Tervislikel põhjustel menetlusest vabastamine – puutumatud kriminaalmenetluses?

Tervis on inimese kalleim vara ja kriminaalmenetlus koos sellele potentsiaalselt järgneva kriminaalkaristusega on riikliku sekkumise kõige äärmuslikum vorm – see on viimane abinõu ehk ultima ratio. Seega on igati mõistetav, et kõik, mis puudutab tervist ja kriminaalmenetlusi, kipub ühiskonnas paratamatult pälvima kõrgendatud ning põhjalikku tähelepanu. Peaaegu regulaarse tihedusega ületab uudistekünnise järjekordne arutelu, kas mõne kriminaalmenetluses kahtlustuse või süüdistuse saanud inimese tervislik seisund üldse võimaldab tema suhtes kriminaalmenetluse läbiviimist ja hilisemat karistuse kandmist. Nimelt sätestab kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lõige 1 punkt 6 kriminaalmenetlust välistava asjaoluna selle, kui kahtlustatav või süüdistatav on parandamatult haigestunud ning ei ole seetõttu võimeline kriminaalmenetluses osalema ega karistust kandma. Sealjuures on menetlejatel ja kohtutel küsimuse lahendamisel laialdane diskretsiooniõigus. Seadus ei näe ette kohustuslikku ekspertiisi, mistõttu on põhimõtteliselt võimalik, et see asjaolu tehakse selgeks ka muudele andmetele tuginedes, selleks võib näiteks olla mõnes teises asjas tehtud ekspertiis, raviarsti hinnang jms.¹ Mõneti sobitub siia alla ka tervislikel põhjustel vahi alla võtmine või sellest loobumine, kuna tõkendit valides hinnatakse teiste asjade seas ka kahtlustatava tervist.

Kui praktilistest näidetest järeldub, et ühiskonnas eksisteerivad isikud, kes on piisavalt terved, panemaks toime tõsiseid kuritegusid, ent samas liiga haiged, käimaks kohtus ja vastutamaks oma tegude eest, siis tõstatub tahes-tahtmata küsimus selle kohta, kas mõned inimesed on oma staatusest tulenevalt seaduse ees võrdsemad kui teised

Küll aga joonistub huvitava tendentsina välja see, et liigagi tihti paistab kellegi tervislikel põhjustel menetlustest vabastamise kontekstis olema tegemist seni heal järjel ja lugupeetud inimesega, kellele etteheidetavad teod seisnevad eelkõige niinimetatud valgekrae kuritegevuses ehk majandus- ja korruptsioonikuritegude toimepanemises. Ühest küljest on arusaadav, et tulenevalt oma staatusest ja senisest ühiskondlikust rollist ongi mõned inimesed ning nendega seotud kriminaalasjad põhjalikuma tähelepanu all – nii ka olukorrad, kus kõne all on nende suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine tervislikel või muudel põhjustel. Teisalt ei saa siingi üle nii õiguskirjanduses kui kohtupraktikas sügavalt juurdunud põhimõttest, et õigusemõistmine mitte ainult ei pea olema, vaid peab ka näima õiglane.² Kui praktilistest näidetest järeldub, et ühiskonnas eksisteerivad inimesed, kes on piisavalt terved, panemaks toime tõsiseid kuritegusid, ent samas liiga haiged, käimaks kohtus ja vastutamaks oma tegude eest, siis tõstatub tahes-tahtmata küsimus selle kohta, kas mõned inimesed on oma staatusest tulenevalt seaduse ees võrdsemad kui teised. Kas meie kriminaalmenetlustes saab olla neid, keda koheldakse puutumatutena?

Tervis kui menetlustakistus

Kriminaalmenetluse seadustiku säte, mis kehtestab kriminaalmenetlust välistava asjaoluna selle, kui kahtlustatav või süüdistatav on parandamatult haigestunud ega ole seetõttu võimeline kriminaalmenetluses osalema ega karistust kandma, on kehtiv juba alates 2011. aastast. Seadusandja põhjendab eelnõu juurde koostatud seletuskirjas sätte eesmärgina seda, et nii lahendatakse olukord, kus kohtus ootab menetlusjärjekorras kriminaalasju, mille osas on – eelduslikult ekspertiisi tulemusel – ette teada, et süüdistatav ei paranegi ja tegelikult ei ole võimalik menetlust jätkata. Selliste lootusetute menetluste hoidmine takistab seadusandja sõnul teiste kriminaalasjade menetlemist vastavalt katkematu menetluse põhimõttele ning kriminaalasja üldmenetluses arutamise terviklikkuse reeglite mõtestatud järgimist.³ Tegelikkuses ei saa üle küsimusest, kas sätte esialgne mõte ei ole ajas kaotsi läinud ja moondunud. Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitikaosakonna analüüsitalituselt küsitud andmete kohaselt lõpetati viimase kolme aasta lõikes ehk aastatel 2020–2022 sellel alusel, olenemata menetluse alustamise aastast, kohtueelses menetluses kokku 42 menetlust, milles oli 20 isikut 84 kuriteoga. Sarnast väljavõtet kohtumenetluste kohta paraku analoogsel kujul ei süstematiseerita, kuid üldist ettekujutust suurusjärgust on võimalik siiski kujundada. Arvestades kriminaalmenetluste üldist hulka, vaadates kas või registreeritud kuritegusid⁴, näib sellisel alusel kriminaalmenetluse lõpetamise osakaal olevat väike, nagu ka taotletav ressursisääst – ehkki muidugi võib argumenteerida, et iga perspektiivitu menetluse vältimine säästab juba arvestatavalt ressurssi. Teisalt ei saa alahinnata meediasse ja ühiskondlikku teadvusesse jõudnud asjade profiili ja nende pinnalt kujunevaid hoiakuid.

Tekib küsimus, kas saab olla põhjendatud korruptsioonis kahtlustatava ärimehe vahi alla võtmisest loobumine, kuigi tema tegevuses on tuvastatud põhjendatud kuriteokahtlus ja vahi alla võtmata jätmise korral võib ta jätkata sarnaste kuritegude, milles teda kahtlustatakse, toimepanemist – tehes seda põhjendusel, et isiku vahi all pidamine ei ole tervisest tulenevalt võimalik. Vähemalt I astme kohus seda hiljutises lahendis leidis. Sealjuures eriti markantseks muutub olukord siis, kui võtta arvesse, et mõned aastad tagasi on isiku suhtes kriminaalmenetlus teises asjas parandamatult haigestumise tõttu lõpetatud. Kuidas süvendab usku õiguskorda see, kui isik, kes ei saa arstitõendi alusel osaleda kohtumenetluses, saab samal ajal osaleda Riigikogu istungitel? Teemast puutumata ei jää ka küsimused vaimse tervise põhjustel menetlustest vabastamise kohta. Näitena võib tuua kriminaalasja, kus kohus leidis kriminaalmenetluse lõpetamisel, et isiku tervislik seisund ei võimalda tal kohtuistungitel osaleda, anda ütlusi ega võimalikul süüdimõistmisel karistust kanda, kusjuures kohtu alt pääsesid ka temaga seotud firmad. Mida teha, kui isik hiljem paraneks ning sooviks nüüd koguni äri ajada? Veelgi tähtsam küsimus on ka see, kas mõnes varasemas menetluses isiku parandamatult haigestunuks lugemine tähendab ühtlasi ka niiöelda vabapääset edaspidi uute kuritegude toimepanemise suhtes?

Tegelikkuses ei ole saladus see, et tihti kasutatakse sellist lähenemist ka kui teadlikku taktikat menetlusest vabanemiseks, kusjuures sellest on mõne kriminaalasja korral vägagi teadlikud ka kohtud ise

Tegelikkuses ei ole saladus see, et tihti kasutatakse sellist lähenemist ka kui teadlikku taktikat menetlusest vabanemiseks, kusjuures sellest on mõne kriminaalasja korral vägagi teadlikud ka kohtud ise. Ilmekas näide on niinimetatud passimaffia kaasus, kus ka Tallinna Ringkonnakohus vaagis kohtumenetluse takistamise kontekstis süüdistatava põhisoovi, milleks oli tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine seoses parandamatu haigestumisega. Kohtukolleegium tuvastas selles kaasuses, et tegevuses on kujunenud kohtumenetluse takistamise modus operandi.⁵

Väljakutsed ja võimalused

Võimalused olukorrale läheneda on tegelikult palju laiemad ja loovamad. Kriminaalmenetluse lõpetamine paistab esmapilgul küll ebamugava olukorra kõige lihtsama lahendusena, kuid karistusseadustik võimaldab põhjendatud juhtudel vabastada ka karistuse kandmisest. Nagu Riigikohtu põhjalikust käsitlusest nähtub, ei ole kriminaalmenetluse lõpetamine tervisehädade korral ainumõeldav lähenemine. Muuhulgas on kohus selgitanud, et seadusandja on jätnud kohtule avara kaalutlusruumi kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lõike 1 punktis 6 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise aluse kohaldamiseks. Ühest küljest põhistab sellist järeldust tõdemus, et kehtiva seaduse järgi pole vaja tuvastada süüdistatava kriminaalmenetluses osalemise absoluutset võimatust. Teisalt on oluline, et eeskätt tuleb teha kindlaks kriminaalmenetluses osalemise, kuid mitte karistuse kandmise võimatus. Karistusseadustiku § 79 lõigete 1 ja 2 kohaselt on lubatav ka üksnes karistusest või selle kandmisest vabastamine nende isikute korral, kes põevad parandamatult rasket haigust või kes on kuriteo pannud toime süüdivana, kuid jäänud enne või pärast kohtuotsuse tegemist vaimuhaigeks, nõdrameelseks või kui neil on tekkinud muu raske psüühikahäire ja nad pole võimelised saama aru oma teo keelatusest või juhtima oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele.⁶

Kriminaalmenetluse lõpetamine paistab esmapilgul küll ebamugava olukorra kõige lihtsama lahendusena, kuid karistusseadustik võimaldab põhjendatud juhtudel vabastada ka karistuse kandmisest

Üks mõeldav lahendus oleks senisest suurem nõue ekspertiiside läbiviimisele ja sisule nii tõkendi kui menetlusest vabastamise suhtes otsustamisel laiemalt. Selliseid ekspertiise võiks viia läbi näiteks sõltumatu ekspertide konsiilium. Nagu Riigikohtu kriminaalkolleegium on ka ise selgitanud, siis ekspert on kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lõike 1 punktis 6 märgitud asjaolude tuvastamiseks määratud kohtuarstliku ekspertiisi raames pädev hindama ekspertiisialuse terviseseisundit ehk seda, kas isik on parandamatult haigestunud, ning kirjeldama, kuidas see haigus võib mõjutada kriminaalmenetluses osalemist ja/või karistuse kandmist. Kas isiku terviseseisund ja sellest lähtuvad võimalikud riskid õigustavad kriminaalmenetluse lõpetamist kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lõike 1 punkti 6 alusel, peab lõppastmes otsustama kohus. Praeguses praktikas on Riigikohus leidnud, et otsustuse õigusliku iseloomu tõttu pole kohus seotud ekspertiisiaktis sisalduva arvamuse ega eksperdi põhjendustega. Samuti ei saa kohus menetluse lõpetamist kaaludes piirduda isiku terviseseisundi kohta antud meditsiinilise hinnanguga, vaid peab võtma arvesse ka muid kriminaalmenetluse jätkamist mõjutavaid tegureid, näiteks menetluse mõistlikku aega, menetlusökonoomiat või humaanseid kaalutlusi. Seejuures tuleb pidada silmas, kuidas konkreetne asjaolu koostoimes süüdistatava terviseseisundiga välistab kriminaalmenetluse jätkamise.⁷ Ehk oleks siiski aeg mõelda, kas nii põhimõttelise ja spetsiifilisi eriteadmisi nõudva hinnangu korral saab seda pidada eelkõige õigusliku iseloomuga otsustuseks.

Ühtlasi kipub vahel ununema, et nüüdisaegsetel kinnipidamisasutustel on tegelikult võimekus pakkuda head meditsiiniabi ja tegeleda terviseprobleemidega. Justiitsministeeriumi vanglate osakonnalt saadud andmete kohaselt on vangidel palju erinevaid terviseprobleeme, mis esmakordselt diagnoositakse vanglas, ligi kolmel neljandikul vangidest on mõni tervisekaebus, kusjuures vangide tervisenäitajad ei erine oluliselt sarnase riskikäitumisega inimestest, kes viibivad vabaduses. Näiteks C-hepatiidi diagnoosiga on vastuvõetavatest vangidest keskmiselt kolmandik, HIV-diagnoosiga on kümnendik kinnipeetavatest. Vanglates töötavad eriarstid ja õed, kes osutavad peamiselt ambulatoorseid, aga ka statsionaarseid tervishoiuteenuseid, kusjuures vangidele on kõik tervishoiuteenused tasuta. Vanglate meditsiiniosakonna ruumid, sisseseaded, tehniline valmidus ja koosseisud vastavad tervishoiuteenuste osutamise nõuetele. Tervishoiuteenuseid, mida vanglas ei osutata, osutatakse vangidele juba praegu tavahaiglates vangla järelevalve all. Vanglates on teenuse osutamiseks loodud teenistuskohad õdedele ja arstidele. Tallinna Vangla meditsiiniosakonnas on 37,5 teenistuskohta, Tartu Vangla meditsiiniosakonnas on 37 teenistuskohta, Viru Vangla meditsiiniosakonnas on 34,5 teenistuskohta. Neid kohti täidavad 136 tervishoiu- ja tugitöötajat. Kõikides vanglates töötavad lisaks perearstidele ka põhiliste erialade spetsialistid: hambaarst, kirurg, neuroloog, silmaarst psühhiaater, günekoloog, naha-ja suguhaiguste arst, radioloog ja infektsioonist, kusjuures eriarstide loetelu on vanglati erinev – näiteks töötab Viru Vanglas ka uroloog.

Nüüdisaegsetel kinnipidamisasutustel on tegelikult võimekus pakkuda head meditsiiniabi ja tegeleda terviseprobleemidega

Veelgi intrigeerivam arutelukoht on see, kas praegu väljakujunenud formaat kriminaalmenetluste läbiviimiseks ei ole iganenud ja ajale jalgu jäänud. Üldmenetluste lihtsustamine ja kriminaalmenetluse reform on olnud pikalt oodatud ning vajadus revisjoni järele ilmne. Tegelikult muidugi vajaks arutelu ka see, kas ja kui palju nõuab isegi kehtiv regulatsioon seda, et kohtupidamine peab ilmtingimata toimuma sellisel moel kohtusaalides, nagu praegu praktikas on välja kujunenud. Seadusandja on andnud tagaukse, lubamaks inimesel kohtumenetlusest mitte osa võtta, kui tema õigused on tagatud. Ka kohtusaal ei pea olema askeetlik karm akendeta ruum, kus istuda tuleb kivikõvadel pinkidel. Kindlasti on olukordi, kus inimese menetlusest vabastamine tervislikel põhjustel on ainuvõimalik lahendus, kuid paljudel juhtudel saab kindlasti olla ka loovam. Ka üksikud suurt avalikku tähelepanu pälvivad kaasused võivad tõsiselt murendada usku õiguskorda ja kriminaalmenetluse subjektide võrdsesse kohtlemisesse. Ega ilmaasjata ütle tuntud tõdemus mõneti kibedalt: rikkad tõllas, vaesed võllas.

¹ Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, Juura: 2021, kommentaar § 199 juurde, p 6.

² Vt nt: EIKo 55391/13, 57728/13 ja 74041/13, Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal, 06.11.2018, p-d 144 –150; EKo C-585/18, C-624/18 ja C-625/18, A. K. jt, 19.11.2019.

³ Vt: Seletuskiri kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse juurde (599 SE).

⁴ 2021. aastal registreeriti 25 982 kuritegu. Vt: https://www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevus2021/.

⁵ Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.2021 lahendi nr 1-16-11625 p-d 8.3. ja 8.4.

⁶ Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.12.2018 lahendi nr 1-16-10503 p 40.

⁷ Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.12.2018 lahendi nr 1-16-10503 p 42.