteedi või konsistentsiga aine ta „veebidiilerilt“ saab. Välimuselt identsed tabletid võivad sisaldada erinevas koguses toimeainet ning selline ebamäärasus loob iseäranis suure üledoosi ohu. Selles ilmnebki narkokuritegevusega võitlemise peamine eesmärk – võitlus ei käi ainult keelatud ainete käitlemise vastu, vaid inimeste, eeskätt noorte inimeste tervise ja elu eest.