Juba mitu aastat saab politsei pea iga päev teateid inimestelt, kes langenud investeerimiskelmuste ohvriks ja on jäänud ilma elusäästudest või kes tänu korrakaitsjate järjepidevale teavitustööle on otsustanud hoopis informeerida politseid järjekordsest skeemist: vene keelt kõnelev helistaja esitleb end kauplemisplatvormi maaklerina ning pakub võimalust teenida aktsia- ja valuutaturgudel suurt kasumit. Kui helistajal õnnestub ohver agressiivse jutuga konksu otsa saada, meelitatakse välja esimesed rahasummad, mida ohver kunagi tagasi ei saa. Halvemal juhul on see aga alles algus.

2021. aastal saavutas Põhja prefektuuri kriminaalbüroo küber- ja majanduskuritegude talituse küberkuritegude grupp koos ringkonnaprokuröri Jürgen Hüvaga läbimurde ühes 2020.aasta veebruaris taoliste investeerimiskelmuste uurimiseks alustatud kriminaalmenetluses. Selleks hetkeks oli kannatanuid juba sadades ja kahjud miljonites.

Eesti uurimine jõudis Ukrainas asuvate organiseeritud kuritegelike grupeeringuteni, kelle juhitud kõnekeskustest pannakse toime investeerimiskelmusi üle maailma, muuhulgas ka Eestis. Märgiline on kõnealune kriminaalmenetlus sellepärast, et esmakordselt jõuti välismaal tegutsevate kelmide tegevuse tuvastamisel nii kaugele. Riigipiire murdnud ja mastaapse organiseeritud kuritegevuse telgitaguseid avanud kriminaalmenetlusest räägivad Põhja prefektuuri kriminaalbüroo küber- ja majanduskuritegude talituse juht Hannes Kelt ja menetlust juhtiv Põhja ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Jürgen Hüva.

Alustame algusest. Mida me tänaseks teame ja kuidas selleni jõudsime?

Hannes: Binaaroptsioonidega kauplemise kelmus ei ole iseenesest uus kuriteoliik. Selles kriminaalasjas otsustasime esimest korda läheneda täiesti teiste meetoditega. Tavapäraselt asutakse uurima üksiku avalduse põhiselt, üritatakse jälgida raha liikumist, leida üles platvorm, kellele see kuulub ja kus asub, milliselt telefoninumbrilt helistatakse jne. Me aga nägime juba mõnda aega tagasi, et see ei vii kuhugi. Otsad jooksevad vette, sest telefoninumbreid saab internetist koos suunakoodidega osta. Raha liigutatakse kohe edasi, võetakse välja või konverteeritakse krüptorahaks ja midagi jälitada ei ole.

Jürgen: Koondasime mõtteliselt kokku kõik sarnase skeemiga investeerimiskelmused ja hakkasime lähenema helistajate kaudu, samamoodi nagu alustatakse narkomenetlusi: esialgu on ainult teave, et grupp teadmata inimesi paneb mingis piirkonnas toime kuritegusid.

Hannes: Menetlus- ja jälitustoimingud on ikka sarnased, aga me panime püsti uue kriminaalmenetluse ning võtsime aluseks organiseeritud kuritegevuse uurimisele omase mudeli ehk asusime uurima tegevust tervikuna. Meie meetod on olla sama agressiivsed nagu nemad. Selle tulemusena on meil õnnestunud saada teada rohkem kui varasemate menetlustaktikatega. Laias laastus poole aastaga saime selgeks, kuidas nad töötavad, milline on nende sisemine struktuur, kus nad asuvad, osaliselt ka seda, kes nad on. Viimase poole aastaga on läinud pilt veel teravamaks. 

Mida see pilt meile näitab?

Hannes: Nad on ehitanud tohutu võrgu enda kaitsmiseks ja oma kuritegeliku tegevuse varjamiseks. Eelmisel aastal avastasime, et ühel hetkel oli kelmide kasutuses üle 121 virtuaalserveri, igas serveris tööl mitukümmend kasutajat ehk kokku sadu inimesi, kes teevad kõnesid üle maailma. See kuritegelik grupeering on nagu suur rahvusvaheline ettevõte, neil on massiivsed infrastruktuurid ja nad on investeerinud suuri summasid oma ärimudelisse. Neil on töötatud välja karjäärisüsteemid ja järelkasvuprogrammid ning töötajate väljaõpe on põhjalik, psühholoogiast raha liigutamiseni välja.

See kuritegelik grupeering on nagu suur rahvusvaheline ettevõte, neil on massiivsed infrastruktuurid ja nad on investeerinud suuri summasid oma ärimudelisse.

Jürgen: Nende tegevus on läbimõeldud, järjepidev ja agressiivne. Nn levinud pangakõnedes, kus esinetakse pangatöötajana, et meelitada inimeselt välja tema PIN-koodid, jõutakse kiiremini rahade väljapetmiseni. Kõnealuste investeerimiskelmustega näeme, et inimest töödeldakse kauem, et saada ta esimese rahaülekandega konksu otsa. Ja siis käib töö edasi. Näiteks näeme juhtumeid, kus inimene on raha „investeerinud“ ja sellest ilma jäänud. Ohvriga võetakse mingi hetk ühendust ja pakutakse, et nad aitavad raha tagasi saada, ja ta maksab uuesti lootuses eelmine kaotus tagasi võita. Nad pigistavad kõik välja. Kui inimesel endal raha ei ole, saavad nad kannatanu erinevatel ettekäänetel nõusse, võtavad Any Deski programmi kasutades ekraani üle ja vormistavad inimese nimele kiirlaenud, et siis uued summad kätte saada. Inimene on rahata ja lisaks on tal kaelas uued võlad.

Hannes: Eraldi sisemine grupp tegeles justnimelt sellise skeemiga, grupi nimi oli Evil Team. Platvormid, skeemi ülesehitused, keel ja viis, kuidas kannatanutega räägitakse – meie uurimine näitab, et see ei ole ühe grupeeringu pärusmaa ning see pole ainus grupp, kelle ohvriks eestlased langevad. Arvame, et üle Euroopa võib tegutseda kolm suuremat gruppi. Neist kahel on seos Ukrainaga ilmselge. Ladviku jäljed viivad Iisraeli, kus asuvad ilmselt kasusaajad. Aga meil ei ole mõtet panna ressurssi nende grupeeringute uurimisele, mida juba uurivad teised suured Euroopa riigid. Meie uurimise fookuses on venekeelsete kõnede tegijad, sest nad sihivad Eestis elavat vene keelt kõnelevat elanikkonda. Suur osa meie grupeeringu kannatanutest asub ka Venemaal.

Kes on kannatanud ja kuidas nad üles leitakse? 

Hannes: Tumeveebist võib osta andmebaase, millega tuleb kaasa miljoneid telefoninumbreid, mida hakatakse läbi helistama või genereeritakse numbrikombinatsioone. Kuid palju peenem meetod, mille saime teada tänu meie uurimisele, on suunatud reklaam. Näiteks hüppab veebibrauseris või sotsiaalmeedias ette reklaam, klikid bännerile ja maandud lehel, kus pakutakse võimalust töötada kodust lahkumata, teenida mitmekordset tulu või saada tasuta konsultatsiooni oma ala spetsialistidelt. Sinna jäetakse oma nimi ja telefoninumber ning ongi kurjategijatel sinu kontakt. 

Jürgen: Ühtegi kannatanu profiili ei ole. Sihitakse ennekõike venekeelset inimest, vahel harva ingliskeelset. On noori, on eakamaid. Ja sul peab olema raha, mida investeerida. Aga kui ka ei ole, siis veendakse võtma kiirlaenu. Näeme oma menetluses sedagi, et nad on oma tegevuse niivõrd läbi mõelnud, et andmebaasides on kontaktide juures näiteks märked, millise ohvriga on tegu ja kuidas just temaga manipuleerida – näiteks, et inimene on tegutsenud kolm aastat börsil –, et siis talle vastava jutuga läheneda. 

Hannes: Nad tegutsevad ka suhtlusvõrgustikes, kus neil on massiliselt kontosid ilusate profiilipiltidega. Nad veedavad nädalaid, arendavad tutvust ja lähenevad lõpuks jutuga, et tuttav pakub häid investeerimisvõimalusi. See skeem sarnaneb levinud armukelmide käekirjaga. Mängitakse selle peale, et juba „tuttavaks saanud“ vestluspartnerile on ikka raskem öelda ei, ja nii ollaksegi konksu otsas.

Räägime rahvusvahelisest koostööst, mis on selle uurimise võtmesõna. Kuidas Ukrainaga koostöö edeneb? 

Hannes: Menetluse ajal loodi ühine rahvusvaheline uurimisrühm, millel on kolm suurt eesmärki. Esiteks oli eesmärk saada teada nende tegutsemisskeem, struktuurid ja töömeetodid, et hoiatada inimesi ohvriks langemise eest. Selle suure eesmärgi oleme täitnud. Me oleme juba saavutanud tuntavat mõju sellega, et kuna oleme endale detailideni teinud selgeks nende meetodid, on meie ennetustöö inimestele läinud märkimisväärselt täpsemaks. Selle analüüsi ja teabe kaudu oleme saanud tõsta inimeste teadlikkust konkreetsest kuriteoliigist paremale tasemele kui kunagi varem.

Politsei on viimastel aastatel teinud järjepidevat ennetustööd, et suurendada inimeste teadlikkust kuriteoliigist, mille ohvriks langeb inimesi peaaegu iga päev. PPA hoiatab regulaarselt meedia vahendusel avalikkust uutest juhtumitest ning levinumatest skeemidest ja trendidest. Samuti viivad politseinikud läbi loenguid ja käivad rääkimas ettevõtetes. Läinud suve lõpus viidi koos Eesti Pangaliiduga läbi mahukas teavituskampaania „Ei, aitäh!“, mis levinumate petukõnede näitlikustamisega võttis eesmärgiks aidata inimestel kelmust ära tunda.

Jürgen: Kui tavapäraselt on kuritegu uurima asudes peamine eesmärk tabada kurjategija, siis sel korral ei olnud algusest peale esimene eesmärk kinnipidamine, vaid see, et nad unustaksid Eesti ära. Meie teine suur eesmärk oligi grupeeringut häirida nii kaua, et nendeni jõuaks sõnum: +372 suunakoodile ei maksa helistada.

Meie peamine eesmärk on saata organiseeritud kuritegelikele grupeeringutele sõnum: unustage Eesti ära, +372 suunakoodile ei maksa helistada.

Hannes: Meie kolmas eesmärk on koostöös jõuda võtmeisikute kinnipidamiseni Ukrainas, sest Eesti õiguskaitseasutused teises riigis kurjategijaid kinni pidama minna ei saa. Oleme teinud ära suure töö tõendite kogumisel ja tuvastanud Eestis hulga kannatanuid. Meie käed sinna ei ulatu ja edasi me ilma ukrainlasteta minna ei saa.
Jürgen: Nii nagu Eestiski, eeldab Ukrainas kelmuse kuriteo uurimine kannatanut. Nendel grupeeringutel õnnestub kohaliku politsei radari alt läbi joosta tänu sellele, et nad ei sihi kohalikke kannatanuid. Meenub üks konkreetne näide, kus töötajal on telefoni otsas Ukraina kodanik, kes elab Saksamaal. Ta küsib, mida edasi teha ja saab konkreetse juhise, et Ukraina kodanikke me ei puutu. Samuti ei ole võimalik nendel platvormidel kohaliku IP-aadressiga registreeruda.

Hannes: 2020. aasta novembris jõudsime nii kaugele, et kutsusime Ukraina kolleegid Eestisse. Me olime valmistunud nende menetlusse kaasamisesse põhjalikult. Me olime oma kodutöö ära teinud, uurinud näiteks teistelt riikidelt, kuidas ukrainlastega varem rahvusvaheline koostöö on paremini sujunud. Me saatsime sõnumi peadirektori kaudu Ukraina politseijuhile. Me ajasime teemat eestlastest kontaktide kaudu prokuratuuris ja Euroopa Liidu saadiku kaudu Ukrainas. Me nügisime igal rindel uurijaid näitamaks, et meil on informatsioon ja tõendid ning selle teemaga on vaja koos tegeleda. 

Jürgen: Sel suvel Haagis toimunud koostöökohtumisel küsisid ukrainlased, et me annaksime neile oma kannatanud, et nad saaksid menetleda. Oleme kaardistanud 21 juhtfiguuri, kellest igale oleme leidnud vähemalt ühe kannatanu, mõnel juhul mitu, ühel juhul leidsime ohvreid ka Lätist. Oleme tõlkinud avaldused vene keelde. Meie poolt on materjalid koos. Meie anname Ukrainale kannatanud ja tõendid, nemad peavad uurimise lõpuni viima.

Hannes: Eeldasime, et neil lähevad silmad põlema, seda ei juhtunud. See oli mõneti ootamatu, sest arvasime, et ressurss, mida oleme uurimise alla pannud näitab neile, kui tõsiselt me asja võtame. Aga riikide suurused, menetlusressurss, juriidika on paraku siiski erinevad ning see mõjutab prioriteetsust. Kõnekeskuste teenus on Ukrainas väga levinud, seal paikneb neid palju, suur hulk inimesi töötab selles valdkonnas ja see moodustab suure osa SKP-st. Eristada kõikidest kõnekeskustest kuritegelikke on keeruline. Kuna kohalikke kannatanuid ei ole, siis politsei vaatevinklisse need juhtumid ei jõua ja näib, et teisest riigist tulevat informatsiooni on neil siseriiklikult raske realiseerida. Seega kohaliku õiguskaitse motivatsioon ja ressurss teemaga tegelemiseks on ilmselgelt piiratud.

Aga me ei unusta, see on vähim, mida me saame oma kodanike heaks teha. Me saadame õigusabitaotlusi, helistame regulaarselt, teeme Skype koosolekuid. Püüame organiseerida taas päriskohtumisi. Me ei anna alla, läheme oma osaga lõpuni välja ja nügime neidki edasi.

Kuidas edasi, millised on järgmised sammud?

Hannes: Ideaalis võiks kõne alla tulla kõikide kõnekeskuste maha jooksmine. Tegelikult tahame, et leviks sõnum, et see on Eesti politsei töö ja et me tuleme teile isegi Ukrainasse järele. Kui tehakse uus kõnekeskus, mis on tõenäoline, siis see sõnum võiks neil meeles püsida.

Jürgen: Tahame tekitada Eesti kodanikega sama efekti nagu kohalikega, kellele ei helistata. See ei ole utoopia, sest Eesti rahvaarv on väike, palju suuremad turud on mujal. Meie eesmärk on muuta Eesti võimalikult ebaatraktiivseks sihtkohaks, et siia ei helistataks. See on ainus realistlik eesmärk, sest ühe kõnekeskuse maha jooksmine tulemust ei too.

Hannes: Nagu me teame, kuritegeliku ühenduse muudab nii püsivaks see, et paari lüli kadumine ei lõhu seda. Mõne juhtfiguuri kinnipidamine ja kõnekeskuse sulgemine ei kaota ära probleemi. Meie tegelik eesmärk kinnipidamistega on võtta ära infrastruktuur nii suures ulatuses kui võimalik.

Jürgen: Infrastruktuuri all ei mõtle me monitore, vaid virtuaalservereid, mida majutatakse üle Euroopa erinevates paikades. Seal on kogu ärimudeli toimimiseks vajaolev: kannatanute andmebaasid, sisesuhtlus, kontaktid, raamatupidamine, väljaõpe jne.

Hannes: Kõnekeskuste läbiotsimisi tehes näidatakse sageli arvutite äravõtmisi, kus, nagu me praegu teame, ei pruugi olla ühtegi tõendit. Eksimusi võib juhtuda, aga sisulisi tõendeid nendes arvutites ei ole. Selleks peame kaasama teised Euroopa riigid, kus asuvad serverid. Eesmärk on ühe päeva jooksul viia kõikides riikides läbi realiseerimised, pidada kinni võtmeisikud ja võtta ära infrastruktuur, et nad ei saaks kohe hakata uusi kõnekeskuseid püsti panema. Kui me seda suurt eesmärki ehk infrastruktuuride üheaegset halvamist ei täida, siis ei ole kõnekeskuste sulgemisel mõju. Nad rendivad uued pinnad, leiavad uued helistajad ja äri läheb juba järgmisel päeval edasi.

Eesmärk on ühe päeva jooksul viia kõikides riikides läbi realiseerimised, pidada kinni võtmeisikud ja halvata üheaegselt infrastruktuur.

Hannes toob paralleeli fentanüülipõuaga Eestis, mil peale suuremate kuritegelike grupeeringute kinnipidamisi 2017.aastal sai fentanüül turult mõneks ajaks otsa ning üledoosi surmad langesid ajaloo madalaimale tasemele.

Jürgen: Kahe riigiga, kus serverid asuvad, on juba räägitud ja nad on valmis. See on painav probleem üle Euroopa, mõnes riigis on bürokraatia natuke keerulisem ja aega läheb kauem, aga huvi võiks olla. Meie eesmärk on kasvõi selle ühe grupeeringu maha jooksmise ja infrastruktuuride äravõtmisega saavutada mõju Eesti kannatanutele.

Hannes: Hoolimata sellest, kas meil õnnestub need toimepanijad lõpuks ka kätte saada, on selle uurimisega saadud kogemus ja rahvusvahelise koostöö tulem väärtuslik oskusteave ka tulevikuks. Nagu ennist öeldud, ei olnud algusest peale menetluse peamine eesmärk kahtlustatavate kinnipidamine, vaid skeemi lahtiharutamine ja ennetuse juhtimine.

Kui palju selline rahvusvaheline erioperatsioon ressurssi on võtnud?

Hannes: Menetlustoimingute, analüüsi ja andmetöötlusega on igapäevaselt tegelenud kaks ja poole kohaga veel üks inimene. Loomulikult oleme kaasanud lisaks uurijaid, analüütikuid ning vajaduspõhiselt vajalike keeleoskustega inimesi. Ja üks prokurör.

Jürgen: Selles menetluses räägime andmemahtudest, mis on terabaitides. Lisaks ajaressursile on oluline märkida, et oleme saanud seda uurimist läbi viia tänu eriteadmistele, mis on ennekõike Hannesel ja tema meeskonnal. Digitaalne piiriülene jälitus nõuab täiesti teistmoodi ja uut oskusteavet.

Hannes: Me kompame piire. Innovatsioon oli ka meie uurimisrühma üks märksõna ja mul on hea meel, et Jürgen meie esialgu menetluse mõttes ilmselt perspektiivituna näiva ideega kaasa tuli. Jürgen on kirjutanud selles kriminaalasjas õigusabitaotlusi, mida pole varem nähtud. Saanud peaprokuröri loa jälituse pikendamiseks. See on meeskonnatöö, kus politseiniku roll on mõelda välja, kuidas tõendeid hankida, ja prokuröri ülesanne on leida juriidiline tasakaal, mida saab ning mida mitte.

Viis, kuidas me harutasime lahti kurjategijate skeemi, on kindlasti midagi täiesti ainulaadset. Menetluse käigus töötati välja hulk uusi tööriistu, näiteks suurte andmemahtude läbitöötamise ja kuvamise instrumendid, mis aitavad meid erinevates töövaldkondades edaspidigi. Olulisim väärtus on aga mõtteviisi muutus – kuidas me suunasime selles menetluses uurimise teraviku skeemi tippudele ja kogu süsteemi ülesehituse väljaselgitamisele. See mõtteviisi muutus aitab meil paremini läheneda globaalsetele trendidele ja tõkestada massilist kuritegevust, mis kimbutab meie inimesi.
 

s
autor
Marie Aava

Marie Aava on prokuratuuri avalike suhete osakonna nõunik 2020. aasta aprillist. Enne seda töötas Marie pea viis aastat Politsei- ja Piirivalveameti kommunikatsioonibüroos.